ÕPPETUNNID.

Kuna mul on koolivaheaeg (jah, tegelikult on lastel), siis on mul natuke rohkem aega siin jahvatada. Noh ja seda ma nüüd teengi .

Kui me emaga hakkasime laste talvevarustust üle vaatama, selgus, et Idale on sokke vaja ja Hansule salli-mütsi . Mina „kahmasin“ endale salli-mütsi teema ja emale jäid sokid.
Seni, kuni ma uimerdasin mõttega, et milliste lõngade-mustriga müts teha, ragistas ema viimast „Marie Claire Idees“ ajakirja ja leidnud õige lehekülje – oli teema otsustatud. Tuleb šoti sugemetega müts. Vähemalt nii seal ajakirjas väideti. Ema lisas, et boonusena saan mütsi kududmisel ära kasutada oma tohutuid lõngajääke.
Siiski - veidi hiljem selgus, et mul ei ole sellist spetsiifilist sinist, nagu ajakiri triibumustriks pakkus (muu värv oleks ikkagi jama olnud), seega ostsin 2 tokki sinist (ka salli jaoks) juurde, muud värvid olid esialgu olemas. Pärast ostsin ühe toki pruuni VEEL juurde . Niiet kokku 3 tokki!!! Milline lõngajääkide ärakasutamine, eksole !


......................................................................................................................................
1.ÕPPETUND.
Kui sa leiad mõne kudumi jaoks ilusa mustri ja kavatsed selle valmis kududa oma rohketest lõngajääkidest, siis 90% -lise tõenäosusega lõpetad sa lõngapoes endistele jääkidele lisa ostmas.
......................................................................................................................................


Kui ma siis neid lõngakerasid enda ees laual veeretasin, tundus et olen mänginud „Musta Kilekoti Mängu“. Selgituseks:
/see on selline mäng, kus mängija e. kuduja kallab kõik oma lõngad ja lõngajäägid suurde musta kilekotti (et läbi ei paistaks) – soovitav 100 liitrine. Seejärel ise kõrvale vaadates, võtab võimalikult alt välja esimese kera ja hakkab sellega kuduma, seejärel võtab pimesi teise kera jne. See värv, mis kotist tuleb – sellega peab kuduma! – tagasi panna ei tohi, ükskõik kui veider ka värvikombinatsioon ei tunduks. /
Ühesõnaga need värvid tundusid mulle pehmeltöelda kummalised. (Ajakirjas oli tegelikult šoti barett ja värvid on ajakirjas teadagi teised kui päriselus).


Kõigepealt kudusin prooviks hoopis vaiba.







...mis mahtus kummuti sahtlisse ...







Värvide disharmooniat eirates ja hambad risti kududes sai valmis tegelikult päris tore müts . Muidugi mulle isiklikult oli üllatuseks, et „šoti sugemetega mütsile“ kaasneb sinine triip – roheline ja punane- need peaks olema ju põhilised.








Imelikul kombel leidsin selle veidra sinise juurde voodri ka. Otse kodukapist.








Jope + sall + müts









Reedel käisin Roccalmare kaubanduskeskuses lastele sünnipäevakinke otsimas, mis iseenesest pole mingi kuulutamistvääriv uudis. Aga sellega kaasnes selline totter–naljakas vahejuhtum. Vot seal kaubanduskeskuses oli pingile jäänud magama purupurjus keskealine mees. Korralikult riides, võiks isegi öelda, et väga šhefilt riides, nahast portfelliga ja puha.
Mina nägin „perfomasit“ sellest hetkest, kui turvamees ja –naine teda juba mitmendat korda (nii sain jutust aru ) umbjoobe pärast uksest välja saatsid. Kell oli 10.40!! Noh, võeti vennikesel varrukast kinni, uksed avanesid ja Hommikune Joodik (edaspidi HJ) isegi mitte ei tõugatud vaid väikese hooga nügiti välja. HJ sai väikesest müksust „tuule tiibadesse“ ja siis toimus kõik nagu filmis. Teate ju küll neid aeg-luubis kaadreid, kus tahetakse kellegi kukkumist või hüpet eriliselt rõhutada või võimendada. HJ oli ennast vahepeal tagurpidi keeranud ja hakkas selili kukkuma. Kuulsin juba kõrvus kontide murdumise raginat, aga siis järgnes hoopis aeg-luubis kukkumise stseen. Ausõna – isegi matsu ei käinud. Üks Mees aitas ta seejärel püsti ja HJ embas teda südamlikult. Üks Mees soovitas tal siis koju minna ja HJ lubas, et ta läheb OTSE koju , suundudes jõrmilt otseteed tagasi kaubanduskeskusesse :O
Kahe sekundi pärast oli ta jälle „sõbralikult „ turvamehega ukse peal. T ajas HJ -t koju, see aga mulises oma lödiseva joodikukeelega, et ta ONGI kodu ukse ees. No ma ei tea, millega lugu lõppes, viimane mis ma kuulsin oli see, et turvamees „pakkus“ väljamagamiseks platet (ehk siis riiklikku väljamagamiskohta politseijaoskonnas), mille peale HJ ei taltunud, vaid otsustas oma jutule vunki juurde keerata ja sõimas turvameest M....iks!!!


