UMBROHU KAMPSUN.


Ostetud ühel sombusel talvepäeval kaltsukast.
Tema tehnilised näitajad sellel hetkel:
-„Indiska“ firma poolt kootud,
-ilma kapuutsita,
-ühe väljaveninud lapiga,
-mittemidagiütlevate nööpidega,
-täiesti tavaline pikk kampsun, vööga
-samas mõnusate värvilahendustega,
-lappidest (see on tore!),
-ostetud mõeldes lõkkeõhtutele ja tuulisematele päevadele meie põhjamaises suves.

Tema kallal sooritatud „iluoperatsioonid“:
-juurde kootud kapuuts , millele paigaldatud vooder ja kant




lõnga ostsin Veimevakast – see on suht paks ja kohev lõng (sildi viskasin ära, aga äkki SOBULOSKA oskab täpsustada ), kudumisel selgus, et ilmselt viltimiseks oleks ta ideaasem. Nüüd ongi oht, et õhtuse merelt tuleva niiskuse ja apla sääseparve nõelatorgete koostööna toimub järnev protsess - kapuuts saab vilditud kiivriks .
-nööpide vahetus (nn. „köömnenööbid“)





nööbid pärit samuti „Veimevakast“, minu arust sobivad sellele kampsunile kui valatud. Kuigi ostetud aasta varem igaksjuhuks nööbikarpi seisma. Mulle nad niiväga meeldisid ja õnneks tuli nende „mihklipäev“ suht ruttu, s.t. ei pidanudki pikalt karbis konutama.
-väljaveninud lapi asemele kootud uus lapp




paigalapp on kootud Juulikese lõngast, sama lõnga on ka tikandis kasutatud (nõgese vars)
-tikandid ja aplikatsioonid,
kuna olen siin Isetegijas näinud nii palju ilusaid muhutikandeid, siis oleks patt oma algse tikkimisoskusega koos rehaga tribüünile astuda. Otsustasin hoopis umbrohu kasuks, neid pole õnneks tikitud ja esialgu võrdlusmoment puudub. Tegelikult on päris raske kujutada selliste taimede lehestruktuuri ja õiekobaraid, mis on väikesed ja mitte nii atraktiivsed kui värviliste ja suurte õisikutega lilled.
Töö käigus tekkis mõte vormistada lõpptulemus herbaariumina st. sildistada. Selleks ostsin paela ja lasin sinna peale tikkida taimede ladinakeelsed nimetused:
Lamium album – valge nõges




Anthriscus sylvestris – mets-harakaputk




Siis üks pilt, kus üritasin neid korraga pildile saada



Trifolium pratense – punane ristik (paikneb tagumiku peal)




Aglais urticae – väike koerliblikas (see pole umbrohi, samas selline vallatu tegelane). Panin selle rinnasildiks. Ütleme, et see olen mina .






Ma ei jõudnud sellist fotosessiooni ära oodata, kus kleidi- kampsuniväel ja palgi peal jalga kõlgutada saab – taustaks nõgesepõõsad. Seepärast näitan kampsunit ja tema alt vilksatavat kleiti praegu – lumisel märtsipäeval. Huvi korral võin sellega tulevikus nõgesepõõsasse ka pugeda.
Kuidas see laul oligi:
Laskun aga põõsa alla kükki,
seal aga okkaid tuhat tükki....(see oli vist tikrist hoopistki )
Punkt.