Avastamisrõõm
Avastamisrõõm
About Me
eatu
Location: KODU
Zodiac Sign: jäär
hubanekodu.jpg Blog Description
Käsitöö on osake elust ilma milleta kohe kuidagi ei saa!:D
What I like...
Olla elus, armastatud, hoitud, tähele pandud-me kõik vajame seda. Minule on olnud au elust osa saada. Suurima rõõmuga jagan nii kogemusi, elamusi kui oskusi.
What I hate...
Pugemine ja ärakasutamine. Võlts ja valelik ei jõua kaugele, sest kadedus niidab jalad alt!
Archive
Viimased postitused
September 2016
August 2016
Juuli 2016
Aprill 2016
Märts 2016
Veebruar 2016
Jaanuar 2016
Detsember 2015
November 2015
September 2015
August 2015
Juuli 2015
Juuni 2015
Aprill 2015
Veebruar 2015
Jaanuar 2015
Detsember 2014
Oktoober 2014
August 2014
Juuli 2014
Juuni 2014
Märts 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
August 2013
Juuni 2013
Aprill 2013
Märts 2013
Veebruar 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Oktoober 2012
August 2012
Juuli 2012
Juuni 2012
Mai 2012
Aprill 2012
Märts 2012
Veebruar 2012
Jaanuar 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
September 2011
August 2011
Juuli 2011
Juuni 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
August 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Aprill 2009
Märts 2009
Veebruar 2009
Link
Reading...
Kõik mis arendab mind ja aitab maailma näha. Horoskoobid teevad tuju heaks!
Currently listening to...
Igas loos on oma iva ja tujudele vastavalt aariast lorilauluni on kõik omal kohal.
Last Movie seen...
Loodusfilmid,populaarteaduslikud filmid.
Quote
LIFE IS LIFE. LIFE IS BEAUTYFUL!


274247
Visits

24 August 2012
INGEL VALVAB MU UND...


Leidsin Pärnust ühe riidepalaka, mille mõõtmisel täpselt 20 cm pikkust puudu tuli, et saada tekikotiks. Hea emake on minu fänn ja kogub mulle tasapisi materjali kokku - seekord leidsin tema "kingikotist" täpselt mulle vajaliku jupikese! Sain sel aastal lõpuks ometi kodus käidud- poolteist aastat on pikk aeg ...
Tekikoti suuruseks sai 210x150 cm, tugev ja korralik puuvillane materjal ja mulle väga meelepärased värvid.
Minu ingel!

Kus on ingel, seal on ka kuldsed südamed!

Voodipesu on hulgim tehtud- heategevuslikul eesmärgil, hakkan pakki valmis saama ja siis uude kodusse saatma. Siin ma neid ei näita, need on teiste inimeste omad!
Ma arvan, et selle tekikoti saab kodust kaugele kooli minev tütar omale, et tal oleks oma kaitseingel ja ema hoolitsus tunda.
Isa tabas mudilased ... unenägudemaalt, kui öösel koju jõudis!
avastaja posted @ 20:01 - Link - kommentaarid (2)
12 August 2012
TK. KÄSITÖÖOLÜMPIA 2012

