KÕIK ON KORRAS NAGU NORRAS 3.

Hommikul sõime oma Midnatsol-i nimelises kämpingukülas hommikusöögi ja laskusime allpool olevaid kalurikülasid uudistama. Külad asuvad tõeliselt looduskaunites kohtades, paraku kestab see ilu seal napilt paar kuud. Kevad ja suvi on hilised, juuli keskel (meie käimise aegu) õitses sirel ja kased olid tundras hiirekõrvul. Sügisel, talvel, kevadel on seal karmid tingimused nii elamiseks kui ka liiklemiseks. Karm ilu, jah!
Kamoyver - ikka 20 kraadi sooja!






Sealt edasi sõitsime veidi suuremasse, Honnigsvägi nimelisse kalurikülla. Imeline on see, et praktiliselt igal majal on terrass (samas võib olla suve jooksul paar ideaalset ilma kui nad saavad seal kohvi joomist nautida). Kõik majad on perfektselt värvitud ja ukseesised lilledega kaunistatud.
Kalurikülad elatuvad kalapüügist ja turismist.




Noh ja kes ei kätleks Norras trolli...



Mingil hetkel tuli mägedest alla külm udu ja pidime kampsunid selga panema. See ilmamuutus toimus lausa mõne minutiga. Aga olgu etteruttavalt öeldud, et järgmises peatuskohas oli jällegi soe ja päikeseline.



Minu rõõmuks leidsime ka ühe suure näituse (tasuta), mida külastasime.



Kruiisilaev Hurtigruten toob inimesi sinna kaugele põhja iga päev, aastaringi. See firma on tegutsenud 120 aastat, omab 13 laeva, millest 11 seilavad piki Norra rannikut. Need reisid on orienteeritud looduselamustele. Selle laevafirmaga saab sõita isegi Antarktikasse, aga sinna näiteks alla 5-aastaseid lapsi ei lubata ja mõnes kohas ei lubata alla 12-aastaseid lapsi laevast väljuda. Puha turvalisuse huvides.
Selline kruiis jääks ilmselt eluks ajaks meelde nii endale kui ka rahakotile .
Kui rääkida hindadest üleüldiselt, siis minu arvates ei ole seal oluliselt kallim elu kui Eestis ja näiteks Norra majutusasutused küsivad vähem raha kui Saaremaa turismitalud ja hotellid suvisel ajal.



Reis jätkus Hammerfesti külastusega. See on Euroopa kõige põhjapoolseim linn. Linnatänavad olid täis jääkaru jälgi (tõsi - värvituna), sest jääkaru on selle linna sümboliks.


Hammerfestist veel niipalju, et seal on teinud oma suure avastuse Friedrich Georg Wilhelm Struve.
Panen siia lõigu wikipediast (keda huvitab), sest mina seda juttu ümberjutustada ei oska.
Struve geodeetiline kaar on Friedrich Georg Wilhelm Struve eestvõtmisel aastatel 1816–1855 Maa kuju ja suuruse mõõtmiseks rajatud triangulatsiooniahel, mis ulatub Põhja-Jäämere äärest Musta mere äärde. Kaare pikkus on 2820 km. Loomise ajal ja veel rohkem kui sajand hiljem oli see pikim mõõdetud meridiaanikaar. See läbib praeguse Norra, Rootsi, Soome, Venemaa, Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Moldova ja Ukraina territooriumi.
Kaare moodustanud võrgustik koosnes 258 põhikolmnurgast ja 265 peamisest mõõdupunktist. Algsetest triangulatsioonipunktidest on teadaolevalt säilinud 34; neist neli on Norras, neli Rootsis, kuus Soomes, kaks Venemaal, kolm Eestis, kaks Lätis, kolm Leedus, viis Valgevenes, üks Moldovas ja neli Ukrainas.
Alates 2005. aastast kuulub Struve geodeetiline kaar UNESCO maailmapärandi nimistusse.




Järgmine linn oli Alta. Altas avastati 1972 aastal hulganisti (umbes 5000) kaljujoonist. Usutavasti on neid seal veelgi, peidetud samblike ja kõdukihi alla. Jooniste vanuseks hinnatakse 2500-6200 aastat! Mõelge ometi, milline väärtus on sellisel leiul. Hõlbustamaks kaljujooniste vaatamist, on need värvitud ookerpunaseks. Arvatakse, et need on kunagi sellised olnudki, sest samas piirkonnas leitud koopajoonised on samuti värvitud ookrikarva.
Kaljujoonistega samas kohas on väga korralik interaktiivne muuseum, mis tutvustab maadeavastamise- ja ilmavaatluse ajalugu, saamide ajalugu jne.










Kui googeldada Alta kaljujoonised, saab veel selle teema kohta lisa lugeda.
Selle linnaga Norra külastus lõppes. Tegime veel mõned söögi-ja imetluspausid ning olimegi juba Soomes tagasi. Et Ida riikide kollektsiooni veel lisa saada, käisime väikese põikena ka Rootsis kommi ostmas. Üks öö veel Soomes ( Tornio kämping - soovitan! ) ja läbi see reis oligi.