......................................................................................................................................................
2. ÕPPETUND
Vindine inimene kukub pehmelt nagu kassipoeg, seega libeduse ja lume tulles – pits konjakit hommikul tööle minnes sisse ja traumapunkt jääb külastamata. Sest see HJ-ku kukkumine – ausõna - see oli ulme, no nagu kaskadöör. Kindel mats et luude hõrnemist tal ka ei ole.
......................................................................................................................................................
3. ÕPPETUND
Kui ikka liiga palju kaubanduskeskuses hängida, võib seda oma koduks hakata pidama. Ega kõik kohad kus süüa antakse pole veel kodud, eksole!
......................................................................................................................................................



Ma tegelikult arvan, et need nn. õppetunnid on teil kõigil ammu omandatud, aga noh – kordamine on tarkuse ema. Või isa. (Ega meil matriarhaat ju pole ).

P.s. Rääkides lõngajääkide ärakasutamisest...ära sai kasutatud lõng, mis ei jõudnud jäägiks saadagi .








P.p.s. Vahepeal sain veelgi targemaks kui ma juba olen . Ehk siis googeldasin Šotimaad ja tulemuseks :

.................................................................................................................................................
4. ÕPPETUND

Šotimaa on Suurbritannia ajalooline omavalitsuslik osa Suurbritannia saare põhjaosas ja seda ümbritsevatel saartel. Šotimaa maapiiri pikkus Inglismaaga on 96 km ja piir kulgeb mööda Tweedi jõge. Peamised saarerühmad on Shetlandi saared, Orkney saared ja Hebriidid.


.................................................................................................................................................


Orkney saarte lipp + Šoti lipp + Šoti vapp = kõik värvid on õiged :

TEINE TULEMINE.


Kui me oma trepikoja tüdrukutega koolivaheaegadel üksteise kodudes komme käisime pugimas ( ja kunagi neist isu täis ei saanud), siis vähemasti mina tõotasin endale küll, et esimesest palgast ostan endale ainult komme ja söön neid nõrkemiseni. Kui ma hästi mäletan, siis hästi palju nukke pidin ka suureks saades endale ostma .

Sukksaabaste unistusest olen siin ka juba rääkinud, aga üks "driim" oli kindlasti veel punane mohäärkampsun. Ilmselt nägin sellist kuskil väljamaa ajakirjas, et see üldse minu unistuste nimekirja jõudis. Kuna punasest mohäärlõngast võis siis ainult und näha, kudusin maavillasest lõngast punase kampsuni. Aga see oli umbes nii „nagu oleks kuningapoja asemel õuenarri saanud“ – ühesõnaga - polnud ikka õige.

Kui „suureks“ sain ja poes juba kõiksugu lõngu pakuti, ostsin kampsunitäie oma unistuste mohääri. Samas tuleb tunnistada, et mingil imelikul põhjusel ma seda ise ei kudunudki, vaid hoopis ema. Ma vist isegi käisin paaril jõulupeol „oma unistuste kampsuniga“, aga sellest on kauuua aega möödas. Nii ta seisis ja seisis. Juba oli ta otsapidi taaskasutuse kotis ja isegi autopagasnikus, aga mingi härdushoo ajel tõin ta sealt tagasi.






Ikka vahtisin teda, sest ega harutada mohääri pole võimalik (kui tahad tervet mõistust säilitada).
Aga kui harutada ei saa, siis ta ju ei hargne ka, eksju.
Ja kui ei hargne, saab lõigata. Näiteks väiksema kampsuni või vesti.
Ühtlasi on võibolla Idal üks unistus vähem unistada. Kuigi punase kohale võib ju roosa mohäärkampsun platseeruda .


Niiet punase mohäärkampsuni teine tulemine.









Tulid ka ruuduline kant ja seebra. Koos sabaga.




