Marmelaad
Marmelaad
vardad nr.2, nr.3, nr.5 - need on mu sõbrad
28 November 2010
KUS ELAVAD PÄKAPIKUD SUVEL.



Foto NAGI's: 100_3799

See pilt on tehtud 14. augusti öösel. Õhus oli veel öötundidelgi see mõnus soojus, mis meid terve suve rõõmustas ja hullutas. Läksime oma külalistega mere äärde jalutama. Loomulikult fotomasinaga. Kiskus juba hämaraks, aga on ju leiutatud öövõtete režiim. Äkki märkasin eemal midagi punast. Loomulikult tegin pilti. Naersime, et näe – päkapikk.
Jalutasime edasi. Ritsikad mängisid oma stradivariuste peal parimaid lugusid. Pidasime plaani võtta välivoodid ja tulla jalad meres magama.

Kui hiljem pilte vaatasin, siis mõtlesin, et mis see siis veel on....
Ja siis mõtlesin, et talvel näitan teistele ka.

Teate, kus see pilt tehtud on ja mille sees päkapikud end suvekuumuse eest peidavad. Meil seal mere ääres on saepuru ja jääga vooderdatud hoidla, kus kala säilitatakse. Väga külm keskkond. Loogiline, et päkapikud kuuma suve eest sinna tikuvad . Ega ma vaidle, osa kindlasti on Jõuluvana juures ka. Samas, kui nad kõik seal oleksid SIIS KUIDAS NAD TEAKSID , MIS VÄIKESTES KÜLADES TOIMUB....

Pilti pole töödeldud, ega lavastatud – lihtsalt nii oligi.
Ja loomulikult...kena advendiaja algust teile kõigile.

Foto NAGI's: 100_4235
kirjutas Marmelaad @ 19:23 - Link - kommentaarid (14)
27 November 2010
TSENTRIFUUG.

Nooh, mõtlete et hakkan pesumasinat ostma. Või siunan olemasolevat. Mkm.
Tegelikult tahaksin hoopis pihtida oma kangavirnast (eile just Mea rääkis joonistuste virnast ). See kosub ja kosub ning vallutab üha uusi kappe - kohvreid. Põhjus on „diagnoositud“. Lähen kangapoodi püksikummi ostma ja vastu „tulistavad“ imekaunid kangad. Peas tekib tsentrifuugiefekt. Ühtegi asjalikku mõtet ei ole, ilmtingimata on neid vaja. Tubade värvilahendused keerlevad peas kiirusel 1000 pööret minutis (väiksema kiiruse puhul võibolla säiliks kaine mõistus), mõte otsib kuhu seda järjekordset kangast pista (aknad, voodid, uksed? nokuhugigi...) siis lähed nagu transis kassasse ja järjekordne narts kaenlas saabud koju. Eile võtsin vastu uue seaduse (ühehäälselt), st. KUI ikka konkreetset mõtet ja mõõtu pole, siis ei osta. Olemasolevatest jätkub ka lastelastele. Kui internet ja facebook tulevasi põlvesi ära ei tapa, siis võibolla mõni kangariba jääb veel lastelaste-lastele ka.

Foto NAGI's: 100_4222


Muide sama kehtib sellest hetkest ka lõngade kohta. Imelikul kombel suudan ma lõngapoes siiski niisama imetledes aega veeta. Niiet, Liina! Sinu juurde tulen ikkagi. Kohe saab kampsun valmis ka.
Õnnelik selle mõtte üle, hakkasin prisket kangavirna tulemuslikult hävitama. Kõigepealt voodipesu Idale (voodipesu peale kulub õnneks päris palju meetreid kangast). Selle tegemise mõte tuli ja oli juba mõned aastad tagasi. Seletamatutel põhjustel ei suuda mina isiklikult asju kohe valmis teha. Ikka on mingi paariaastane nihe idee ja teostuse vahel. Kusjuures voodipesu tegemisel pole vaja isegi tüütuid lõikeid võtta – lihtsalt õmble , naine!!!
Ühtlasi ellimineerin ma selle voodipesu komplekti õmblemisega tsentrifuugi efekti tekkimise voodipesupoes. Ei lähe üldse näppimagi!

