EGA ROSOLJEPLEKK POLE HÄBIPLEKK.










Mul on liigagi hästi meeles, kui ema rääkis oma õele (minu tädile), et tal pole vaja kellegi käest küsida, mis lasteaias süüa anti, sest mina tulin kogu menüüga koju (kleidi peal). No ma ise ei mäleta et ma nii hull tröllaja oleks olnud, aga samas ….jah, kukuvad mul mõnikord siiani toidupalukesed sülle. Eriti sellised palukesed, milliste plekkide eemaldamiseks oleks vaja käivitada mõni uus keemiaharu.

Nii et ei saa kuidagi pahaks panna, et see viga on ka Idal .


Väikese, armsa ja roosa rosoljeplekiga ma pikka võitlust ei pidanud – oli võimalus plekk välja lõigata, või üle katta.
Tegin sellest 10 minutiga kalaroa – täpselt nii palju kulus aega jälgede kaotamiseks .








Võitluse tagajärjed on siin. Kui muidu serveeritakse kalaroog valge veini ja juurviljadega (vist?) siis meie serveerime neid punaste sukkpükste ja teksaseelikuga.

Ja kui keegi küsib, et mis sorti kala see on - siis loomulikult : punane kala!






p.s. Kala peal olevad läbipaistvad litrid on kinnitatud läbipaistava silikoonniidiga.


Panen siia veel mõned pildivihjed (nendele, kes ajakirja oma põnnidele ostavad) jaanuari „Mesimummist“ teemal: kes talvel magavad? Mis toimub maa all või õigemini sinu saapatalla all….










Lõpetuseks üks fotojäädvustus oravast…..no oli nii kiire vend, et ei olnud mahti poseerida ja niimoodi ta mulle kaamerasse hüppaski. Tehtud Elistvere loomapargis eelviimasel päeval enne kooliminekut.





Ja kui teil juhtumisi pole mahti metsas enda pikkust vastutulnud looma pikkusega võrrelda (karta laseb, et emmal-kummal kannatus katkeb), siis on seal (Elistveres) täiesti selline mõõduvõtmise võimalus olemas.





See postitus näeb nüüd ka välja ka nagu tõeline rosolje .

TRÜKIMUUSEUMIS.








Kui me oma kokkusaamisi planeerime, püüame lisaks tohutule jällenägemisrõõmule, ohjeldamatule söömisele ja pooleööni kudumisele planeerida ka mõne põneva eelprogrammi (teatri, muuseumi, õpitoa, vaatame mõnda huvitavat inimest, räägime mõne huvitava inimesega jne…)

Seekord planeeris Polkovnik meile Tartu Trükimuuseumisse õpitoa ja ekskursiooni.






Enne meie kokkusaamisi juhtub igasugu asju.
Näiteks laupäeva hommikul selgus asjaolu, et Sokike (Saaremaalt) ei mahtunud Tartu bussi peale!
Need, kes teda näinud pole – teadke siis, et Sokike PEAKS IGALE POOLE MAHTUMA, kaasaarvatud põrandaprakku, sest ta on nii pisike. Aga vot, Tartu bussi ei mahtunud, seega tuli kaardid ümber mängida ja mina noppisin ta hoopis Tallinna bussi pealt enda autosse. Ja siis ruttu Tartusse.


Mis mulle Trükimuuseumis meeldis.
See, et seal oli trükivärvi lõhn.
See, et ainult meie olimegi sellel õhtul seal õpitoas.
See, et meie jaoks oli trükimuuseumi asutajal Lemmit Kaplinskil aega ja ta tutvustas meile kõike muuseumis leiduvat ehk alates pisi-pisi- pisikestest tähesahtlitest – kuni suurte trükimasinateni välja.
Ja siis meeldis mulle veel see, et seal oli kass Johannes Gutenberg.








Pisi-pisikesed tähed..





Suur ja vana trükimasin, mis meenutas väiksemat sorti kombaini.

Ja selle käivitamine….