Varrukad tulid minu varrukatest. Õigemini varruka otstest.





Kuigi vahepeal oli oht, et nendest saavad karupüksid.




Õnneks siiski mitte.




p.s. Äralõigatud tükkidega tegin "hargnemiskatseid", ehk siis venitasin ja kräunutasin neid üht ja teistpidi - ja tõesti- nad ei hargne. Aga teatavasti suudavad lapsed ka võimatut, niiet igaksjuhuks "ooverdasin" õrnalt sisemised õmblused punase mohäärlõngaga üle. Niiet ikka korralik töö !

p.p.s Kas ma peaksin siia lisama, et ma olen oma kampsuni "teise tulemisega" ülimalt rahul või saite sellest isegi aru .

JABUR TEELAUDKOND.





Kõigepealt tuli sõita Tartusse. Arvestades minu topograafilist võimekust hoiatas ema mind Venemaale jõudmise eest ja Ida piiksatas tagaistmelt soovitusega mitte Koeru sõita (kuhu ma valdavalt jõuan, kui teed ei tea). Seega sai reisikaaslaseks võetud veel Garmen Tuvi (Ida parafraseering GPS-ist).
Nojah, see Tartu linn – ma olen seal umbes kolm korda elus käinud ( seega loll nagu lammas) ja kui Garmen mulle järjekordse ristmiku peal korraga „keera paremale-keera vasakule“ soovitas minna , said umbes pooled Tartu inimesed pead vangutada ja näpuga oimukohta näidata. Seejärel hakkas GPS-iks Laima ja jõudsin õnnelikult Pulloveri poodi. Seal toimus südamlik kohtumine Leiliga, kes on vist Tartu linna kõige armsam ja leebem inimene. Härra K-le sai sealt ostetud tulevase mütsi lõng.
Seejärel trehvasime Sokikesega. Käisime kirbuturul ja vaatasime kaubamajas ilusat ja nostalgilist šokolaadipaberite ja purkide näitust.








Aga „Jabur teelaudkond“.
Sellise pealkirja all sai kogunetud Laimaküla metalliklillasse majja.
Meid ootas tuledesäras maja:







Alustuseks oli kaetud vapustav laud, mis oma horror-küünlaleekidega lõi õige meeleolu. Kell oli kuus ja nii ta jäigi.







škook:





Käsitöise kokkusaamise alapealkiri oli: „Pisted“ (madalpisted, ristpisted, järelpisted, suupisted jne.)
Sokike pistis kuke risti:





Aga toimus ka teisi tegevusi. Näiteks algatas proua Polkovnik ühe vahva seltskonnamängu „Toscana juuksenõel“. Mängijad istuvad ringis ja mängujuht (Polkovnik) hoiab oma käes imepeenikest pärlinõela. Kõige ootamatumal hetkel viskab ta selle väikese kiljatuse saatel õhku ja mängu reeglite kohaselt kaotab selle. Kuna istutakse ringis, siis keegi ei tea kelle sülle, tagumiku alla, talla alla jne. nõel maandus. Põnevus on haripunktis ja hakatakse nõela otsima. Siinkohal saab natuke mängida ka „lennujaama turvakontrolli mängu“, kus kõik kobavad kõiki, seejärel heidetakse koos pikali ja otsitakse nõela „heinakuhjast“.
Pilt mänguhoos Polkovnikust (kes muide õlut ei joo, pudel on hoopis ainukese meesmängija oma):





Sellel õhtul mängu võitjat ei selgunudki. Hommikul leiab ainuke meesmängija nõela oma pluusi seest!!!

Kõigile mängust osavõtjatele kinkis provva Polkovnik prossi:





Mina sain sinilinnu:







Vahepeal näitas Sokike kuidas ta tegelikult baleriiniks tahtis saada:





Mina näppisin Laima imelisi kleite ja lasin avada igasugu võlukarpe:





Kui loba väga suureks läks, näitas Polkovnik kõigile motivatsioonipurki (noh, et nagu „tee tööd!“ ära mökuta vms):





Ühele sõbrale, kes tulla ei saanud, saatsime imelise interneti vahendusel innukaid ja armsaid kommentaare:







Tagasi sõites oli minu „sisemine kuivatuspaber“ läbi imbunud hullult mõnusatest emotsioonidest. Õnneks paberi ärakuivamise ohtu ei ole, sest juba veebruaris on meie traditsiooniline jõulupidu.
Ma ise ka ei usu, et seda ütlen, aga : „oli imeliselt kena sügisilm!“



Suurema osa pilte "valmistas" Polkovnik