Alati kui ma joonistan tekki, siis on ta mul ülevalt pitsiga. Nüüd tegin seda ka päriselt.

Foto NAGI's: 100_4228-1

Foto NAGI's: 100_4244


Foto NAGI's: 100_4246


Kangad:
- Laura Ashley punane valgete täppidega kangas
- tüdrukud-poisid mänguhoos kangas (tuttav Ida diivanipadjalt)
- pits
- Finlaysoni kirju kangas (kärbseseen, hiir, jänes jne)
- triibuline kangas
kangad enamaltjaolt vist Abakhanist ostetud. Finlaysoni kangas pärineb minu sõbrannalt, sellest olid tema lastetoa kardinad. Lapsed on tal vahepeal lasteaia lõpetanud, vinnidest vabanenud ja otsapidi ülikoolis. Kangas ise on pehmeks pestud, samas värvikirev ja mõnus.

Kui ma avastasin kanga peal kärbseseene, mis on hiire koduks – siis teadsin kohe, et see on Tuduhiirte suvekodu. Väike pitsisirm seene ääre alla ja elanike silt ukse kõrvale.

Foto NAGI's: 100_4250


Foto NAGI's: 100_4249

Padjapüüri teine külg sai triibuline. Õigemini see ongi magamisekülg, sest laps ei pea ju seente ja hiirte otsas magama. Komplekti ühtsustamise nimel sai nurka kõigest väike pitsiriba.

Foto NAGI's: 100_4247


Foto NAGI's: 100_4248

Ja veel kogu komplekt.



Foto NAGI's: 100_4245


Ühe padjapüüri teen veel selle komplekti juurde. Kangaks „tüdrukud-poisid mänguhoos“.
Muide lina on ka. Aga see jäi pildile püüdmata. Lina on tervenisti Finlaysoni kangast.
Kogu voodipesu komplekt on õmmeldud pesuõmblusega – niiet nemad tsentrifuugimist ei karda!

Sellega on siis rahu majas.
Aga nüüd kohustuslik jutt ilmateemadel. Kas keegi palun ütleks nendele lumemöldritele, et aitab küll! Ei saagi aru kas nad on sündmuskohalt (veskist ) lahkunud ja see jahvatab omasoodu või on nad lihtsalt kiuslikud vanamehed. Kui head on palju – siis see enam ei ole hea – siis on juba tüütu!

Aga teisalt saame teha õues igasugu vigureid.

Foto NAGI's: 100_4240

Foto NAGI's: 100_4242

Pildid raamatust „Tuduhiired“ I-II osa

Lõpetuseks on mul veel üks küsimus. Kas keegi teab, mis tähendab sõna „tepsima“? Olete kunagi kasutanud? Kaalute kasutamisvõimalust?

Olgu. Kena nädalavahetust !











kirjutas Marmelaad @ 12:06 - Link - kommentaarid (29)
20 November 2010
PÕDRAMUSI.


Foto NAGI's: 100_4217

See pole nüüd üleskutse minna põtru musutama, pigem selline visuaalne musimops ilusale suurele ninanosplile .
Vahepeal suutsin ma kaks kuusemuna ära lõhkuda, niiet järgi jäi ainult 1 kolemuna mida veel mökerdada. Nad sunnikud on ikka nii õhukesest klaasist, et piisab pisikesest pitsitusest kui juba prõks –pragu sees. Aga naabri- Amanda lubas mulle mittepurunevaid mune tuua. Ja päris aitähhiga ma ilmselt hakkama ei saa.... .

Seekord siis põder, prunnaka puguga leevike ....näpuotsaga jõhvikaid ja mõned varbajäljed lumel.


Foto NAGI's: 100_4210

Foto NAGI's: 100_4211

Foto NAGI's: 100_4209

ninazuum ja hiigeljõhvikad....

Foto NAGI's: 100_4204 Foto NAGI's: 100_4206

Need pildid tegin nüüd päeval....aga vahet ju pole.

P.s. Kinnitan värvi ja pliiatsi fiksatiiviga, mis on valmistatud sellises ühingus nagu "CreArte" Porvoon Teknillinen Tehdas OY
kirjutas Marmelaad @ 14:28 - Link - kommentaarid (26)
19 November 2010
KAS NII ON NÜÜD ILUS?


