LOOSIMINE.



Oh, ma tegin loosimist vist viimati koolipõlves, kui sai klassikaaslastega jõulukinke vahetatud.
Oleks tahtnud teha nurkademängu.
Oleks tahtnud teha diagonaalidemängu.
Oleks tahtnud teha täismängu – tegelikult ikka täismängu tegin.
Ja lustimine sai nii ruttu otsa.
Hr. Karamell arvas, et kõige enam meenutab meie kodus olevatest esemetest loosiratast pesumasina trummel. Seega kogunes kogu meie pere uudishimust pesumasina juurde. Natuke jabur see ju oli, sest lasime mõned tiirud ka kuivtsentrifuugimist teha (no ikkagi „loosiratas“).





Siis võttis Ida ÜHE lipiku...




Ja siis lugesime koos...





kui keegi mu käekirjast aru ei saa, siis nimi on : saarenaine RITNEY


Loodan, et püür rõõmustab Sind ja Sinu kodu.
„Ära nüüd toru hargile pane“ , ehk siis kirjuta mulle oma aadress ja pärisnimi, kuhu ma postituvi saadan.

Kõigile uutele ja vanadele kommenteerijatele suur aitäh! Päriselt ka .

MERE KARU.
(ja väike loos)

Ma saan aru, et see on uskumatu – aga ma tegin jälle padja .





See padi oli tegelikult mul nimekirjas juba eelmisel suvel, aga siis ei olnud mul sellist padjakangast, mille peale joonistada ja tikkida. Kui ma suve algul IKEAS käisin, siis nägin TÄPSELT sellist linast padjapüüri, mis oli nagu loodud mäkerdamiseks. Aga.... mõtlesin, et mis ma ikka raha raiskan, õmblen parem ise püüri valmis. Haudusin selle mõttega mõned kuud, aga kuna keegi uksekella ei andnud ja mulle taolist tugevat (samas pehmet) valget linast riiet ukse vahelt sisse ei ulatanud, siis andsin alla. Kui Amanda läks sügisel oma palverännakule IKEASSE, palusin tal selle padjapüüri ära osta.
Tõsi, vahepeal on sügisest kevad saanud, aga asjad saavadki valmis vajaduse ja kolimise järjekorras.




Kohe-kohe algab maaelu (mereäärne elu), sellest tingitult uus temaatiline padjainvasioon.


Lasteaias õpetatakse pilti värvima nii, et ühtegi valget „auku“ paista ei tohi ja patsidega viielistel on pilt alati korralikult äärest-ääreni värvitud. Hoopis hiljem – Kunstiakadeemias õpetati seda, et värvile peab õhku vahele jääma, tekitamaks ruumilisust ja jumal teab mis müstilisust veel. Mulle tegelikult niimoodi meeldibki. Ja kasvatajad võiksid ka „õhuauke“ hindama hakata .








Siin on näha Mere Karu ühe oma „aksessuaariga“, mis on merele minnes täiesti hädavajalik ja kohustuslik vidin.






Alljärgnev on väike nüansimosaiik (sest tegin palju pilte, aga ära ka ei taha tüüdata ).





Mere teema kohustuslik elanik on kala..





„Sile“ Mere Karu on selline...





Ja padjastatud selline...






Sik-sak paela otsi ei hakanud peitma ega ära keerama – hargnemise vastu aitab ka läbipaistva küünelakiga otste ületõmbamine (sama mis jooksva sukasilma puhulgi).







Mereteemaga haakub ka tänane RäimeWestil käik, mida peeti meie (peaaegu) naaberkülas. Igale külalisele pisteti tervituseks pihku suitsuräim.






Ühtlasi on meie mereäärsetel küladel nüüd ühine ilus nimetus...







Ja mõned meist said sõita kirkkovenega, mis oli Kihnust kohale sõidutatud.






Nii.
Selle teemaga on asi ühelpool.
Aga mul on üks väike jutt veel. Eelmisel suvel tegin kaks patja:
„Lobisev heeringas“ ja „Käisin kalapoes“. Nn. heerigapadi läks kohe käiku, aga kalapoe padjaga tekkisid mul uued mõtted. Paraku nõuaks oma mõtete täideviimine selle padjapüüriga liiga palju lõhkumist ja harutamist, siis seekord on lihtsam teha hoopis uus ja „vana“ (tegelikult padja ümber olnud ainult pildistamise hetkel) loosi panna. Ma tavaliselt oma käsitööd ei müü, ega duubelda - vot see on nüüd see üks kord .
Seega, KUI kellelegi see padjapüür ( 50 x 70) meeldib, siis palun andke kommentaaris teada. KUI olete mitteisetegija, pange nimi vms. KUI tahtjaid on 1 – siis saab ta selle endale, KUI tahtjaid on 2 – läheb loosimiseks . Juhul KUI lähebki loosimiseks, siis teeks seda näiteks neljapäeval (vanasti kalapäev), 24.mail .

Meeldetuletuseks padja pilt ka. Parempoolne, eksole.



detaile ka...



Kena laul ka.





Kuidas nad ometi sellise lipsu ja ülikonnaga peaaegu tõsiseltvõetava kena mehe said sellist laulu laulma, vaat see on mõistatus. Aga vokaal iseenesest on ju äge, eksole .

p.s. Kas teile tundub ka, et Peep Taimla miimika ja sööstvad ˛estid ilmakaardi ees pärinevad eelnevalt videolt.

EITEAMITMENDAD PADJAD.






Tegelikult sügisel ma ühed taolised padjad kodudiivani jaoks juba tegin (kibuvitsad, nõgesed). Nüüd sai maakodu diivan endale ka lisapadjad.
Padjad nagu padjad ikka. Veidi piklikumad lihtsalt. Ja aasadega. Ja ripuvad.




Riide ostsin Abakhanist. Teine, kollasekirju ristikheina lehtedega kangatükk oli kodus olemas. Samuti ema heegeldatud motiividest linik, mis oma väiksuse tõttu hetkel elus kohta ei omanud. Nüüd ma lammutasin ta algosadeks ja nagu näete – on ta jälle pildis.







Motiive sai jaotatud nii: ühele padjale kolm ja teisele kaks. Mitte et poleks jätkunud – lihtsalt nii peab olema ja kõik!







Selleks, et asi eriti selge oleks, sai see tehe ka padjale tikitud.







Koolilapsele on viis igati ilus number. Aga ühtlasi sisaldab see tehe ka meie mees- ja naiskoosseisu maal, samas võib ka nii öelda, et meid on seal kolm täiskasvanut ja kaks last. Vat nii.
Tegelikult, kui kristalselt aus olla, siis kahte ühtemoodi patja oleks olnud lihtsalt igav teha – seega tegin sellised manipulatsioonid.



Sama tegin lindudega.
Üks on ülemises nurgas ja teine ....mitteülemises







nad said kangavärviga veidi „esile tõstetud“ ja üle tikitud...







eemalt....







Kuna maale sõidan alles nädala lõpus ja hetkel patju interjööris demonstreerida ei saa, siis siin on väike värvikaart, millega see kangas ja nööp kokku aeti.








Ja maal....mere ääres on räime vastuvõtmiseks sild ammu valmis ehitatud.
Luiged on lume õnneks kandadelt raputanud ning ujuvad grupiviisiliselt ja dekoratiivselt mööda randa.







Iga paadiomanik on värvikaardilt oma lemmikvärvi valinud.







Sellele, kes ootab meest merelt...







Ilus on. Pool meepurki on juba tühjeks söödud. Aga pool on õnneks veel.