MARMELAADI LÄHETAMINE.........maale
MINU AED 1. osa
KUJUD

Kui ma oma pesakonnaga maale jõudsin, oli minu aia vallutanud Taraxacum officinale, või lastelaulukeeles „...kollased juuksed-rohekas kleidike“. Palju niitmist. Aga jah, see on - HARILIK VÕILILL.



Peenra oli vallutanud see-eest kiviktaimla lillede värviline pillerpall. Nemad õitsevad nüüd seni, kuni mängu astuvad tõsised tegijad – pojengid, liiliad, floksid....



Edev hani iirisega



Hugo ja Hubert – hosta valvurid. Kivist hiired – kivist juust.



Mõni aasta tagasi, ühel suvel, selgus et külas pole enam ühtegi lehma. Elu ei salli tühja kohta - lasin paksust vineerist saagida endale aeda ühe. Maalisin teda ikka pikalt. Nüüd jälgib ta pilguga möödujaid. Intensiivselt.
Meie majast läheb mööda kruusatee ja tavalisel tolmusel suveajal paiskub meie õue autode möödudes soliidne tolmupahvak. Pärast Lille (nii on lehma nimi) õue tekkimist, pole meil vaja teed soolatada, ega lamavat politseinikut tekitada. Autod venivad meie majast mööda olematu kiirusega. Vähe sellest. Ka inimesed. Markantseim näide mida mina eelmisel suvel nägin (rohisin kükkisistes lillepeenart), kui kaks meest lähenesid üksteisele vastassuundadest, mõlemad vaatasid lehma ja.... nad põrkasid kokku. Täiesti tühjal külateel.
Lill eest





Lill tagant
Tagumisele küljele tekkis eesti kaardi kujuline laik. Seal on nüüd topograafiliselt ära märgitud meie pere jaoks olulised kohad.







Mõni aasta tagasi avaldas mulle veel üks olukord muljet. Nimelt, Pärnu maantee lõputu remont. Kui iga kilomeetri taga seisis „pulgakommimees“ (loe: see kes käsib peatuda, või annab sõiduks loa) ja need lõputud kaevamistööde märgid.
Mina tegin oma märgi - aga see asub seal, kus tõepoolest kaevatakse. Põllul.




Helistasin abikaasale. Et mis ta arvab, kui värvin meie maja ukse punaseks. Kui tagasi tulen, siis räägime sellest, vastas tema.
Tore – mõtlesin mina (muidugi me võime sellest rääkida, kui ta tagasi tuleb) ja läksin värvipoodi. Värvisin ukse punaseks. Rääkisimegi, istudes trepil – seljataga punane uks.



Garaa˛iuksele sai saatuslikuks üks oksaauk lauas. See kukkus lahti ja tekkinud olukord oli loodud linnupuuri tekkeks (siiski butafooria). Järgnevalt tekkis garaa˛iuksele kassiuks. See paraku lahti ei käi, sest meil pole veel kassi.



Ja lõpuks täiest tavaline peenramaa. Mulle meeldib see kevadine tärkamine. Nagu sõdurid reas. Tublikesed. Ilusakesed.



Jah.