Foto NAGI's: 100_4190-1


Kuidagi on meie koju sattunud mõned üpris veidra värvikaardiga kuuseehted. Kumbki meist neid ostnud ei ole, ilmselt olen nad kusagilt kaasa saanud. Tänu üpris kräunuvatele värvitoonidele pole neil meie kodus olnud võimalust ka kuuse otsas rippuda. Iga jõul võtan ma teised ilusad ehted karbist välja, aga nendele õnnetusehunnikutele ütlen, et :vabandust, teie jääte siia karbi põhja kuna olete nii koledad!!! Nii ei tehta, onju. Anna siis inimene need õnnetud munad kellelegi teisele, või ära nääguta nende kallal (välimus pole ju enda teha).
No tegelikult on ikka küll. Selle ma mõtlesin välja juba mitu aastat tagasi, aga teostuseni jõudsin nüüd. ..et värvin nad lihtsalt üle ja teen täpselt sellised jõuluehted, nagu mulle meeldivad.

Esimene tuli jänesega. Tõesti üllatus, et jänese tegin, onju ! .

Foto NAGI's: 100_4201


Teisel külje peal on jänese riided (kelle siis veel). Väike sallike teeb vinka-vonka ümber ....kuidas ma nüüd ütlen ...muna tipu? kuidas seda kohta nimetatakse?


Foto NAGI's: 100_4200 Foto NAGI's: 100_4199


ja nagu pealkiri ütleb: ta „Valmistub jõuludeks“...


Foto NAGI's: 100_4202


Mis ma siis tegin:
1.Karestasin vana värvi värvi liivapaberiga ära.
2.Värvisin valge akrüülvärviga muna üle. Siinkohal tahaks mainida, et TAOTLUSLIKULT tegin sellise konarliku lumehange struktuuri.
3.Joonistasin hariliku pliiatsiga pildi....ja värvisin.
4.Kuna hariliku pliiatsi joon tundus kontuurina võluvalt „soe“ ja mitte nii konkreetne kui oleks kontuurpasta, siis jäigi harilik pliiats.
5. Homme lähen rõdule ja kinnitan hariliku pliiatsi vahendiga, mida kasutan söe-ja pliiatsijoonistuste kinnitamiseks (rõdule sellepärast, et see haiseb jubedalt)
6. Homme hakkan võõpama järgmisi mune. Neid on veel 3.
7. Enne küsin: Kas nii on nüüd ilus?

Foto NAGI's: 100_4192

Ja siis mõtlesin ma veel, et mis ma seda olematut päevavalgust pildistamiseks ikka ootan, kuuseehteid vaadataksegi hilisõhtul või öösel, onju .


kirjutas Marmelaad @ 22:49 - Link - kommentaarid (25)
17 November 2010
JULGE JÄNES.



Foto NAGI's: 100_4145


Jänes, kelle päris nimi on JÄNES JULGE, ei karda metsas mitte kedagi. Väga harva, no tõesti harukordselt harva tuleb talle väääikese sääsesuurune hirm kraevahele. Siis lähevad JJ silmad punaseks, süda hakkab taguma nagu vaibaklopits ja ta teeb koledat häält. Porgandihäält.
......................................................................................................................................................
Ei, ma ei lõbusta iseennast hullude jänesejuttudega, need on ikka lastele ja "Mesimummile". Arvate, et kisub kurjaks.
Tegelikult ei kisu, vahel on vaja teha porgandihäält et julgust koguda. Või kapsahäält. Proovige ja mõelge, milline see hääl olla võiks . No vähemalt siis, kui üksi koju jääte...siis kui te kätt haigutades suu ette ei pane ja kõvasti laulate.


Ülalpool oleva pildi peal kirjutab Jänes Julge koos Orav Osavaga hoopis ümbikule aadressi, et sõbrale kaarti saata. Sellele, kes elab Raiesmikus. Ja tal on absoluutselt lahke nägu.

Olge teiegi lahked !



kirjutas Marmelaad @ 18:46 - Link - kommentaarid (16)
16 November 2010
HUNT LAMBANAHAS.

