Marmelaad
Marmelaad
vardad nr.2, nr.3, nr.5 - need on mu sõbrad
22 Detsember 2009
MEENUTUSED


Jõulud. Millegipärast kui meenutame jõulusid, siis räägime alati lapsepõlvest. Meelde tulevad hiigelsuured jõulupuud (tol ajal siis nääripuud), aga vahet ju pole. Ka tol ajal oli kuusk, kard, ehted ja see habemega mees, kes kinke tõi. Hiigelsuured tundusid need puud ilmselt sellepärast, et olime ise alles päkapikumõõtu.


Ühel lasteaia nääripeol valiti mind põhjapõdraks näärivana saani ette (teine tüdruk-põder oli ka). See oli tol ajal hiiglama austusväärne ülesanne. Vanaema tärgeldas valget marlikleiti ja õmbles sinna sätendava karra peale. Kuidas liikuda ja kuhu vaadata õpetati ja korrati nädalaid. Pidu toimus klubis. Meid (põtru) kutsuti klubi fuajeesse ja „rakendati“ saani ette. Saan oli kuhjaga kingitusi täis. Siiamaani ei suuda ma meenutada kuidas küll seda vedada jaksasime. Pildilt vaadates liikusime küllaltki kepsaka sammuga (ilmselt näärivana saanil ei istunud), mitte nagu „Burlaki na Volge“ maalil. Vot ja seda pidu ei unusta ma kunagi, sest kogu selle uhkuse ja pabinaga kukkusid mul sarved peast. Ja saal tegi „Ohhh“!!! Mul oli nii piinlik. Aga see toonane piinlikustunne pole õnneks minu ilusat tähetundi varjutama jäänud, sest pidu oli hiiglama vahva. Ma sain sellel peol veel korduvalt esineda. Mingil hetkel olin lumehelbeke, järgmisel juba Ungari neiu. Siis sain ma kingi. Kas te kujutate ette, et kingiks oli suur papist karbitäis ümmargusi küpsiseid. Ja ma oli nii õnnelik. Olen siiani, sest mul on sellised mälestused...


Foto NAGI's: 100_3001



Jõululauas istudes meenutatakse aastast-aastasse samu sündmusi, räägitakse samadest inimestest. See lihtsalt peab nii olema. Minu mehe õde silitab 20 aastat iga jõul ühte kuuseehet (see on laevuke) ja ütleb rituaalse lause:“ma mäletan seda ehet- see oli mu lemmik, ma imetlesin seda väiksena ja tahtsin katsuda“. Ma arvan, et ta PEAB saama selle lause öelda, sest see on traditsioon. Keegi ei ütle talle, et oleme seda juba kuulnud, sest ka meie ootame seda lauset. Kummaline, eks. Sama on minu ema kuuseehetega. Kui ma jõulupuud ehin, siis silitan neid vanu ehteid ja mäletan TÄPSELT kus mingi ehe asus. Sellega mälu mind alt ei vea.

Foto NAGI's: 100_2989-1


Ilmselt ongi jõulud kõige ehedamad lapsepõlves. Sellest ka nii soojad mälestused. Siis me lihtsalt nautisime neid. Me ei muretsenud kingituste pärast (kui siis ainult iseenda) , ka hiigelsöögid valmistas ju ema. Ainult niimoodi saabki nautida, kui pole kohustusi. On ainult rõõm. Jõulurõõm.

Kirjutan siia ühe väikese katkendi oma 2003. aastal ilmunud „Rõõmuraamatust“, kus üheks peatükiks on „Jõulurõõm“. Niisama. Äkki kellelegi meeldib.

.......“Huvitav, miks just jõulude ajal on inimesed nii rõõmsad, lahked ja teevad üksteisele kingitusi?“ arutlesid Roosi ja Kusti. „Kas see rõõm tuleb lumest või st, mis tuppa tuuakse? Aga lumi on maas ka veebruaris ja maikuus ei pane kedagi kingitusi tegema. Midagi peab ikka olema, et just jõulukuul kõik inimesed korraga muutuvad.“.....


....seda MISKIT teile kõigile soovides ja et vedru üleskeeramise võti kaotsi ei läeks


Foto NAGI's: 100_2988

Lõpuks tahaks öelda veel seda, et enamusel tuleb peale jõule aastavahetus ja talv jätkub täie vaardiga, aga minul (kindlasti veel mõnel).... tuleb kevad ja mulle nii väga meeldib see luuletus...

Mu kevad algab pääle jõulu juba,
neist päiksekiirtest oli ammu puudu,
mis vargsi poevad läbi härmas ruudu,
kus kurb ja pime ootamas mu tuba.

Te olge tervitet, et läbi lume
ja kurja rahepilve nõnda vara
mu üles leidsite mu pilgu valgussära
ja taevahalluseile lõite rõõmsa jume!
.......

Vist elus kaunimat ei olegi kui – ootus,
sest suveks valmistuma juba algan
ja talve tulisemalt maha salgan.

(Marie Under)

kirjutas Marmelaad @ 15:05 - Link - kommentaarid (21)
468900 visitors