VÄIKESED VAHEPALAD...

.....käsitöistele tegemistele. Kuniks ma kampsunit koon ja hea sõber Sokike kudumisinstruktsiooni tõlgib. Kuniks lapiseelik kohe-kohe finišijoone ületab. Seniks harin ennast seest. Sest välimine ilu tuleb kampsunite ja lapiseelikuga nagunii .

Käisime Pärnus näitusel „Mees ja naine”. Kaks tööd, mis eriliselt meeli köitsid:
kuri kukkmees...



ja kärbseid armastav memm...



Vahva näitus.


Teine koht, kus äsja käisime on Matsirannas. Seal filmitakse Eesti kõige kallima eelarvega mängufilmi.
Mõisahoone makett on ehitatud mere kohale. Põnev vaatepilt, lähedale ei lastud ja päike loojus otse silmaauku, seetõttu pildid nagu lasteaia lapsel.



ja lähemale tõmmatult...



Kusjuures audentsust selle kohaga ei pidavat olema, sellist mõisahoonet mere kohal pole olnud. No näis-näis, mis film see tuleb. Ilusad vaated kindlasti.


Kui on suvi, saab kõndida liival,
teha üks jalajälg...



või grupiviisiline jälg...



Saab ennast vette kasta ja siis liival rullida (nii et keegi pärast sind oma auto peale ei ihka)



Suvel saab kurgumandlite pärast pelgamata jäätist mugida ja pulgalt üllatuskirju leida (see kohe tõeliselt üllatas)



pulgad lähevad järjehoidjatena taaskasutusse .

Ja veel. Suvel saab kohvitassi ja ajakirjadega aias mõnuleda...



Seekord mitte ühtegi käsitööd. Ainus käeline tegevus oli fotoaparaadi nupule vajutamine.
Aga ilus jalajälg rannal on vist ka natuke käsitöö..... ei siiski jalatöö