Käsitöises mõttes oli see aasta
MERINE AASTA.



Padjad, sallid, mütsid (tegelikult peaks ainsuses kirjutama) ja palju muid vidinaid läbis päästerõnga punane- ja meremehe sinine triip.
Uskumatu.Tegelikult ma kardan merd.









Sõidaks siis sama ree peal edasi ja näitaks ära ka „Molutamise Salli“. Salli kudusin samast udupeenest lõngast, millega oli kootud ka Udupeen Müts. Selle kudumine võimaldas teeselda millegi tegemist midagi erilist tegemata. Vahetasin värve ja üritasin lõngajäägid ära kasutada. No peaaegu.









Veel üks „tõeline tegu“ oli lapse käest puust nukkude ärakorjamine ja siis ise nende salaja üle värvimine. Seda värvimist oli vaja selleks, et mitte teha jõulukaarte ja muud vajalikku, mida normaalsed inimesed jõulude aegu ikka teevad.





Vineerist külmkapi magnetnukud on ostetud Mardilaadalt.




Nemad sõidavad maakottu halli külmkapi peale.



Ja siis veel üks merine krae, mis kohe kindlasti ei platseeru mantli peal (aga oli hea pildistada), vaid hoopis suve-mere-kleidi peal.






Nagu näha, siit blogist midagi jõulust ei leia ja kui ma nüüd päris ausalt kõik ära räägin, siis näiteks täna arutasime emaga hoopis seda, milliseid seemneid on vaja veebruaris ostma hakata (ma tahaks praegu Amanda nägu näha, kui ta neid ridu loeb )