PIPI.

...minu lahutatud naine,
tuli jälle tagasi,
sest ta oli unustanud
valehambad kummuti...
/Pipi Pikksukk/

Lapse kooliminekuga kaasneb lisaks koolikoti ostmisele ka sussikoti soetamine. „Soetama”– tähendab – minna poodi, jätta letile mõnedkümned veeringud või võtta õmblusmasin ja vuristada kott ise kokku. Kuna ma teile seda juttu siin kirjutan, siis arvata võib, et viimane variant läks käiku. Olen nüüd mõned nädalad küll hilinenud ja lapsel ripub garderoobi nagis kilekolekott, aga parem hilja jne...

Idale on alati meeldinud sellised toekamad nukud ja muinasjututegelased. Pipi nende hulgas (aneemilised Barbied pole ka minu maitse). Koolikoti valis ta ka Pipiga. Sussikoti taustariie oli mul ammu valmis mõeldud, dekoratsiooniga oli väike tõrge. Aga siis meenus, et suvel Polkovnikuga Pärnu kaltsukaid tuulutades ostsin ühe mõtetus suuruses Pipi padja (täpselt nii suur ta oligi kui nüüd seal koti peal). Harutasin ülesse ja nüüd sai sussikott koos koolikotiga kenaks komplektiks.



Pildil kena pärastlõuna erinevate põlvikute ja ema kingadega. Ida küsis, kas homme võib kooli ka niimoodi minna.
Ei või. Paraku.








Algselt plaanisin väiksemat kotti, aga siis tuli peale perspektiivitunne ja tegin ikka suurema. Et mahutaks jalanumbreid papust-paadini. Loodan, et kott peab ikka garderoobivägivallale vastu.

Aga jah, voodriga on ta ka...



Nojah ja igale kooliasjale pidi nime juurde panema, sest pidavat "kõndima" minema...




Kehaline kasvatus ootab ka kotti.