MAAILMA PARIM VIILIJA...

...sellise tiitli võiks anda mulle küll. Mitte et ma filigraanselt oma küüsi „lükkaks“ – kindlasti mitte.
Jutt käib hoopis hoopis sihipärasest tegevusest kõrvalehiilimises ja igasugustes veidrates kõrvalistes tegevustes endale asendustegevuse otsimises. Hetkel peaks ma kirjutama ja joonistama ajakirjale veebruarikuu pilte, aga mina värvin puust südameid valgeks (mõõdud 4 x 5) ja joonistan sinna peale mingeid miniatuurjäneseid.





Ma ei tea kuidas teile, aga mulle siiski tundub, et vahel on sellised kõrvalised tegevused õigustatud. Neid on selleks vaja, et häälestada ennast põhitegevuseks -nagu eelroog vms. /Loll on see, kes vabandusi ei leia, onju./
Aga kuhu mul siis neid südameid nii kangesti on vaja riputada.





Vot nemad lähevad rippuma sinna padjapuu külge, kus nõgesepadi ja kibuvitsapadi juba ripuvad. Ja kus diivanil neid juba kaks jänesepatja ootavad. Niiet täitsa loogiline ju .


Aga praegu ripuvad nad hoopis karudele seltsiks, sest tuba on pildistamiseks liiga hämar.





Et ikka veelgi aega viita, tegin mittu klõpsu karudest ka. Need on suvel Pärnu kaltsukast ostetud mõmmikud, mis ma pean ütlema on ühe väga hea käega inimese poolt modelleeritud, sest karude anatoomia ja iseloom on suurepäraselt tabatud. Nüüd jõulude ajal on nad aknalaual minu jõulukompositsioonis täpselt õigel kohal.






Kas teie ka viilite? Mh?
Mida siis veel imestada et lapsed viilivad...
Eks see postitus ole nüüd viilimise jätkamine, sest see annab õigustuse arvutisse kiigata .
Kõtt, Marmelaad - mine nüüd tööle!
Aga teie kuulake - nii armas laul .