Näidati kuidas trükitakse Tartu kaarti (näiteks)…






Linoollõike õpituba. Võtsime teemaks jõulukaartide tegemise. Kuna teatavasti saab linoollõiget tira˛eerida, ehk siis teha nii palju tõmmiseid kui vaja – on see praktiline viis meisterdada endale ühe kavandi järgi kogu saadetav kaardihunnik.








Mina tegin viimati linoollõiget kooliajal kunstitunnis, või oli see siis kunstiringis- ei mäleta enam. Minu mäletamist mööda oli see suhteliselt keeruline urgitsemine, sest ega see nuga ei taha lapse käes eriti sinna minna kuhu tahaksid.
Samas vaatasin, et kui Ida (kes tegi ja nägi seda tehnikat esimest korda) sai „pihta“ noa hoidmise tehnikale, edenes tema töö väga hästi. Kindlasti peaks lapse kavand olema lihtsalt teostatav.





Sokike tegi samuti seda tehnikat esimest korda, aga nagu tema näost võib näha – liikus tema nuga sama vilkalt nagu sokivardad.






Siis oli aeg trükkima hakata. See on juba väga lõbus osa kogu sellest protsessist…
Lõpuks selgus, et olime seal 4 tundi linoolitanud ja Sokike tuli sealt peaaegu patsipidi ära vedada .





Saab kasutada punast, kollast, musta ja sinist värvi….aga saab ka segada …










Kui töö alles pooleli, saab vahepeal proovida kuidas tulemus trükkides välja paistab ja siis vajadusel edasi lõigata. Minu proovitööd. Valmis tööd jäid muuseumi kuivama. Küll ma nad kätte saan .





Kes nüüd viitsis selle postituse läbi lugeda ja tahab seda toredat kohta (näiteks vaheajal lastega) külastada, siis koduleht on siin:http://www.trykimuuseum.ee/

RECOVERY.







Armastus patjade vastu ei ole raugenud ja kuna nende järele on jätkuv vajadus (vähemalt minul), siis nahistan neid muudkui edasi teha.

Selle padja „taustariie“ pärineb Pärnust „Sõbralt sõbrale“ poest. Vanas elus oli see beebi tekikott.







Padja aplikatsioon oli eelmises elus minu pid˛aama ülemine osa. Kuna särk hakkas lagunemise märke ilmutama ja oli tuline kahju sellest toredast jänesest ilma jääda, saigi tema uus ja lõbusam elu alguse ( nüüd näeb ta päevavalgust ka, muidu veetis oma üksildast jäneseelu pimedas ja teki all).









Ühtegi detaili, mis siia padja peale sai tikitud, tepitud – ei pidanud ma ostma, vaid kaevasin kapid läbi ja sain nad ruutmillimeetri võrra tühjemaks.








Kui 1+1 sai kokku õmmeldud, oli tulemus selline…






Tuleb veel mainida, et mõned mustad jooned (jänesel) oli suhteliselt pleekinud. Musta tekstiilimarkeriga kohendasin need kohad kenasti üle.
Märgin ära ka selle, et nii jänese kui tema mütsikese alla on "kleebitud" liimiriie.





Kuna see titetekikott oli suhteliselt pehmest riidest, otsustasin püürile ka voodri teha. See oli hea mõte, sest padjakate sai tunduvalt toekam (ja övkoos ilusam).





Tahtsin siia veel pilte lisada, aga Nagi album on täis.
Ausalt öelda ma kohe päris kardan seda arvutit, sest ühel kaunil suvepäeval jooksis ta heast-peast kokku ja siis pakkus mul teha „Recovery“, mis on teatavasti inglise keeles "taastamine". Mina, ullike mõtlesin, et näe – tubli arvuti tahab minu asju taastada (ja vastasin "Yes!"), aga ei – vana sunnik taastas tehase seaded /mis tähendab KÕIGE kustutamist/….see oli üks neid kordi kui ma oleksin tahtnud, et kõik on unenägu :O .