Registreerusin olümpiale heegeldamisega. Minu valikuks sai, et pitsid on rättidel alati ilusad ja seda tööd mul ikka jagub, kohe aastaringselt ja alati. Kindlalt teadsin, et marjad on teine osa olümpiast, kodu ja loomad kolmas osa - kokku sai üks toimekas aeg ja kõike tehtud vastavalt võimetele.
Päevad algavad juba kuuest, kui linnukesed oma jalutuskäiku ootavad, mööda rupikuid ja hooldamata kraave kolades korjan neile lisaks tigusid- delikatessi! "Ketikoera" jalutuskäigud võtavad oma aja ja osa päevast, mida vahest saab ka ratta selga istudes tempokamalt mööda saata: mina ähin ja hoian, koer jookseb ja sikutab mind.
Kolmepäevane paduvihm tegi vaarikatele liiga- oi kui palju hallitanud ja mädasid marju oli põõsaste küljes. Õrnalt ja tasa korjates sain aiast siiski 3 liitrit lisa ja õnnelik ka selle üle. Mõned toored vinnid on veel otsas,nii, et suhu pistmiseks leiab mõne päeva pärast kindlasti midagi.
Käsitöö jäigi nikerdamiseks marjade, purkide, kurkide ja pliidi vahele: visalt läks , kuid kurtmine oleks patt. Tahtsin teha midagi, millest omale pole jälge jäänud -ikka teistele teinud- et muster ka päris viimast mõistust segi ei ajaks ja tuttav pilt mälus kergemini püsiks.
Heegeldasin südameid, muster aastast 1936, niit puuvillane (veneaegne rätsepa traagelniit), kahekordne ja heegelnõel 0,75. Tegin pildi valmis pitsidest enne räti külge õmblemist , et näidata kui suure varuga arvestan mina pitsi kokku tõmbamist pesus.

Julgen soovitada kõigile, kes heegeldavad pitsikesi rättidele, mis on külge õmmeldatavad,et vähemalt 3 cm varulaiust pitsil ei ole patt. Mõne linase materjali puhul olen isegi 5 cm varuga heegeldanud. Kogemused on näidanud, et asi õigustab ennast ja rätik on ka peale pesu vormis ega kisu.
Siin pildil on rätik tuttuus ja pesemata, pits valmis heegeldatud ja natuke näppudega vormi venitatud. Mõõdan välja nii räti keskkoha kui pitsi keskkoha ja panen nad kohakuti, pitsi otsad asetan räti otstega kokku ja nüüd kinnitan nööpnõeltega pitsi räti külge ta ühtlaselt laiali hajutades, et saaks käsitsi peitepistetega kokku ajama hakata. Heegeldis on pehme ja töö kergesti teostatav, lihtsalt natuke aega kulub täpsusele. Valmis rätiku pesen muu pesuga koos 60 kraadiga läbi ja juba nöörile riputades näen töö õnnestumist. Triikraud ja aurutamine (mina ei tärgelda) aitab ainult asja kaunimaks muuta.
Selle olümpia tulemusena sai kaks rätti kaunimaks tehtud. Teine rätt sai mustri netiavarustest, niidiks heegelniit ja nõel 0,75. See pits on otse külge heegeldatud ja ütlen ausalt , mu näpud said vatti- kuna rätik on uuest peast nii tugeva tärgeldusega, siis oli poolsammastest rea tegemine räti äärde tõeline pusimine ja kõige aeganõudvam tegemine kokku.
Valmis need kaunikesed on ja ise olen ka rahul- ühe inimese tegemistel on piirid! Paras pähkel oli mulle veel kogu töö ühele pildile paigutamine nii, et nähtav ka midagi oleks, aga vist sain hakkama!


Nüüd ootavad kurgid, tomatid ja sõstrad! Uusi tegemisi alustada ei jõua , aga vanu lõpetamata ettevõtmisi on ... kuhjaga! Prooviks korralik olla ja ennast ka üllatada tehtud tegemistega! ;D


avastaja posted @ 11:14 - Link - kommentaarid (5)
06 August 2012
Sajab, sajab, sajab...

...täna jälle ja ikka sajab... Mees läks nüüdseks taas kodust kaugele tööle, üks tüdrukutest pakib asju välisreisile, pisipiiga loeb tema kõrval peast sajani ja targutab pakkimismeetodite üle. Kodune harmoonia -märjad kassid jooksevad toa ja õue vahet, pole neil kohta kus mõnuleda.
Peale Tartu seiklusi olen olnud tõelisel kultuurilainel. Tänaseks päevaks on käidud Tallinnas Andre ja Tim Kole mustkunsti illusioonietendusel ja suurel "galaetendusel"- mis omaette kogemus! Pärnus sai nauditud kahte Neeme Järvi Festivali kontserti: Paavo Järvi dirigeerimisel avakontserti ja Kalle Randalu kammerkontserti. Minu muljed on ainult kõrged, ma olen kultuuriliselt emotsioonidega laes! Magustoiduks sai eile veel kodulinna tulnud tsirkust nautida! Mida veel elult tahta!
Seltskonnad , kellega seigeldud olid lahedad ja elamused tekitasid elava arutelu kõigi osalejate vahel, ükskõikseks ei jäänud keegi. Ma luban, et niipea ei tülita kedagi kutsetega kultuuri ahmima!
Nii, et kolme nädalaga Svjata Vatrast, Jürgen Veberist Neeme Järvini... Oh kui võimas ja kaunis!


