KAKS SAMMU SISSEPOOLE, KAKS SAMMU VÄLJAPOOLE......VAHETUS...

..teate ju küll seda lastelaulu. Kaltsukas käimine on ka nagu see laul. Keegi on need sammud ära teinud ja toimub asjade vahetus. TALLE pole neid enam vaja, aga MULLE on need hädavajalikud. No see hädavajalikkus on muidugi kirjanduslik liialdus, aga atraktiivsed on need esemed minu jaoks siiski. Isegi väga.
Ma ei käi kaltsukas otsimas eelmise hooaja Espriti pluusesid ega Vero Moda seelikuid, hoopis midagi ajaloohõngulisemat.
Näiteks see ussinahast kott. Milline kinnis. Ja kui kauni klõpsatusega see sulgub...ja avaneb.




Ilmselt eelmises elus rahakoti funktsiooni täitnud nahast tengelpung, kus peenraha jaoks mitu väikest klõpskotikest veel suure sees peidus. Võibolla ööride jaoks. Võibolla markade jaoks.




Natuke voodriparandust ja tema kaunis elu jätkub. Võibolla hoopis ehtekotina. Väikestesse taskutesse on hea kõrvarõngaid panna, suurde edevaid pärlikette.




Pärlikee on samuti „kaks sammu sissepoole...“ poest tulnud.

Viimane ost oli kardinad. Kui ma muidu ikka tükk aega mudin , vaatan hinda, mõtlen ja kahtlen, siis nende puhul....vaatasin ...läksin joonelt ....ja maksin.
Maakodus toimub SUUR remont ja kööki on vaja kardinaid. Ütleme nii, et need kardinad ootasidki mind ja uut kodu.





Aa, ja veel Muhumaalt leitud pitspluus, mis pärit Rootsimaalt. Pakun välja, et sellest ajast kui tehti Tjorveni filme. Hurmav. Ainult nööbid olid eest ära lõigatud. Nende otsimine oli suur „teadus“. Aga lõpuks leidsin sellised, mis pluusile ja ajastule kohased.



Tegelikult on lihtsam teha uut, kui kohendada rebenenud vana. Aga kui asi on seda väärt, tuleb mõtte - ja näpuosavus tööle panna. Võibolla MINU paranduspiste seal rahakoti voodripõhjas teebki sellest MINU koti. Ja minu otsitud- õmmeldud nööp teeb sellest MINU pluusi. Oma hing ja iseloom tuleb ju kuidagi asjale sisse ajada (nagu kratile – kolm tilka verd).

Ikkagi hingedekuu – see novembrikuu.