VÄIKESE REBASE JÕULUD,
ehk kuidas ma padja ära rikkusin.




Häda on selles, et lund ei ole. Ja ka seda jõulusära on sellel aastal minu arvates liiga vähe. Põletan küll iga päev küünlaid, aga ikkagi midagi napib.
Vaatasin ühel päeval ahne pilguga toas ringi ja leidsin objekti , kuhu na-tu-ke-ne-gi lund ja sära juurde panna.







Palun väga - vaene rebane sai jõuluks lille kõrva taha ja säravad lumelitrid kasukale. Minu arvates ta nüüd mokaotsast isegi naeratab natuke.






Natuke tikkisin karvu kõrvakestesse....






Meil on nüüd koos väikese rebasega tuju palju mõnusam. Kui tal see lill peaks üle viskama, harutan selle kerge vaevaga ära. Võibolla jaanuaris.








Teine rebasepadi valmib ka. Härra Karamelli kampsunist. Sinna tuleb veel ohtralt lumesadu tikkida.
Täna, neljandal advendil näitab kraadiklaas 10 kraadi sooja, jaanipäeval oli 7. Tea, kas peaks muruniiduki uuesti välja ajama. Viimati kui maal käisime, olid sirelil pungad juba arvestatava suurusega, võibolla saab jõulude aegu juba "õnne otsida".