PAREM VARBLANE PEOS, KUI TUVI KATUSEL...
parafraseerides öeldut...
PAREM TUVI TASKUL ...( ja tikkimismaratonil punkt kirjas)


Vaatan juba aastaid ühte ema tikitud linikut ja ei oska teda kuhugi panna. Lauale panekuks liiga väike, kummuti peal ei paista silma, samas - liiga ilus, et kapis jõude seista.
Vaatan juba aastaid oma esiku seina ja mõtlen, et ootel kirjade ja dokumentide sahmaka peaks saama kuhugi taskusse pista. Näiteks. Kui mu abikaasa välislähetuses on, siis talle aeg-ajalt saadetakse kirju.
Mõnikord on see Saksa Politsei, kes õnnitleb teda kiiruskatse võitmise puhul ja on selleks-puhuks välja kirjutanud "diplomi" ( mis tuleks raha eest välja lunastada). Minul pole mõtet seda avada, sest saksa keelt ma lihtsalt ei oska. Nii ma siis tõstan ümbrikuid, saatekirju ja fotosid ( mis vaja kellelegi edasi anda) edasi - tagasi jne. Aga nüüd....

Nüüd on probleem lahendatud. Ja kõigil läks hästi:
1.Ilus linik (millel auväärne iga umbes 50 aastat), leidis endale silmapaistva koha.
2.Seina peale tekkis ammuoodatud tasku.
3.Tikkimismaratoniga on vähemalt algus tehtud (see tuvi –varblane peos....ja katuselugu)




Ma jätan selle ilma- ja valguseteemal vandumise vahele ja panen lihtsalt rohkem pilte ülesse. Proovisin teha lähivõtteid ja vältida välguga pilte( mis paneb isegi linase riide läikima).

Minu tikkimistöö kogu selle projekti juures on : tuvi kirjaga ja selle „viuhh“ maandumisteekond koos tagasipõrkega.







Liniku taskule teppimine, keskele väikeste sõlmpistete tegemine , nööbi kinnitamine (Sokikese idee kinnitada koos paelaga).








Sik-sak paela üle teppimine.



Nagu ka ühes oma varasemas postituses, soovitan endiselt soojalt panna pildiraamide kinnisteks käibelt maha võetud püksitraksi otsad.



Ja pange see esimene küünal nüüd põlema