Marmelaad
Marmelaad
vardad nr.2, nr.3, nr.5 - need on mu sõbrad
25 Mai 2010
MOONID,MOONID

Üldjuhul mulle ei meeldi kuskilt ega kellegi pealt ideid maha viksida (eriti, mis puudutab aplikatsioone ja tikandeid), aga 2010.a. veebruarikuu Burdas nähtud väike pilt köitis mu tähelepanu. Võiks öelda, et tekkis vastupandamatu kihk teha endale ka selline moonidega pluus nagu seal, kena klantspildi peal.

Kõigepealt punase tülli hankimine. Läksin hoopis muu kangasooviga Abakhani, aga märkasin saali lõpus kastis moonipunast riidetükki, mida üks naisterahvas parasjagu mudis. Te ju teate seda tunnet, mis mind siis valdas(hirm! ta võtab selle ära!). Sugereerisin teda kangatükki tagasi panema (mida ta õnneks tegigi - kuigi tundus, et vastumeelselt ). Seejärel ootasin viisakad 2 minutit ja mõõduka sammuga (loe: hüppega) kohtusime mina ja moonipunane. Võibolla on seda kangast hiljem seal veelgi olnud, aga see kord sai määravaks, et ma ikka alustan selle „moonivärgiga“. Puudu oli veel pluus. Lihtlabast valget pluusi ei tahtnud selliselt ehtima hakata ja midagi paremat ka kohe silma ei hakanud (ausalt öelda- ei otsinudki). Kuni see kevadine Berliinis käik kõrvaldas viimase takistuse. Sattusin hilisõhtul hotelli kõrval olevasse poodi, kus rippus valge pluus, mille varrukad olid valgest šifoonist. No mida veel tahta. Vahetasin „oirod“(saksa keeles) pluusi vastu ja suundusin enesekindlalt hotelli. Midagi pudrutasin mehelegi oma moonimõttest, aga ise kujutasin juba suve koos moonipluusiga.

Paraku on mõningate asjadega nii, et natuke on vaja julgust koguda (oht oli, et keeran korraliku valge pluusi tuksi. Nagu Rohke Debelakk on öelnud: Tuksi on võimalik keerata 180 kraadi ja ka 360 kraadi). Mina kartsin mõlemat varianti.

Siiski. Ühel päeval ostsin musta riidevärvi ja tegin jooned pluusi peale (mooni varred). Kuivanud ja triigitud – teppisin varred musta mulineega veel üle (natuke reljeefsem). Julgust kogununa lõikasin välja punased õieribad ja asusin ääri kõrvetama. See oli vahva. Juhuslikult saavutatud efekt (mustaks kõrbenud äär) lisas moonile audentsust ja teiste moonide puhul lasin ikka riide julgelt leegitsema minna (nb! veekauss oli kõrval!).
Lõpptulemus: Mulle endale hullult meeldib. Tõsi, peeglist vaadates mõtlesin, et sellise pluusi kandja vist tagasihoidlikuse all küll ei kannata (no hiigelsuured punased lilled kõhul).


Foto NAGI's: 100_3561

Foto NAGI's: 100_3560



Tegelikult on mul üks tikitud moonidega suvekott ka. Selle tegi ema mulle aastaid tagasi. Ja mulle tundub, et need kaks kuuluvad nüüd kokku .


Foto NAGI's: 100_3558


Foto NAGI's: 100_3564


Muide täna hommikustes uudistes öeldi, et NASA andmetel tuleb Euroopas palav suvi. Atlandi ookean pidi miskit sooja teele läkitama (passaadid, mussoonid, sassoonid jne.)

kirjutas Marmelaad @ 14:07 - Link - kommentaarid (34)
23 Mai 2010
KUS HUNDIST RÄÄGID.....

Kui ma esimest korda seda kampsunit eksponeerisin, intrigeeris Sokike sinna ka Tineola bisselliellat (koiliblikat) tikkima. Olla juba vanas Muhus seda tehtud.

.....SEAL HUNT ONGI KOHAL......