Käsitööd ma täna ei näita, sest asjad poolikud ja komplekteerimata, kuid ega tegemisteta ole oldud. Marjad ja moosid on oma osa nõudnud: mustika- metsmaasika moosi on 6 liitrit, punaseid vaarikaid on purgis 2 liitrit, kollaseid vaarikaid 3 liitrit, valget sõstart sai moosiks 2,5 liitrit ja 2 liitri jagu murakaid ka rabast koju toodud ning purki pistetud. Külm kevad on murakale oma jälje jätnud, mari on peenike kribu ja hõredalt, kuid väike reserv ikka juures.
Kirssideni pole hetkel ikka veel jõudnud, must sõstar kah ootab korjajat, 10 põõsast punast sõstart küpseb vihmaga mõnuga- kogub mahla! Tomat valmib, värvib oma põskesid ja kurk tahab ka näidata, mida suudab pakkuda. Oh, milliseks sahmerdamiseks kisub!
Viimased liiliad siin pildil, üks sort on veel ainult õitsemata.

Päevalillede müür näitab oma väge! Juuli alguse vihmatorm puhus nad kõik pikali, järgmisel päeval üritasime pojaga päästa ja aidata neid tagasi püsti saada, peaaegu õnnestuski.

Vahepeal on tööd ka tehtud- pesime pisipiigaga vaipu. Suur vaip sai harjaabi...

... hobuste kõrvad tuli noaga puhtaks kratsida!

Põõsaste vahelt leidsime midagi eriti karvast, kahjuks jõudis ta juba oma poosi muuta. Enne pilti olid kõik käpad ausalt taeva poole!

Ja uued lapsed siis ka pildile! Kevadel viis rebane meie Lumivalgekese pesast haudumast ära, kahju katastroofiline, sest kaotasime ka poolelt haudumiselt tibud. Isapart jäi üksi ja sai rebaselt oma valu kätte, kiskja pures ta nii lõhki rinnust, et minu käsi ei tõusnud hädatappu tegema. Kaks päeva istus isapart shokist põõsaste vahel peidus, siis ilmus õnneks välja ja hakkas liikuma. Kahjuks aga oli tal rinnatisel selline verevalum , et kartin tõsiselt, lihtsalt saab veremürgituse, kärbsed ka ja saabki otsa... Uskumatu, aga ta jäi ellu! Püüdsin teda mitu korda kinni ja viskasin vette, et ta ennast kuivanud verest puhtaks peseks- ta sai minust aru ja aitas ennast ise. Masendus aga oli tema kaaslaseks, sest ta pole kunagi üksi olnud.Tänaseks on ta paranenud ja ka kurvameelsusest üle saanud, sest leidsin talle uued seltsilised , keda kasvatada ja passida. Vanamees- nagu me teda kutsume- oli tõeliselt üllatunud, et niisugused hakatised õuele tekkisid ja ei olnud üldse kuri nende vastu, sest need ju päris omast soost tegelased. Nii nad siis koos kooserdavadki nüüd mööda hoovi!

Ega Bobikust ka mööda ei saa, siin hoiab ta silma peal pisimal hoolealusel - dekoratiivhiirel.

Käsitöiselt võõras postitus, aga ometi on ka kõik see üks suur tegemine!

Kohtumiseni, varsti näeme!
avastaja posted @ 11:38 - Link - kommentaarid (4)