TEISE KAMPSUNI TULEMINE.

See kampsun tähistab pidulikult minu teise aastapäeva täitumist Isetegijas (umbes kuuajase hilinemisega). Mitte et seda nii väga tähistama peaks, aga see ongi kudumise jaoks paras tempo. Aastas üks kampsun. Palju ma neid ikka kogun ja koon. Kapil on suht paksud seinad, mida kampsunivirnaga juba kummi ei lükka. Aga see kampsun olgu siis ilus ja mõttega kampsun. Kindlasti heast ja huvitavast lõngast. Hetkel meeldib mulle kududa kindlate reeglite ja õpetuste järgi. Ehk siis ajakirjast. Ajakirja pilt peab olema inspireeriv, et ma saaksin ennast sinna kampsuni sisse ette kujutada (see on muidugi nali).

Ajakiri on seekord: „Rowan the milk cotton collection“.
Mudel on selline....




Nagu allpool saab näha ei saanud ma kampsuni selgatõmbamisega modellilokke ja hüpata ma ka niimoodi ei oska (ma oskan teistmoodi). Lisaks sellele tegin ma džempri ümber kampsuniks ja kudusin alläärde pika sooniku, sest need tiru-liru lühikesed jupatsid ajavad mu talje paanikasse. Roose ma ka ei teinud, tegin omamoodi.

Lõngavööle on kirjutatud: Rowan fine milk cotton ja koostis on 70% cotton ja 30% milk protein (piimaproteiinid)!!!
Hästi lahe lõng, ongi selline tunne nagu oleks kättpidi piimapanges - pehme ja voolav.

Lõng on ostetud „Veimevakast“ uue nimega „Käsitööjaamast“.

Juhendajaks ja tõlkijaks oli armas sõber Sokike. Ta on ikka väga kannatlik saare naine, et minugusele närvilisele mandrirotile puust ja punaseks selgitusi jagada. Lisaks pidi ta läbi telefoni kuulama minu hauataguse häälega oigamist, kui miski ei õnnestunud ja kiiresti reageerima, kui talle pooleliolevatest detailidest paanikapilte saatsin. Endiselt viivad mind endast välja inglaste rida-realt kuduromaanid. Nad kohe naudivad kirjutamist. Joonistada nad ei armasta. Ma mõtlen skeeme.
Järgmise aasta „mudel“ on juba välja valitud ja seekordne „kuduromaan“ on „Kalevipoja“ mõõtu . Ikka Rowanist.

Nagu ka eelmine aasta, ootasin ära kõige pakaselisemad päevad, et siis oma kampsunit jalutada. Aga kuna tookord pääses fotograaf napilt näppude amputeerimisest (külma tõttu) ja ega minulgi higi laubal polnud, siis läksime seekord hoopis mõnusalt sooja kohvikusse. Anni Arro kohvikusse „Komeet“.
Rääkides kohvikutest, siis ega ma nendes väga tihti ei käi. Ikka pigem siis, kui kellegagi kokku saan. Aga kohv on mulle tähtis, samuti interjöör ja kindlasti ka toit. Pikk ja mõnus lõunasöök hea sõbraga on täielikult koogi eest. Kuigi pean ütlema, et täna uubeldasime lõunasöögi lõpuks suurest teineteise nägemise rõõmust sisse kaks väikese tordi mõõtu koogitükki, et siis pärast õnnelikult vaarudes kodu poole minna.
Kuna pilte sai tehtud palju , siis panen neid siia kohe peo ja sülega. Võtke või jätke. Natuke on selliseid meeleolu pilte ka.

Kõigepealt sobitusin diivaniga...ja rähklesin siia- sinna...











Siis saime kohvi....koguni 2 tassi, koguni kahe mustriga....





nii ilus... vanilje ja šokolaadi siirupiga latte...





Vahepeal kirjutan siia mõned aastaarvud.
Kõrvarõngad minu kõrvas, on ostetud umbes aastal 1986, need on portselanist roosid.
Pluus on pärit umbes samast aastakäigust. Aga sobib fassongiga.
Seelikuriie on minu ema oma ja sellele võib aastaarvuks pakkuda 1970 siia-sinna...pigem sinna...
Nüüd hakkas see riie minu kampsuniga „kõnelema“ ja lasin oma õmblejast sõbrannal selle valmis õmmelda. Värvli lõige on kõrgele rinna alla, nagu kanti eelmise sajandi algupoole. Näiteks Krupskaja ja minu vana-vanaema.

Riietusin sündsuse piirini lahti ja vbl saab natuke aimu talje kõrgusest...





Praegu ma vaatan siin neid aastaarve ja tundub et minu koht oleks hoopis Narva Kohvikus mistra ja tekraga, mitte nooblites söögikohtades .



Pärast praadi sõime kooki...







Siis vahetasime kooke vennalikult...õelikult....





Polkovniku teine indiaaninimi on Kärbseseen, no arvake miksküll....




Lõunal käis ja pildistas armas sõber Polkovnik. Aitäh!

Väike popurrii...




Liistule tõmbamine Sokikese moodi...