Ühel päeval nägi Ida esikus koiliblikat. Hästi vilgas ja erutunud – kätte me teda ei saanudki. Ei näidanudki ennast rohkem sellel päeval, kuigi sättisin ennast tooliga esikusse koivalvesse, ahvatluseks kudumine põlvedel (meelitasin nagu koera vorstiga). Kobistasin läbi kõik kapid – ikka ei midagi.

Nädala pärast nägin ma teda just siis, kui olin uksest välja astumas ja oli kole kiire. Süda tilkus verd, et see väike sitapea (palun vabandust väljenduse pärast, aga see ta ju on) jäi mu koridori tiirutama ja maiustama. Ida muidugi küsis iga päev, et mitu kampsunit see koiliblikas juba nahka pistnud on.

Veel nädala pärast viisin paela tikkimisele. Tineola bisselliella. Ja ostsin koipeletus kapslid.

Siis sain paela kätte.

Järgmisel päeval sain koiliblika kätte.

Ja teate kuskohast.... Enda kõrvalt laua pealt, kus lebas Ida uus müts.Milline ülbus. Alles kootud (vt. eelmine postitus). Jätsin mütsi nähtavale, sest tahtsin värvikombinatsioone sallile sobitada.

Siis ma googeldasin koiliblikat. Vastuseks sain, et koiliblikaid on mitut sorti. Üks sort sööb korrapäratud augud, teine korrapärased....apppii! Olete oma kappi vaadanud – kas teil on korrapärased augud või korrapäratud?



Foto NAGI's: 100_3542



Kui minu nimele oleks punane rist peale tõmmatud, siis ma teeksin sellest omad järeldused. Aga need koipurakad – tea, kui palju neil mõistust on? Võibolla sellel natuke on, kes korrapäraseid auke sööb (ikkagi mingigi ilumeel). Igatahes hoiatuseks....



Foto NAGI's: 100_3540



see hoiatusmärk asub siis keset selga.


Ka võilill on nüüd lõplikult vormistatud...


Foto NAGI's: 100_3551-1


Foto NAGI's: 100_3545 Foto NAGI's: 100_3547-1

Foto NAGI's: 100_3548 Foto NAGI's: 100_3549


Rohkem sellele kampsunile tikandeid –aplikatsioone juurde ei tule. Vint on niigi üle keeratud (see kruvi oma, mitte lind ).
P.s. Ja Sokike....Huntidest rohkem ei räägi!

kirjutas Marmelaad @ 13:01 - Link - kommentaarid (25)
09 Mai 2010
/Atra sea talvel, rege rauta suvel/
.....SEE REGI, MIDA MA varaKEVADEL JUBA RAUTAMA HAKKASIN....

...on Ida müts. Arvestades oma „vilgast “ kudumistempot, alustasin talvemütsi, salli ja kinnaste kudumisega juba kohe - peale talve. Peale nende jõletumate hangede ärasulamist. Arvestasin, et mütsi koon kaks kuud, salli kuu ja siis jääb veel kaks kuud kinnastele. Paraku kulus seekord mütsi valmimisele kõigest 2 nädalat. Selle sees 4 harutamiskorda. Ja kootud oli kõik korrad peaaegu lõpuni, sest mütsi kudumine on alati veidi saladuslik – kunagi ei tea kas tuleb:

-paras
-ujumismüts (tihedalt ümber pea)
-baretimoodi mittebarett

Minul õnnestus 4 korda seda viimast varianti katsetada. Kui ma tavaliselt olen harutades tige nagu herilane, siis seekord läks kõik väga rahulikult. Ma ju teadsin, et talveni on aega. Ja ma teadsin, et lõppudelõpuks hakkab lindude arv mütsil klappima. Häiriv oli lihtsalt ajakadu.

Nojah, siinkohal tahan veel seda öelda, et proovilappide tegemine on minu puhul sama, kui valgele paberile joonte ettetõmbamine( et sirgelt kirjutada )- mõlemad variandid ainult eksitavad mind. Pigem usaldada vaistu (mis algul ütles õige silmade arvu) ja kätt (keda solvab joonte ettetirimine). Muidugi mängis harutamise juures rolli ka harjumatus taas mõnusa peenikese lõngaga kududa.
Pildistasime külmkapis. Et luua talvist meeleolu. Ida närv ei pidanud muidugi vastu. Tema ülikorralik natuur käskis külmkapi ust sulgeda (sest soe õhk pääseb sisse), aga õnneks on temas ka sutike edevust, mis laskis pildid siiski ära teha .