Eelmise postituse lõpus oli juttu sellest, et Mardilaat päädis meeleoluka istumisega kohvikulauas. Sõime setu muna-sibula pirukaid, rääkisime maast ja taevast, ühel hetkel küsisin teiste käest, et kas keegi märkas kuskil põnevaid mobiilikotte. Kuna teatud põhjustel (suplus koos riiete ja mobiiliga tünnisaunas) sain uue ja suurema telefoni, jäi vana kott väikeseks. Siis demonstreerisin kõigile KUI VÄIKE see kott nüüd ikka on. Minu kõrval istuv Sokike ei rääkinud laadakottidest midagi, küll aga krahmas oma kondiste sõrmedega minu oravakoti enda kätte ja teatas, et ta tahab seda endale kohe ja praegu. Üllatusest ei osanud ma i-d ega a-d öelda. Ühest küljest on ju suur au, kui selline korüfee (just andis raamatu välja) su vana oravat endale tahab, teisalt hakkas kahjutunne mind närima – ikkagi oma orav ja nagu sõbrad või nii...

Heakene küll. Palusin siis seltskonnal ruttu endale laadalt uus kott asemele otsida. Käisime ringi...ja ringi...aga tundus, et kõik müüjad olid oma mobiilikotid ära peitnud või olid need koguni maa alla vajunud. Samal ajal sisistas Sokike mulle kogu aeg kõrva: „Tee ise!Tee ise!“

Nüüd ma siis tegingi. Lambaga.

Foto NAGI's: 100_4168


veel lammast ja telefoni ka....


Foto NAGI's: 100_4173-1



Tagumisele poolele tegin väikese tasku sellele jullale (l-i häälda pehmelt), mis kästakse kõrva panna siis kui hoiad roolist kinni ja samal ajal tunneb keegi tungivat vajadust sinuga rääkida. Kuna telefon ja julla on omavahel „abielus“ „bluetooth-iga (sinine hammas)“ , siis väike sinise hamba aplikatsioon ka... kuigi ma ei saa aru, miks sinine hammas...ja miks üldse hammas...küüs oleks loogilisem...aga heakeneküll.


Foto NAGI's: 100_4176



Foto NAGI's: 100_4183


veel üks „episood“...


Foto NAGI's: 100_4177


ja veelkord minu lambuke ...



Foto NAGI's: 100_4182



Tegelikult on päris hea, et Sokike vana koti ära pännas, muidu oleks seda veel tükk aega taga vedanud, samal ajal kui telefon nägi oravakotis välja nagu pikaks kasvanud käsi lühikeseks jäänud varrukas.
Aga miks Sokike seda endale tahtis. Sest tal on pisike telefon ja tema omale oli „varrukas“ täitsa paras .
Ja kes on hunt lambanahas....no mõelge ise .


P.s. Mobiilikoti sees on samast fliisist vooder, mis on bluetooth-i tasku.





kirjutas Marmelaad @ 17:33 - Link - kommentaarid (25)
13 November 2010
MARDILAADAST .

Peab ju ikkagi sellest kirjutama, sest nagu keegi juba tabavalt kuskil ütles - on see Eesti Kästööliste Laulupidu. Laulupeol teadagi kohtab palju tuttavaid, neid keda tead ja neid kes teavad sind (aga sina neid mitte) – igatahes tore oli. Tore oli see, et juba traditsiooniliselt kohtusime Josefiinega ja jõime ketšupi ja sinepipudelite vahel traditsioonilise kohvi (kuna see toimus teist aastat – siis see ON juba traditsioon), mittetraditsiooniliselt esimest aastat istus mu auto peale Amanda (üheküla tüdruk), kellega koos Mardilaadale vurasime. Lisaks oli mul kaasas Ida, kes ei jäta ennast ühestki käsitööüritusest ilma. Tema tegi mõned pildid ka. Nende piltide puhul pole mul isegi vaja teiste käest avaldamiseks luba küsida, sest KEEGI ennas ära ju ei tunne, aga pole midagi, laps õpib – järgmine grupipilt tuli juba täiesti arvestatav, kahjuks Josefiinet siis enam laadal polnud. Ajaloo huvides panen selle teose „Udukogud Mardilaadal“ siia ülesse.


