SEITSETEIST KEVADIST HETKE.


Mõtlesin mõningase viivu (umbes 24 h-i), kas kirjutada siia oma järjekordne reisikiri , siis otsustasin et ikka kirjutan. See blogi on ju minu väljaelamise koht. Ja loodetavasti teie sisseelamise koht .
Kevad on peaaegu käes ja mis muud kui jällegi Berliin. Mõned linnad lihtsalt saavad armsaks ja nende külastamine traditsiooniks.

1. HETK.

Seekord võttis meid Tegelis vastu sada korda suurem kevad kui meil, sest lund pole seal enam ammugi ja sooja oli 15-16-17 kraadi. Tõsi sellel aastal on ka Berliini kevad olnud suht aeglane tulema, tavaliselt õitsevad sellel ajal juba nartsissid, sellel aastal veel mitte.
Forsüütia alles alustab....,





samas linnuke teeb juba pesa...





Kuna oma varasemates reisikirjades olen juba igasugu lossid, monumentaalkujud - ja kivid ära näidanud, siis seekord pakun lihtsalt väikeseid meeleolukaid pilte inimestest ja kevadest.


2.HETK.

Näiteks tahaksin rääkida sellest, et mitteüks....MITTE ÜKS inimene Berliinis ei kanna mütsi. Teised rahvused - näiteks türklased ja turismireisil olevad põhjamaalased - nemad kannavad. Aga sakslased alatest 3-ndast eluaastast kuni muldvanani ei kanna. Salaja kiikasin ühte titevankrisse, beebidel on õnneks kõrvad soojas. Ega see 15 kraadi kevadilma kui puhub suht kõva tuuleke, ei olegi niiväga soe. No umbes meie petliku soojaga maikuu sarnane ilm, kus tegelikult hoitakse lapsel kõrvad soojad ja vanainimesed käivad korraliku kõvabaretiga (kus on mõlk sisse lükatud) ja minusugusel on samuti vahelduva eduga müts peas ja kotis.

Et kinnitada oma jutu õigsust, tuli mul tõestuspilte teha. Kõigepealt varitsesin ühte vanemat prouat. Ta tuli päris krapsaka sammuga, aga kui mind fotokaga nägi, jäi seisma ja hakkas ükskõikselt vihmavarjuga mängima, seejärel pilvesid vaatama. Mina tegin sama ükskõikse näo pähe ja pildistasin eemalolevast koledast plangust mõtetuid pilte. Kui ta valvsus oli uinutatud sain fotosüüdistuse „kirja“.





Teine kategooria on lapsed, kellele topitakse veel talvemantelgi selga, aga tibulokid lehvivad külmas tuules. Seni kui see latseke isaga jonnis ja siis talle järele vudis, sain mina kohvijoomist teeseldes pildi tehtud. Vot palunväga.





Igatahes mütsikaubandusega pole sääl linnas küll miskit teha. Samas salle nad armastavad, need väntavad nad seitse ringi ümber kaela. Muidugi päris südatalvel pole ma seal olnud, aga ikkagi kahtlustan, et neil on miski seaduseparagraaf, mis mütsid ära keelustab.
Loomulikult tulles vinge tuisuilmaga Tallinnast, rabasin minagi oma bareti peast et sulanduda mütsivihkajatest berliinlaste massi. Ühel hetkel tundsin siiski , et kukal ja kõrvad hakkasid mütsi järele halama.

3.HETK.

Siis tahaks rääkida jalgadest. Need väsivad ALATI ära, muidugi võiksin ma kuu aega enne minekut hakata kestvuskõndimist tegema, aga noh....ma ei tee ju seda. Niisiis oleme õppinud jalgu ratsionaalselt kasutama, et nad säilitaksid oma vetruvuse ja roosa jume mitmeks päevaks. Selleks on vaja õigeid jalanõusid ja õiget ajakava (mille laitmatult töötab välja härra K).
Aga oli näha ka sellist vaatepilti.





Kui te nüüd aru saate, on ülikonnas ja mantliga härra käinud Berliini nooblis kaubamajas KaDeWe, aga jalad temaga enam käia ei tahtnud – seega on ta endale jalga tõmmanud tossud ja naudib pingevabalt äripartneri ja kõpssaapaga proua seltskonda edasi.

4.HETK.

Brandenburgi väravad.
Seal on alati vahva. Palju inimesi ja atraktsioone. Mustad hobused ja valge tõld, mida kiivalt pildistamise eest kaitses nende omanik. Aga jällegi kasutasin seda „näe-siga-lendab“ näoilmet ja siis „tulistasin“ ruttu pildi valmis.





5.HETK.

Seal, kus on tavaliselt krookuste ja nartsissipeenrad, olid seekord ......suled. Ilmselt oli berliinlastel kellegagi olnud miske kanakitkumine. Härra K arvas et tuvisuled.





siiski minu hinge jäi närima kahtluseuss...no nii ühtlaselt ja sümmeetriliselt...
Enne postitamist tuli telekast väike klipp, kus näidati Brandenburgi väravate juures korraldatud suurejoonelist padjasõda, mis peeti maha kevade saabumise puhul. Vot sealt siis need suled....

