ei midagi uut, lihtsalt
JÄRJEJUTT SEINATASKUST

Seesinane tuvipildiga seinatasku jäi minu jaoks poolikuks. Tuvi tegi oma kurvid, tõi kirja tasku, aga edasi...
Nüüd „tuleb“ teiselt poolt „südamlik käsi“, kes kirja viisaka „aitähh“ saatel taskust välja võtab.




Proovisin algul tikkida anatoomiliselt korrektset pinsettvõttes kätt, aga see ei sobinud ülejäänud konseptsiooniga. Siis tuligi mõte teha “lihtne käsi“ (nagu piktogramm). Samas tegin ka seda mitu korda ümber. Tikandil olevatele sõrmedele tulid vallatud reumamuhud, mõni oli nagu herilaselt nõelata saanud.





Mansetile sai õmmeldud üks udupeen nööp





Selle käetikandiga sai natuke hoitud sellist eelmise sajandi alguse naiivset nooti, kui tikiti käterätikutele ja seinavaipadele armsaid sõnumeid ja üleskutseid.
Kui nüüd kunagi kellelgi pereliikmetest minu fantaasiaviljast kõrini saab, siis on täiesti võimalik tasku ära võtta, linik sellest eraldada ja kõik on jälle endine (s.t. ilus linik seisab kapis).



Ja minu ablas käsi uubeldab jõhvikaid tuhksuhrus... kausi ja suu vahet...