PALUN ISTUGE.


Ega ma väga mööda vist ei pane, kui ütlen, et kõige vanem iste (tool) oli puupakk. Või känd?
Vähemalt inspiratsiooniks on see hea teema.
Täna „saagisin“ puud. Kõigepealt tegin ühe suure seibi.






Siis ülejäänu...








See „pakk“ platseerub meil esikus. Tegelikult peaaegu ukse kõrval. Elu on näidanud, et kõige pikemad jutuajamised peetakse maha siis, kui ollakse uksest juba väljumas (ma mõtlen külalisi). Jutule järgeb veel üks jutt ja veel üks mõte jne... (kusjuures tavaliselt on inimestel ka juba üleriided seljas). See kes enne ära väsib (kas kuulaja või väljuja), istub meil tumbapaku otsas.
Nüüd on natuke ilusam istuda, eksole...







sest enne oli ta selline.







Selliseid tumba-jumbasid on kindlasti paljudes kodudes. Aga ilmselt olen ma üks viimastest, kes sellele kolekattele midagi uuemat peale õmbleb.


Kui igav hakkab, võib ajaringe lugeda...







võib kohe väga lähedalt lugeda....







Samas. Kuna pakk on vatiiniga polsterdatud, võib sellel istudes ka muud lugeda. Kasvõi „Kalevipoega“.