KUI NIIT LÕPEB OTSA AGA TEGEMISETUJU MITTE... alles homne tee viib mulineepoodi ...
Aga natuke näitan. Nüüd tikin niidi ja pintsliga...
Täna on vaheaja viimane õhtu. Uhh kuidas me magasime... niiet auk maas...
Mõningase seltskonnaga käisime kohvikus jäätisetorbikuid söömas ja kinos „Pettsoni ja Findust“ vaatamas, sest Ida sai 9 aastaseks. Bussipiletit ostes sain teada, et teda ei peetagi enam lapseks, bussijuht palus osta täiskasvanu pileti – homsest hakkab kartuleid koorima ja pesu triikima .
Ei see pole see Ameerika film, kus väike poiss Mcaulay Culkin rabeles mööda oma hiigelmaja ringi ja madistas röövlitega. Mina pidasin hoopis pintslitega pidu.
Vahel on hea olla seltskonnas ka midagi erilist tegemata (loe: Isetegijas - ilma kudumata), niiet seekord ainult mõned illustratsioonid "Mesimummile", kuhu juurde tulevad lisaks targad õpetussõnad teemal: tüvi, oks, juur, võra ja vastused küsimustele: miks on puul juured, miks põdral ei ole jne.
Täna lugesin vahvat„Putuka ja Mutuka“ blogi, kus väike Lotte arutleb elu üle. Jumalikult andekad mõtted .
Ja siit mõned minu mõtted ja küsimused: Millal te viimati:
- liuglesite mööda trepikäsipuud alla - lakkusite peale sööki taldrikut - keksisite tänaval ( sest nii ilus päev on) - marssisite joonelt läbi lombi - laulsite üksi kõva häälega
...kui te tegite kõiki neid asju viimati lapsepõlves, siis.....siis pean ma küsima (nagu Pipi): Kas te kannatate tedretäppide all? Kusjuures ükski ülalpoolmainitud tegevus ei peegelda halba lastetuba, vaid oskust (või mälu) olla rõõmus.
Silt, millega seekord „mängima“ hakkasin, on pärit ühe vana pluusi pealt, mis on ammu pluuside paradiisis. Kuna sõnum sildil oli veidi intrigeeriv „quilty“ (tõlge: peasüüdlane, süüdi), siis lõikasin selle kunagi välja lootes, et saan kellegi süüdi tunnistada ja sildi peale kleepida . Aga täna tekkis mul mõte, et muudaks veidi sildi konseptsiooni ja tunnistaks ennast „ süütuks“(not quilty!). See on nüüd kohtutermin, eks, mitte bioloogia valdkond . Neid filme jookseb ju nagu murdu, kus kohtuhaamriga lauda taotakse ja siis kõmiseva häälega „süüdi“ või „süütuks“ tunnistatakse.
See süütu püks sobib ülihästi minu koomiksituunikaga. Nemad on nüüd koos „süütud sõbrad“.
Trikotaa˛ist sildile on taha triigitud liimiriie, siis kanditud, masinaga tepitud, mulineega oran˛ "auring" ümber tehtud. Kogu lugu.
See pole vist uudis, et mulle jänesed meeldivad. Ma olen neid armsaid loomakesi ikka korduvalt oma loomingusse kaasanud. Ka siin Isetegijas on „ilmunud“ mõned koloriitsemad kujud, nagu näiteks Magda Eloise Tolmukas ja alles hiljuti tehtud Väle Jänes.
Need jänesed, kellega seekord tegemist, on pärit ajakirja „Mesimumm“ unejututoast. Neid oli hea joonistada ja kuna nad moodustavad kena grupi, oli neid tikkida ka hea.
Padjapüür valmis soovist teha midagi põhjalikumat kui kahe riidetüki kokkuajamine. Et kui – siis juba tikitud ja vuffel. Vähemalt omaarust. Ja see on tegelikult minu pojale. Ka talle meeldivad jänesed. Tegelikult meeldivad Idale ka. Aga tema saab pisut teistsuguse padja.