Foto NAGI's: 100_3524-1


Foto NAGI's: 100_3529-1



Müts on kootud tervenisti Juulikese taimedega värvitud lõngadest. Väga kaunid toonid ja mis põhiline - nad kõik sobivad omavahel (viimne kui üks) – sest nad on loodusest. Aga looduses ei esine selliseid värvitoone, mis ei harmoneeru.
sinine – indigo
roheline – naistepuna
kollane - piibeleht
lilla – vist sinipuit?
punane - punapuu

Muster pärineb 1993 a. detsembrikuu Verenast. Olen neid linde korra varemgi kudunud oma kampsuni peale. Mõnus muster.


Foto NAGI's: 100_3535-1


Seekord otsustasin lindusele veidi „aktsenti“ lisada väikeste vildist lõigatud detailidega.


Foto NAGI's: 100_3531-1


Ja siis see kohustuslik „tutistamine“ (tuti kinnitamine mütsile). Seekord tegin teistmoodi. Kohe päris teistmoodi. Ise ka ei saa aru, mis see endast kujutab, aga Idale meeldis ja nii ta jäi. Kuigi mulle tundub, et sinna mütsile oleks ka teletupsu antenn sobinud. Eks vaatab.



Foto NAGI's: 100_3525-1


Foto NAGI's: 100_3537-1


Loomulikult on mütsil ka vooder. Et pea ei sügeleks ja mütsi vorm kena püsiks.
Sall ja kindad tulevad ka. Ja loodetavasti edenevad sama kiiresti, sest nüüd on mul suveks juba teised plaanid .


P.s. Ma siia lõppu lisan siiski oma kudumiskiiruse kohta kommentaari (et mind totaalseks kobakäpaks ei peetaks). Kudumisega saan ma tegeleda ainult siis, kui tuleb : „Südameasi“, „Gilmore`i tüdrukud“, Poirot“ ja mõni hea film veel, ning sellel ajal ka, kui laps tahab koolitükkidest rääkida. Kui nii võtta, siis seda kudumisaega polegi nii palju. Põhitegevus on mul siiski joonistamine ja sinna sekka ka natuke harrastusõmblemist. Noh ja unistamine võtab ka oma mitu tundi päevast ....

P.s,p.s. Ida valmistab juba hommikust saadik mulle emadepäeva kontserti ette: ettekandele tuleb näidend-kontsert "Kolm põrsakest ja kolm lindu" - palju laulu ja ....röhkimist ...vist .




kirjutas Marmelaad @ 10:20 - Link - kommentaarid (23)
04 Mai 2010
MEELEOLU 3

Eile, kui hakkasin „Mesimummi“ ajakirjale sügispilti joonistama, mõtlesin et : ohtaevanearm – kuidas seda sügismeeleolu nii kaunil kevadpäeval välja võluda. Vot ja palun, täna on kohal Vihmanõiad ja Tuulispasad – kõik sügispildile vajalikud modellid. Kas nad kuulsid mu mõtet? Olen ise nõid ?(loodetavasti ikka hea).

Foto NAGI's: 100_3516

see patsiots koos linnukesega, mis pildilt paistab – on suve oma - mäletate?

tegelikult kevadel on siiski kerge sügist joonistada, sest ta on alles kaugel

Foto NAGI's: 100_3518

aga veel meeleolust...

Viimased paar nädalat meenutab mu kodune liikumine jänesehaake metsas st.:
talve kokkupakkimine (jalatsid, mütsid, sallid, kindad - nende sorteerimine), unistamine, siis äkilised sööstud ühe kangakohvri juurest teise juurde, vahepeal enda lõbustamine paela ja pitsikarbis, siis jälle põige joonistuslaua juurde – no kas see on normaalne .

Ja nagu vanarahvas ütles: „Kui jüripäeval käid särgiväel, siis jaanipäeval kasukaga“ ja vastupidi...., see tähendab seda, et sellel aastal peaks meil soe suvi tulema.

kirjutas Marmelaad @ 08:09 - Link - kommentaarid (14)
383938 visitors