Foto NAGI's: 100_4133



Ma pean seoses Josefiinega siia veel ühe seiga üles täheldama. Ostsin endale rebastega kõrvarõngad, aga neil olid taga need mitteturvalised tavalised konksud. Palusin, et kas oleks võimalik need ära vahetada (no kunagi tulevikus), aga Josefiine tõmbas naksti kotist tangid välja, samuti vasksed turvalukuga kõrvarõngakinnitused ja niki-naki tegi mõne minutiga asja korda. Siit küsimus: kas teie arvates mõne eluala inimesed veel oma töövahendeid niimoodi kaasas kannavad – hambaarstid tange, ehitajad kellut....


Mulle meeldib kogu see laadamelu. No muidu ma sinna ju ei läheks. Lisaks kõigele leiab ikka ja alati midagi põnevat ja pöörast, mida endale või sõpradele kingiks osta. Jah, ma ei unusta kunagi ka ennast . Selle laadalkäigu veidi pöörasem ost oli jäärakott. Algul, kui lugesin pealkirja, mõtlesin, et oo ...jäärakott, mina ju olen jäär, järelikult minu kott. Aga ohei, see on hoopis jäära munadest (nendest jah!!!) tehtud kott. Seal olla vanad eestlased tubakat, münte ja muud väärtuslikku hoidnud. No minul on ka peaaegu kõike sedasama, mis vanadel eestlastel sinna sisse panna, niiet peale mitmekordset ringtraavi ümber selle müügikoha, ma ostsin selle. Müüja aga, oh imet, selle asemel et hullult rõõmus olla, küsis minult suuri silmi : „Kas te tõesti ostate selle ära?“...ma arvan, et ta ei peaks ostja käest niimoodi küsima, sain aru küll, et olin esimene ostja, kes selle veidra nimetusega ja materjalist koti ostis, aga no taltsutagu ometi ennast .

Üks müüja oli ka veidi skeptiline, kui ma küsisin sussi jalga proovida. Ta läks nagu kohe ärevile, kusjuures ma pesin ja talgitasin ( ) oma mammud just enne laadaleminekut ära, niiet poleks vaja olnud karta sussi määrdumist ega jalaseene levitamist. Ma ei teagi, kes te siin susse teete ja müüte, kas teie lasete enne sussi ikka jalga proovida, või oleks mul sinine kilesuss pidanud kaasas olema?
Aga võibolla mul jäi lihtsalt selline mulje sellest veidi murelikust müüjast.


Seevastu need müüjad, keda ma näo ja nimepidi tuvastasin, olid väga rõõmsameelsed ja lahked. Mareli ja Pisihaldjas oma kireva ja atraktiivse müügiplatsiga, Terje oma vahvate fimoehete ja iluroosidega. Terje oli koguni nõnna lahke, et kohandas minu mehele ostetud linasele särgile fimost mansetinööbid sobivaks. No see on nüüd selline edev särk, millega ta hommikuti maal vikatiga kastemärga heina hakkab niitma. Ma oma vaimusilmas kujutan seda juba must-valge filmina ette ( kust mina tean, võibolla on temal selline film, kus mina lüpsan varavalges lehma), aga jah.....Terjega on alati tore komplimente vahetada ja imetleda tema kunsti.

Ja siis muidugi selle kauni „Meite Muhu mustrid „ raamatu esitlus. Me kohe spetsiaalselt jäime laadale kauemaks, et näha raamatupresentatsiooni. Nägimegi. Nii tore oli. Ja „elusat“ Tööpinki nägin, Sokikest oli enne juba „elusalt „ näinud. Väga tublid naised. Kolmandat , Anu Kaburit ma ei tunne, aga tundus ka väga kärmas ja tubli naine olevat .


Foto NAGI's: 100_4135



Päris laada lõpus sündis spontaanselt väike setu söögi nosijate nurgake. Nüüd tulid Idal välja juba päris selged pildid.


Foto NAGI's: 100_4139-1


kirjutas Marmelaad @ 20:21 - Link - kommentaarid (18)
05 November 2010
IDA PADI.

