Marmelaad
Marmelaad
vardad nr.2, nr.3, nr.5 - need on mu sõbrad
28 Veebruar 2010


VAIM


Vast igaüks on vahel tundnud, kuidas mõned mõttetud (ka rumalad) sõnad ja lubadused lipsavad suust välja iseenesest / mida sülg suhu toob ja keel tagant tõukab/. Pärast mõtled, et - oh taevane arm – kas tõesti mina ajasin sellist jama suuaugust välja. Sama on lubadustega: et kes krt. käskis mul „jah“ sõna öelda.
Nende IT projektidega on ka nii. Ma suure vaimustusega vaatan pakivahetusi ja olümpiamänge, aga kui ise mingit tähtajalist tööd teen, siis vingun, püherdan maas ja ulun nagu luupainaja. Ja alati mõtlen – pole võimalik, et minu väike töökas käsi klõpsis mu nime sinna tegijate nimekirja. Järelikult VAIM. Raudselt.


Mingi „loogika“ ju selle projektiga liitumisel isegi ju oli:


Foto NAGI's: 100_3281


Siis nutsin sirinal Sokikese õla najal ja tõin igasugu objektiivseid ja subjektiivseid põhjuseid , miks ma susse teha ei saa (et kärss kärnas ja maa külmand). Aga karm ja õiglane, nagu ta meil on ütles ta : „Olgu tehtud Marmelaad!“
Kuskilt esivanematelt olen ma juhtumisi päranduseks saanud kõige muuhulgas ka päris suure koguse kohusetunnet ja südametunnistust. Lisaks Sokikesele hakkasid need kaks kah veel mu kallal võtma, mille tagajärjel paranes kärss ära ja maa polnudki enam NII külmand.
Peaaegu koos kaheteistkümnenda kellalöögiga (loe: viimasel minutil) valmisidki lõpuks need sussid. Äärepealt oleks tõld pähklikooreks muutunud ja hobused hiirteks – aga valmis sain!


Foto NAGI's: 100_3272


Mis ma siis tegin. Ostsin erinevaid vilditükke. Mõõtsin oma jalajälje nende peale (õnneks mahtus nibin-nabin jälg väiksmate tükkide peale ka ära). Siis tegin nendest jalajägedest torni.


Foto NAGI's: 100_3271



Pealsed on tehtud kahekordsest vildist ning voodrist ja nagu näha – kanditud roosatäpilise paelaga. Vot siinkohal tagantjärgi tarkus – oleks pidanud siiski veel ühe tugevdava kihi panema (aga tont sellega!)


Foto NAGI's: 100_3276


Foto NAGI's: 100_3277


Tallatorni ja pealsed õmbelsin kokku vot sellise nõelaga...
Õnneks olin karutegemise talgute jaoks ostnud spetsiaalsed nukuvalmistamise nõelad – pikad ja teravad.


Foto NAGI's: 100_3285



Kuna ma oma lemmikala – voodripanekut näidata ei saa, siis näitan hoopis kontsapanekut...


Foto NAGI's: 100_3274-1


Üks nööbike kulub sussile ikka marjaks ära. Nööpide päritolumaa – "Veimevaka" maa (Järve Selver)


Foto NAGI's: 100_3279



Nojah, see viltune tepingurida talla all on rahvakeeli nagu „kuldikuserada“ , aga selle suure nõelaga vehkimine oli nagu mõõgaga herne viilutamine. Teisel sussil juba enam-vähem jooksis teping otse. Ilmselt lisan talla alla nahakihi, niiet tegelikult on see minu südametunnistuse asi, mis seal otse või viltu on. Tallakihte ei hakanud žiletiga otseks viilima. Selline tulemus, kus mõni kiht teise alt välja piilub – tundus mulle vahva.


Foto NAGI's: 100_3284


P.s. Sain selle talla idee kuskilt väljamaa blogist. Seal oli titepapude tald üles ehitatud kangajuppidest. Kontsa loomulikult polnud.
Sedasi.
Nüüd premeerin ennast .


Foto NAGI's: 100_3282






kirjutas Marmelaad @ 10:56 - Link - kommentaarid (31)
17 Veebruar 2010
le_.li - ÄRA VAATA !!

Selline pealkiri jah. Teen praegu veidi alatu tembu ja riputan siia üles pildid väikesest kingitusest le_.lile, mis homme hakkab postiautuga tema kodu poole vurama. Samas. Kui ta juhtumisi siiski salaja näeb seda postitust, siis vähemalt teab – kas üldse tasub läbi lume postkontori poole sumbata.

