Marmelaad
Marmelaad
vardad nr.2, nr.3, nr.5 - need on mu sõbrad
28 September 2009
LEMBITU,
siiski seekord LAIMA

Muinaseestlane Lembitu kutsus üle Eesti külavanemaid nõupidamisele. Tehti plaane ja katsuti rammu. Söödi hirve, haugi ja hakki ning joodi mõdu. Võrreldi oda pikkust ja mõõga teravust.
Kaasaegne Laima kutsus üle Eesti (Põhja- Kesk- Saared - Lõuna) naised käsitööle. Tartukanti Laimakülla. Tehti plaane, katsuti kangaid ja lõngu. Söödi hirve, tuura ja faasanit ning joodi punaveini. Võrreldi kleidi pikkust ja keele teravust.

Kõigepealt muuseumiringid:

Mihklipäeval ERM-i jääkeldris näitusel vanad setupitsilised rätid...


Foto NAGI's: 100_2511 Foto NAGI's: 100_2509


Palun ärge ära minestage, aga ma olen umbes kaks korda elus Tartus käinud (ärge vangutage peaga, lihtsalt nii on). See oligi nüüd vist kolmas kord. Ja ammuigatsetud käik Nukumuuseumi sai ka teoks. Panen siia mõned armsalt nostalgilised pildid. Ilmselt on kõik neid nukukesi näinu, aga las nad olla siin, vaatan neid siis ise.

Prunnakas trummilööja ja ontlikud preilid

Foto NAGI's: 100_2514 Foto NAGI's: 100_2512-1

Korralik kodanlase perekond

Foto NAGI's: 100_2523-1

Nukuõmbleja nukuateljee

Foto NAGI's: 100_2536-1

ja see kõik on tegelikult näpuotsasuurune ja miniatuurne...

Igatsev karupilk

Foto NAGI's: 100_2533


Laima ilves.
Uhke nimega Priit Lillevald Vesilind jälgis meie tegemisi muinaskummuti pealt, muinaspalkseintega toas. Ilus oled Priidik. Loomulikult jääb üks meeskass magama kui naised kombineedest ja korsettidest räägivad

Foto NAGI's: 100_2554-1



Ja Laima šokolaaditort oli ka ilus. Peale fotoklõpsu kadus kui õhk. Ikka taljet polsterdama.

Foto NAGI's: 100_2556-1

Mina väikeseid fimoasju teha ei saanud, kuna pojane jäi tõbiseks ja tõttasin läbi öö Tallinna poole tagasi, aga seda mida tegid teised tublid naised , saab näha nende blogisahvri riiulitelt.


kirjutas Marmelaad @ 21:21 - Link - kommentaarid (10)
23 September 2009
PIPI.

...minu lahutatud naine,
tuli jälle tagasi,
sest ta oli unustanud
valehambad kummuti...
/Pipi Pikksukk
/

Lapse kooliminekuga kaasneb lisaks koolikoti ostmisele ka sussikoti soetamine. „Soetama”– tähendab – minna poodi, jätta letile mõnedkümned veeringud või võtta õmblusmasin ja vuristada kott ise kokku. Kuna ma teile seda juttu siin kirjutan, siis arvata võib, et viimane variant läks käiku. Olen nüüd mõned nädalad küll hilinenud ja lapsel ripub garderoobi nagis kilekolekott, aga parem hilja jne...

Idale on alati meeldinud sellised toekamad nukud ja muinasjututegelased. Pipi nende hulgas (aneemilised Barbied pole ka minu maitse). Koolikoti valis ta ka Pipiga. Sussikoti taustariie oli mul ammu valmis mõeldud, dekoratsiooniga oli väike tõrge. Aga siis meenus, et suvel Polkovnikuga Pärnu kaltsukaid tuulutades ostsin ühe mõtetus suuruses Pipi padja (täpselt nii suur ta oligi kui nüüd seal koti peal). Harutasin ülesse ja nüüd sai sussikott koos koolikotiga kenaks komplektiks.

Foto NAGI's: 100_2495

Pildil kena pärastlõuna erinevate põlvikute ja ema kingadega. Ida küsis, kas homme võib kooli ka niimoodi minna.
Ei või. Paraku.


Foto NAGI's: 100_2506-1

Foto NAGI's: 100_2499-1



Algselt plaanisin väiksemat kotti, aga siis tuli peale perspektiivitunne ja tegin ikka suurema. Et mahutaks jalanumbreid papust-paadini. Loodan, et kott peab ikka garderoobivägivallale vastu.

Aga jah, voodriga on ta ka...

Foto NAGI's: 100_2496

Nojah ja igale kooliasjale pidi nime juurde panema, sest pidavat "kõndima" minema...

Foto NAGI's: 100_2505


Kehaline kasvatus ootab ka kotti.

kirjutas Marmelaad @ 13:29 - Link - kommentaarid (20)
17 September 2009
LINNUD
ehk
Marmelaadi lähetamine maalt linna...

Ma olen nüüd linnas (või siis suuremas asustatud punktis) tagasi. Nagu igal sügisel.
Mu sõbrad ikka aeg-ajalt küsivad, kas ma päriselt maale ei tahaks kolida. Ja kas mul pole kahju ära tulla, kui maal alles sügislilled õitsemishoos, õunapuud õunahoos ja ploomid ....ka hoos.
Ei ole kahju. Praegu. Kunagi ma jään.
Ma olen neid rännakuid korranud sünnist saati. Ikka kevadel maale ja sügisel tagasi. Kohvriga. See rännumuster on minusse sisse kodeeritud.
Nagu lindudelegi. Nemad ju ka tulevad ja lähevad. Äkki ma eelmises elus olingi lind. Mulle meeldib kohvrite pakkimine. Õhin minnes ja tulles. Aga siis mis lind? Ma kardan ju kõrgust. Unes ma lendan ja riivan näpuotstega vett ja maad. Siis ma ei karda.
Võibolla olin linavästrik või siis äärmisel juhul pääsuke. Nemad oma pesa väga kõrgele ei tee. Kurg kindlasti mitte ja varesena ma kohe üldse ennast ette ei kujuta. ..

Hakkasime salle ja mütse sügis- talviseks hooajaks komplekteerima. Üks sall oli Idakesel puudu.
Muhu- invasiooni käigus sai soetatud üks kena- värviga poolitäis lõnga, sellest sall valmiski. Tegemist villase lõngaga, mis teadupärast vastu nahka hirmsasti sügeleb. Sellepärast sai sallile vooder pandud, ikka värve ja vorme jälgides. Nüüd on mõnus-mõnus.

Foto NAGI's: 100_2486

Foto NAGI's: 100_2487

Foto NAGI's: 100_2489


Ma enam ei teagi, kellel nendest aplikatsioonidest lõbusam on (vahel tundub, et ainult mul endal ), tegin salliotstele linnukesed. Need on täiesti kohalikud Marmelaadi muinaslinnud, kuhugi ei lenda ja kohvreid ei paki.

Selline sallijupiga postitus seekord...



kirjutas Marmelaad @ 16:39 - Link - kommentaarid (22)
386871 visitors