6.HETK





Starbucks-i kohvi ja lollipop. Traditsioon, mis ei murdu. Küll aga murdus lollipop. Õnneks sain sabast kinni. Muffineid sõime seekord silmadega, sest olime restoranis ennast pidulikul sünnipäeva lõunasöögil kõrimulguni täis parkinud. Seekord tähistas sünnipäevalaps 87.-ndat sünnipäeva.

7.HETK


Maast leitud mängukaart




Alles hiljuti nägin ühte filmi, kus keegi leidis maast kaotatud mängukaarte. Arvasin, et pärielus nii ei juhtu, kuna mina isilikult pole kunagi ühtegi leidnud. Ja nüüd.... Leidsin kuue. Kusjuures sellel leidmisel oli mingi tähendus. Aga milline....?


8.HETK


Kevade kõige ilusam hetk. Veel enne rohelise värvipurgi plahvatust, hakkab muru oma pisitillukest rohelist tooni näitama.





... kui kohvikupidajad toovad välja oma lauad ja toolid...





9.HETK


...et mida ma nüüd näitan? Vaat tagumine justkui kõrghoone välimusega objekt on tegelikult restaureerimiseks ettevalmistatud Keiser Wilhelm 1 mälestuseks ehitatud kirik. Siiani oli ta sõjakoleduse sümbolina ja restaureerimata keset Berliini linna seisnud. Enne sõda oli torn 113 meetri kõrgune, pärast purustusi 63 meetrine. Berliinlased hüüdsid teda „katkiseks hambaauguks“.




torn restaureerimata kujul...





10.HETK


Lääne Berliini vanim ostukeskus, mis avati 1967-ndal aastal just sellisel kujul, nagu ta on ka praegu. Ma algul vaatasin, et oh mis imelik koht, tavapärasest kaubanduskeskusest eristus ta suure ruumirohkuse ja mõnede väga üksikute poodidega. Aga no selge – teised ajad-teised kombed. Huvitav, et seda taolisel kujul on suudetud hoida ja pole renoveerimishaidele jalgu jäänud.
Mõned atraktsioonid sellest kaubamajast:
selline veekell, mis mulksus ,mulises ja oli originaalis palju atraktiivsem, kui pildil.





väga ilusad värvilisest klaasist lühtrid..





seal oli ka üks veider kohvik - „oaas“. Vaat selle juures ma tundsin, et midagi on viltu, sest sinna oli „ehitatud“ hull tehistaimedest võsa , mis tundus tänapäeva kontekstis suisa naeruväärne. Aga kui ma teada sain, et see kaubamaja ongi 60-ndate konserv, siis sai kõi selgeks. Roheliste põõsaste juures oli kõigele lisaks veel tiik, mille sisse olid „istutatud“ seevastu väga vahvad metallist veetaimed, mis kõikusid ja purskasid vett niiet mühises...








11.HETK





Hea kohvi ükskõik millises kohvikus või tänavanurgal. Ilma nina krimpsutamata tehakse kohvi just sinu maitse järgi. Ja erinevalt Tallinna kohvikutest saavad kõik üheselt aru, mis on latte.


12.HETK




Hea söök ja teineteisele võetud aeg.

13.HETK


Minuarust oleks talle võinud käed ka teha...




14.HETK


Hotell.
Kui ma „päris elus“ olen diivanikohendaja ja padjasoputaja, siis hotellis ajan ma voodi enne linna minekut erilise mõnuga segi. Ja ma naudin seda täiega. Pean tunnistama, et vahel ma ka hüppan voodi peal. Õhtuti teen sinna pesa ja joon šampust. Ma ei kiusa kaugeltki hotelli koristajaid, lihtsalt see on minu „korratuse hetk“. Õnneks lapsed ei näe. Ja loomulikult ei näita ma teilegi seda pilti, mis peale minu lahkumist avaneb .



15.HETK


Pidime tagasi tulema Helsingi kaudu, aga viimasel hetkel selgus, et meie reis on „cancelled“,asemele anti Rootsi kaudu tulev lend, seega sain mõned tunnid Arlanda lennujaamaga tutvuda.
Muide mulle väga meeldis kohalike disainerite ja käsitööliste andekas poeke. Kas meie lennujaamas on selline? Või pole ma märganud?
Kui tutvumisringilt naasesin, vaatasin viivuks, et mingi naine on härra K-le ohtlikult lähedal .





16. HETK

Võrdleme lennujaama turvakontrolli tädiga oma kellasid. Kellel on suurem. Mina võidan. Mul on väikese seinakella mõõtu käekell.

Lisatud hiljem:"soovikontserdi raames" näitan kella ka .





17. HETK

Tagasi kodus. Kevad on veel kaugel. Aga ma ma tean, et ta on juba lähemal kui 1600 kilomeetrit. Ise nägin.