Näitan kõigepealt patja ja siis lobisen.


Foto NAGI's: 100_4117


Räägin kõigepealt taustakangast, sest sellest sai kogu teema alguse. Selle saamislugu oli järgmine. Ma pole autoga Tartu mnt. Abakhani poe ees kunagi parkinud, aga Amanda ütles et see on köki-möki. Tegelikult ei olnud. Igatahes tegime kaks auringi Olümpia eest ja bussijaama eest , kuni teise korraga parklale pihta saime (see on ikka õite nirakas ka). Kõik see ringlemine oli muidugi seda väärt, sest sellel korral olid seal ootamatult ilusad kangajupid. Võiks isegi öelda, et ma pole kunagi seal nii ilusa mustriga riidetükke näinudki.

Ida padja tikand on pärit kanga ühe motiivi pealt, millega tegin mõningase meelevaldse „aranžeeringu“ (loodan, et kangamustri joonistaja annab andeks) - suurendasin tüdrukuid, muutsin veidi riietust ja ühe saatsin koguni pingilt minema.


Foto NAGI's: 100_4106 Foto NAGI's: 100_4108


Foto NAGI's: 100_4113


(see sõna KUNSTNIK on sinna paberile jäänud sellepärast, et samal ajal kui mina tikkisin, tegi Ida kõrval koolitööd ja küsis kuidas seda sõna kirjutatakse, paraku enne pildistamist unustasin kustutamata).

Niisiis.

Sellel tikandil on kujutatud sünnipäeva. No lilled ja õhupall on ju sünnipäeva rekvisiidid.
Aga mida tähendab pealkiri „Jälgivad mängu“.
Tuleb nentida, et need kolm pingil istuvat preilnat just seda teevadki - jälgivad. Ma ei saagi aru, kas neil on veidi kadedad näod (minu nõelapistetest), aga arvata laseb - sest kui poiss toob ühele tüdrukule punase õhupalli, siis teoreetiliselt on teised tüdrukud selle peale veidike kadedad. Samas on nad kindlasti ka uudishimulikud, sest sünnipäevalapse süli ajab lilli üle ääre, mõlemad käed on tal kleidihoidmisega ametis.....niiet KUIDAS ta selle palli vastu võtab. Tõotab tulla vahva pidu.

Foto NAGI's: 100_4105


Tegelikult kui võtta ÜKSKÕIK milline sünnipäev, siis on seal alati paar sorava jutuga sooloesinejat või siis heas mõttes laadatola (tänapäeval on laadal hoopis klõunid), kes hoiavad seltskonnas teemasid üleval, räägivad anektoote, naeravad teiste ja iseenda üle. Ja ülejäänud seltskond.....JÄLGIB MÄNGU. Onju.
Mulle endale meeldib ka vahel soolokarjääri teha. Aga ma võin ka täiesti vait olla ja mängida „pingitüdrukut“.


Lisan siia veel mõned pildid.Sellel pildil on padjapildiga suht ajastutruu nukk. Nuku nimi on Tilly ja tema oli teel meie juurde kaotanud ühe kinga. Aga ka ühe kingaga võib rõõmus olla.


Foto NAGI's: 100_4119



Siis veel see asi, et ma esimest korda õmblesin lukuga patja ja suurest õnnest panin luku külge ühe lipsu ka.


Foto NAGI's: 100_4128



Ja siin on paraadpilt Ida ja Hansu patjadega...



Foto NAGI's: 100_4126-1



Ja loomulikult nimed....



Foto NAGI's: 100_4127-1



Nohh, kas selle padjahunniku näitamise peale tuli uni ka?



P.s. Muide Ida valis välja sellel tikandil enda tegelaskuju....jah ...ta on see keskmine jälgijate pealik .


Ohh, äärepealt oleks unustanud. Tikandil olevad värvitud kohad on tehtud akrüülvärviga. Ja seda tean ma juba varasemast perioodist, et see värv ei tule kanga pealt ära ei hea ega kurjaga. Niiet talub hästi pesu.



kirjutas Marmelaad @ 20:56 - Link - kommentaarid (44)
394012 visitors