Mille eest ma kinki teen. Kui neid sidrunikõrvarõngaid tema blogis nägin, hakkasid mu kõrvad kohe sügelema. Et nad maha rahustada, hakkasin sidruneid endale kauplema. Sellega polnud le_.li nõus (müümisega) ja viitas hoopis sõbrapäevale. Ehk siis kingituseks hoopis. Sõprus on ikka kahepoolne ja tegin talle väikese vastukingituse .

Ukse-hoiatus-meenutus-silt.
Mõni aeg tagasi tegin taolise uksesildi ka Sokikesele.
le_.li puhul lähtusin sellest, et lisaks kudumisele, teeb ta ka filigraanset ehtetööd. Ja karud meeldivad igale inimesele .

Esimene „lehekülg“ on viide kudumisele:


Foto NAGI's: 100_3222

Foto NAGI's: 100_3226



Teine pärliveeretamisele...



Foto NAGI's: 100_3239

Foto NAGI's: 100_3242

Foto NAGI's: 100_3229

Selline hoiatav märk on selle sildi peal ka...et sissesõit keelatud...


Foto NAGI's: 100_3236


Sildi puudumisel võib hooletule sisenejale põletava (või niiske) pilguga otsa vaadata ning närviliselt varrastega vehkida. Võib ka nasaalse häälega sisistada "Ma koon!". Siiski on kõigile parem, kui siseneja teaks, mis „üllatus“ teda ukse taga ootab.

P.s. Sõbrapäev on küll möödas, mõningane kingisaatmise nihe tekkis minu väikese reisi tõttu. Aga kõik on "poolte" poolt kokku lepitud ja alla kirjutatud .



kirjutas Marmelaad @ 15:17 - Link - kommentaarid (23)
08 Veebruar 2010
INIMENE HARJUB KÕIGEGA...

Kui me emaga helistame, siis muuhulgas pärime ikka üksteiselt, mis käsitöö parajasti teoksil on. Eelmisel nädalal uuris ta järjekordselt, kas midagi põnevat ka sünnib. Mkm, midagi ei sünni – ütlesin mina – ostsin ühe sidrunkollase jope (mitte päris uue), aga krae on kuidagi liiga korralik ja tikin sinna peale siiliokkaid... Oleks siis vähemalt mõningane paus järgnenud või hääl üllatusest kerkinud...mittesinnapoolegi. Jutt jätkus maast ja taevast edasi – nagu tavaliselt. Mõtlesin, et äkki ta ei saanud aru või arvast, et teen nalja.
See nädalalõpp tuli ta mulle külla ja küsis kohe rõõmsalt okastega jopet näha. Näitasin. Ühtlasi küsisin, et võibolla peaks mõningad okkad ka üle kraeääre tolknema tegema (et oleks veel siililikum) – mille peale kostis minu ema: „ära nüüd üle ka paku!“
Ühesõnaga 75 aastasele vanemale inimesele krae okastamine oli täiesti normaalne mõõt – üle piiri minek oleks olnud need ületilpnevad okkad. No ma siis ei teinud neid.
Mõtlesin ainult – et inimene harjub tõesti kõigega. Minu ema – minu veidrustega.


Foto NAGI's: 100_3163-1

Aga lisaks okaskraega jopele on mul nüüd ka uus müts, millel sidrukollased träpsud ja väike tutinäss kuklas. Jah – on vooder ka – ikka sidrunkollane ja miski veidra lille panin ka mütsi veerele, et teaks kudapidi pähe panna (kuigi -mis vahet sellel on kui müts on igast kandist ühesugune).

Foto NAGI's: 100_3158 Foto NAGI's: 100_3154

Foto NAGI's: 100_3156

Mütsi sidrukollased träpsud ja tutt on tehtud Juulikese värvitud lõngast – selle kokteili retsept: jasmiinilehed koospeitsitud maarjajää ja viinakiviga. Uskumatult vapper lõng. Ta oli peenem kui mu sinine Felted Tweed, aga tubli maavillase jõuga pressis ennast kenasti esile.

P.s. Huvitav mida ma seal taevas näen. Kahe pildi peal vaatan ülesse. Või äkki pelgan lõualotti .
Pildid on tehtud Viljandi lossimägedes, kus me Laimaga Viljandi paadimeest otsisime.


Eelmise postituse lõppmäng oli selline: ostsin apteegist sinise Helosani, määrisin sellega oma töökaid käsi, samal ajal lugesin sõrmedele ette teie toredaid kommentaare ja teate - mu käed on terved!!! Natuke altkulmu kuulan ilmateateid - et ehk ikka ei tule enam sellist külma...
kirjutas Marmelaad @ 19:44 - Link - kommentaarid (15)
387039 visitors