UUS HOOAEG...

(pean silmas sügishooaega), algas jälle uue salli - ja mütsiteoga.




Aeg-ajalt uurin sõprade käest, palju neil mütse leidub... ja kampsuneid... ja veste. Eks ikka selleks, et õigustada oma taltsutamatut soovi kududa valmis järjekorras juba seitsmes müts ( minu arvates on seda kahtlaselt palju) ja teabmitmes sall (mida on ka ilmselgelt palju).

Õnneks suutsin sellel sügisel Idale "maha müüa" paari minu mütsi kandmise idee, nii et halleluuja, uued mütsid saavad südamerahus saabuda .
Õnneks käis mul külas sõber Sokike, kes andis "rohelise tule" ükskõik mille kudumisele ja rahustas mind sellega, et väitis endal kodus olevat kordi rohkem mütsi, salle, veste ja kampsuneid.
Sokke on tal nagunii ilmselgelt rohkem kui kogu minu suguvõsal kokku.

Mütsil ja sallil on "peaosatäitjaks" tore samblaroheline lõng, millel pealkirjaks Zealana RIMU, koosneb 60% merinovillast ja 40% opossumi karvadest. Ostetud Käsitööjaamast (asukohaga Järve Selver).

"Kõrvalosatäitjad" on Rowani sarjast ja lisaks paar "külalisesinejat" (millede nime enam ei mäleta, aga värv on see tumedam sinine).

Lihtsalt harimise mõttes olgu näidatud ka pilt Vikipeediast, mille väitel näeb opossumitädi välja selline:



Tagasi salli ja mütsi juurde. Põhimõtteliselt on nad sügisvärvides. Usun, et läheksite mind märkamata rahumeeli mööda, kui ma mõnes lehehunnikus kükitaksin.








Samblarohelise lõnga kohta ütlen veel seda, et see on jälle üks nendest nn. võlulõngadest, mille tõeline ilu puhkeb õide alles seda kududes. Lühidalt: suhteliselt siledat lõnga kuduma hakates, näete natukese aja pärast kuidas tore opossumikarv ennast kootud pinna sees vaikselt puhvi lükkab ja teie töö vastupandamatuks teeb .

Head advendiaja algust !

„It’s Always Tea-Time”




on rahvusvaheline illustratsiooninäitus Lastekirjanduskeskuses, mis on avatud veel ainult 28.novembrini. Soovitan soojalt, sest sellel näitusel osaleb 72 kunstnikku 19 riigist. Tegemist on originaalillustratsioonidega ja need on tõesti kaunid.
Näituse pealkiri on tsitaat raamatust „Alice Imedemaal” ja viitab tuntud teejoomise stseenile. Enamik pilte kujutabki jaburat teelaudkonda.

Pimedatel novembripäevadel/õhtutel on teejoomine jaburas ja vähemjaburas laudkonnas lausa eluks hädavajalik tegevus, eksole .

Panen siia mõned oma lemmikpildid näituselt ja ühe nuku ka.













Ja hoolimata sellest, kas see raamat on teile kunagi meeldinud või mitte, näitus meeldib kindlasti .


Sujuvalt ühelt teemalt teisele minnes, annan teada, et ilmunud on minu kümnes raamatulapsuke : "Ants ja auto".



siis kui kõik oli veel pooleli...



siis kui sai valmis....




lehekülg autojuppide loeteluga....






Raamat sobib lugemiseks ja vaatamiseks väikestele autohuvilistele poistele. Esimest korda elus joonistasin ja kirjutasin raamatu ainult poistel. Miks? Vaat sellepärast, et tahtsin .
Tegelikult sellepärast, et üksvahe olid raamatupoe lettidel ainult printsessid ja ponid. Mõtlesin, et teen midagi ka armsatele poisslastele.
Raamat räägib sõprusest. Sõber ei pea alati olema sinuga sarnane, sõber võib olla sinust väga erinev - ta võib olla karvane või isegi plekist.

Mõni teist ju räägib oma autoga ? Ehk olete talle nimegi pannud ?



Lõpetuseks ühe filmi tunnusmeloodia Colin Townsilt, mis tekitab sõltuvust ja sobib hästi teejoomise juurde.