Marmelaad
Marmelaad
vardad nr.2, nr.3, nr.5 - need on mu sõbrad
28 Detsember 2011
UNISTAMINE.
(Täiesti flegmaatiline, heietav ja mittemidagiütlev postitus, nagu aasta lõpus tavaks on saanud).



Ma olen korduvalt rääkinud siin „Puupea - Triinu unistusest“, mis sümboliseerib tegelikult mingi soovi või kättesaamatu unistuse täitumist. Ühel korral oli siin juttu sukksaabastest ja ka punane mohäärkampsun oli mulle „puupea-triinu-unistuseks“.
Tegelikult sai kõik kunagi alguse minu hea sõbranna vihjest ühele lastejutule. Pärast seda nimetame omavahel juba aastaid kättesaamatuid ja poolkättesaamatuid unistusi selle nimega.
Et aga teistele inimestele (kes viitsivad lugeda) natuke rohkem selgust tuua, panen siia väikesed katked sellest Helju Rammo jutust.


PUUPEA - TRIINU
Helju Rammo järgi
Emakeele õpetaja tuli klassi. Selles polnud midagi ebatavalist. Kuid ebatavalisena valendasid ta käes puhtad paberilehed. Need lehed pani õpetaja lauale ja ütles : "Täna seisab teil kõigil ees tähtis töö. Peate kirjutama kirjandi teemal "Minu unistus". Kirjandid viiakse rajooni haridusosakonda ja sealt lähevad paremad tööd edasi haridusministeeriumi."
Oli see vast uudis!
"Mismoodi me peame need kirjandid kirjutama?" küsis kohe keegi klassist.
"Aga mis on unistus?" vastas õpetaja küsimusega ja jätkas: "Unistamine on väga oluline tegur meie elus. Unistades seame endale suured ja kõrged eesmärgid. Õilis unistus aitab meil ka tahtejõudu kasvatada, et püstitatud eesmärgini jõuda. Nii annab unistus meile tiivad."
..........................................

Ka paksu patsiga Triinu kirjutas puhtale valgele paberilehele korraliku käekirjaga pealkirja "Minu unistus". Ja sedamaid unustas ta eelneva jutu kõrgetest eesmärkidest, arstidest, traktoristidest ja muust. Triinul oli oma kindel unistus - tsehhi pastapliiats. Just niisugust kandis Käo Ilmar pintsaku rinnataskus. Pealt paistis too nagu hõbedane olevat ja sees oli pliiatsil sinine, punane, kollane ja roheline värv. Sellest pastapliiatsist mõtles Triinu juba pikka aega ühtesoodu. Peaaegu iga päev. Vahel nägi teist koguni öösel unes. Siis ikka kinkis talle keegi pliiatsi ja ta oli hirmus õnnelik. Soov tsehhi pastapliiatsit saada oli nii suur, et ükskord kodus sidus Triinu sinise, punase, kollase ja rohelise värvipliiatsi paelaga kokku ning kattis need sokolaadi ümbert võetus hõbepaberiga. Selle viguriga vahel mängides kujutas ta ette, et tal juba ongi tsehhi pastapliiats.
....................................................
Küll proovisid õpetajad Triinult tema tõeliselt suurt unistust hea või kurjaga teada saada, aga lõpuks jõuti ikkagi välja pastapliiatsini. Üksmeelselt tunnistati Triinu puupeaks ja saadeti nuuksuv paksu patsiga Triinu klassi.




Vaat siis selline lugu. Triinu unistas neljavärvilisest pastapliiatsist.
Eelmisel aastal kohtusin linnas Josefiinega. Mitte juhuslikult, vaid ikka kokkulepitult. Suur oli aga üllatus, kui ta pani minu kohvitassi kõrvale kolmevärvilise pastapliiatsi. See oli väga armas.


Foto NAGI's: 100_5644-1


Ja nüüd - pühal jõuluõhtul ulatas hr. Karamell mulle KUUEVÄRVILISE pastapliiatsi.( Te ju mõistate et see pastapliiatsi jutt on ikka endiselt ka metafooriline), reaalne on tegelikult see, et inimesed kuulavad üksteist, panevad tähele ja jätavad meelde väikesed ja armsad asjad, mis teevad tuju heaks. (Et nüüd hr. K-st mitte niru muljet jätta, pean tõe huvides mainima, et pastakas oli muu kingituse üks osa ).

Foto NAGI's: 100_5648-1



„Puupea - Triinu unistus“ võib tegelikult olla ükskõik mis. Näiteks reis, lõngaviht, mäetipp, kooli lõpetamine, kontsert, raamat.... raamatust tahangi ma tegelikult lõpetuseks veel rääkida.
Teine üllatus tabas mind enne jõule. Me siin naabertänava Amandaga teeme ka väikeseid jõulupakke. No kuidas siis muidu.
Amanda selleaastane jõulupakk oli tegelikult ka samast „pastapliiatsi repertuaarist“, ehk siis lahti rääkides - umbes aasta tagasi ilmus Soomes raamat „Kirjo punaista, valkoista, sinistä“ – tikkimisraamat – mulle nagu loodud. Ainult kui mina Soomes käisin, siis ma kahjuks seda raamatupoest ei leidnud, teisel korral polnud aega spetsiaalselt otsima minna. Veel sellel suvel mõtlesin, et pagan, nüüd olen tast ilma ja kindlasti on nüüdseks läbi müüdud.
Amanda nii ei mõlenud ja oma viimase perereisiga jätkus tal aega see raamat näppu haarata, kuigi viimasel ajal pole meil sellest enam juttugi olnud. Äge. See raamat on täpselt selline, nagu ette kujutasin ja rohkemgi veel. Paksult tikkimismustreid täis.



Foto NAGI's: 100_5639-1 Foto NAGI's: 100_5641-1
Foto NAGI's: 100_5642-1 Foto NAGI's: 100_5643-2



Nüüdseks on ka Amanda nimi lisatud „Eriti tähelepanelike inimeste nimekirja“. Aitäh.

Nojah. Kui te viitsite võite mõned oma unistused siia kirja panna, vahel on hea enda jaoks tahtmised selgeks mõelda - kirjutada, samas saavad need inimesed, kes tahaksid tähelepanelikud olla, aimu teie soovidest (no nagu lapsed kirjutavad Jõuluvanale kirju ja vanemad siis teavad, mis neil mõttes mõlgub ).



Foto NAGI's: 100_5649-2







kirjutas Marmelaad @ 21:38 - Link - kommentaarid (16)
468763 visitors