Minu jäneselembusega on mitu imelikku seika juhtunud. Ühe Helesinise Tungiva Pilguga Jänesega oli lugu nii, et kohtusime ühes poes. Ta oli riiulil ainuke jänes. Kuna keegi teda ei seganud, siis ta jälgis inimesi. No ausõna jälgis. Tegin ükskõikse näo pähe ja kõndisin temast mööda. Siis tundsin kuklas pilku, keerasin ümber ja vahetasin kassas raha jänese vastu. Tal on siiani läbitungiv pilk, lisaks sellele ka armsalt tänulik. Ega sellega lugu lõppenud. Sain kohvikus kokku pinginaabriga. Rääkisin tallegi Helesinisest Tungiva Pilguga Jänesest ja seda ikka ka kuidas ta mind vaatas, kuidas mööda kõndisin, siis tagasi läksin ... siis märkasin, et kaks kõrvallauatäit inimesi kuulab mind huvitatud näoga... Enamik inimesi ju ei ootaks enam sellist juttu isegi kümneaastaselt lapselt. Ma lisan veel siia juurde, et see oli sõbrapäev ja minuarust otsis Helesinine Tungiva Pilguga Jänes lihtsalt sõpra, pealegi proovige ise kuskil üksi konutada, kui kõik teie kõrvalt on lahkunud (loe:ära ostetud) ja teie olete viimane – hapupiimane... No tegelikult on see jutt sellest „ooperist“, mida moodsas ajakirjanduses nimetatakse „kõnetamiseks“, näiteks mõnda inimest kõnetab serviis, mõnda kangas, mõnda king jne. Ja siis see viiakse koju ( see objekt, kes sinuga poes rääkinud on). Vanasti oli selle nimi „äratundmine“. Kui „tundsite“ oma tulevase mehe ära – viisite ju koju, eks?
Ja siis veel see väljend „jänes püksis“, teate ju seda? Mul on jänes püksis olnud. Abielu registreerimisel. Jalad värisesid nii silmnähtavalt, et ime kuidas fotograaf mind pildile sai. Ju kasutas liikuva objekti re˛iimi.
Aga padja juurde tagasi. Lilled on jäneste rõõmuks „kaane „ peal seepärast, et tagumine külg on samade lilledega kangast ja , et siis ühtlustada jne....
Mõningad detailid...et kelle oma, mis nööbid, mis pisted jne...
Ja siis veel mõned pildid, juhuks kui keegi veel tüdinenud pole...
See Valge Pikakõrvaline Pisikeste Silmadega Jänes tuli meie kottu kaltsukast ja tema on linnakodu jänes, see ülalpool mainitud helesinine on maakodu jänes. Et asi selge oleks.
No ja loomulikult on padjal „väga ootamatu“ pealkiri : „Jäneste möll“
Ma pole küll mitu nädalat maal käinud, aga olen kindel, et seal ootaks mind selline pilt...
mulle meeldib kui naeratatakse laialt (umbes nii nagu Ivo Linna, keda vaadates ma alati teiselpool ekraani totralt kaasa naeratan)
Ja mäletate, kui ma kevadel sügist joonistasin (ja teie kõik urisesite), vot nüüd ongi Sügiseit platsis ja temaga koos ka luuletus, mida võite ( taustaks vihmamärg aknaklaas ja tuuleulg) oma perele ette lugeda:
Sügistuul.
Sügistuulel paksud huuled, puhub sinu kasvõi kuule, viimse lehe puhub puudelt, vahel puhub liha luudelt – nõnda kõvasti ta puhub. Orkestris oleks tuule koht, seal – kus pasunaga mehed, kuigi sealgi oleks oht – lendaks ära noodilehed.
Pildid ja värss oktoobrikuu „Mesimummist“.
Ja kelle lapsed on Täpiliste sõbrad, siis nemad tegutsevad jälle uue hooga. Seekord on tegemist uneprobleemidega .
Järgmises postituses :
Ja veel... kes on lehes hullajad, siis tehke seda ja lugege Juhan Liivi ka
.
Putukas ja Mutukas
palju