Marmelaad
Marmelaad
vardad nr.2, nr.3, nr.5 - need on mu sõbrad
30 Mai 2009
MARMELAADI LÄHETAMINE.........maale
MINU AED 1. osa
KUJUD

Kui ma oma pesakonnaga maale jõudsin, oli minu aia vallutanud Taraxacum officinale, või lastelaulukeeles „...kollased juuksed-rohekas kleidike“. Palju niitmist. Aga jah, see on - HARILIK VÕILILL.

Foto NAGI's: 100_1886 Foto NAGI's: 100_1884

Peenra oli vallutanud see-eest kiviktaimla lillede värviline pillerpall. Nemad õitsevad nüüd seni, kuni mängu astuvad tõsised tegijad – pojengid, liiliad, floksid....

Foto NAGI's: 100_1878

Edev hani iirisega

Foto NAGI's: 100_18811

Hugo ja Hubert – hosta valvurid. Kivist hiired – kivist juust.

Foto NAGI's: 100_18951

Mõni aasta tagasi, ühel suvel, selgus et külas pole enam ühtegi lehma. Elu ei salli tühja kohta - lasin paksust vineerist saagida endale aeda ühe. Maalisin teda ikka pikalt. Nüüd jälgib ta pilguga möödujaid. Intensiivselt.
Meie majast läheb mööda kruusatee ja tavalisel tolmusel suveajal paiskub meie õue autode möödudes soliidne tolmupahvak. Pärast Lille (nii on lehma nimi) õue tekkimist, pole meil vaja teed soolatada, ega lamavat politseinikut tekitada. Autod venivad meie majast mööda olematu kiirusega. Vähe sellest. Ka inimesed. Markantseim näide mida mina eelmisel suvel nägin (rohisin kükkisistes lillepeenart), kui kaks meest lähenesid üksteisele vastassuundadest, mõlemad vaatasid lehma ja.... nad põrkasid kokku. Täiesti tühjal külateel.
Lill eest

Foto NAGI's: 100_18661

Foto NAGI's: 100_18671

Lill tagant
Tagumisele küljele tekkis eesti kaardi kujuline laik. Seal on nüüd topograafiliselt ära märgitud meie pere jaoks olulised kohad.


Foto NAGI's: 100_18701


Foto NAGI's: 100_18711

Mõni aasta tagasi avaldas mulle veel üks olukord muljet. Nimelt, Pärnu maantee lõputu remont. Kui iga kilomeetri taga seisis „pulgakommimees“ (loe: see kes käsib peatuda, või annab sõiduks loa) ja need lõputud kaevamistööde märgid.
Mina tegin oma märgi - aga see asub seal, kus tõepoolest kaevatakse. Põllul.

Foto NAGI's: 100_1899


Helistasin abikaasale. Et mis ta arvab, kui värvin meie maja ukse punaseks. Kui tagasi tulen, siis räägime sellest, vastas tema.
Tore – mõtlesin mina (muidugi me võime sellest rääkida, kui ta tagasi tuleb) ja läksin värvipoodi. Värvisin ukse punaseks. Rääkisimegi, istudes trepil – seljataga punane uks.

Foto NAGI's: 100_18931

Garaa˛iuksele sai saatuslikuks üks oksaauk lauas. See kukkus lahti ja tekkinud olukord oli loodud linnupuuri tekkeks (siiski butafooria). Järgnevalt tekkis garaa˛iuksele kassiuks. See paraku lahti ei käi, sest meil pole veel kassi.

Foto NAGI's: 100_1891 Foto NAGI's: 100_18921

Ja lõpuks täiest tavaline peenramaa. Mulle meeldib see kevadine tärkamine. Nagu sõdurid reas. Tublikesed. Ilusakesed.

Foto NAGI's: 100_18871

Jah.




kirjutas Marmelaad @ 21:00 - Link - kommentaarid (34)
27 Mai 2009
ESIMENE LÕPETAMINE.


Täna oli minu tütre esimene lõpetamine. Ta lõpetas lasteaia. Kas tuleb veel lõpetamisi, sõltub juba temast. Ja minust. Ja meie perest. Sest see, mis on nüüd omandatud (mõtlen väikese inimese kohusetunnet, valmidust teadmisi omandada), on nagu väikene vundament. Kas see vundment peab vastu kooliteadmiste pagasi lisandumisel – see paistab. Õnneks on sinna nüüd aega. Või ei ole. Jalg kasvab kiiresti, samuti see vahva tüdruk, kes nendega astub. Kiirelt.

Foto NAGI's: 100_1849

Aktus oli ilus. Vahvad laulud, luuletused. Tänati vanemaid. Sain minagi oma 15 minutit kuulsust saalitäie rahva ees. Tunne. Nagu oleks ise jälle laps ja seisaks kõigi ees, jalg värisemas. Olen natuke neid aidanud oma käelise iseärasuse tõttu. No et natuke joonistanud ja natuke kuulutusi teinud ja mingil ajal ka rühmade logod välja mõelnud.

Kasvatajatele sai kingituseks minu tehtud rühma logo tikitult saunalinade peale (mina ei tikkinud, küll sain nüüd selle tikandi faili endale, et nagu autor võinii ):

Foto NAGI's: 100_1853

Saali seinale tegin ka lepatriinusid – ikka igale oma nägu ja tegu – nagu nad seal rühmas olid. Igaüks sai oma nimega triinu koju kaasa. Mälestuseks.

Foto NAGI's: 100_1859

Elagu vaheaeg ja pikk suvepuhkus!!!

P.s. Suured tänud Lõokesemutile alias Kissule, kes kiirelt ja operatiivselt tikkimistööd organiseeris ja siis öötundidel oma tütre peokleiti õmbles. Mis sai muide hiiglama kena.

kirjutas Marmelaad @ 18:05 - Link - kommentaarid (19)
15 Mai 2009
NIPET-NÄPET


Mida teha, kui triikimata pesuvirn võitleb laelambiga (toa kõrgus 2,7 m), kui koosoleku protokoll vajab ettevalmistamist, kui seadusemuudatus vajab lugemist. Surun südametunnistuse ja kohusetunde põlletaskusse ja avan hoogsa liigutusega tütre kummutisahtli. Milleks. Isegi ei saa aru. Võtan sealt teksa-põlvpüksid, millel pole ühtegi auku ega plekki ja hakkan heast peast kintsu peale aplikatsiooni tegema (muidu ju varjatakse „pahandusi“ ilupildi taha). Merihobu tuli sinna peale lihtsalt. Üks pluus oli väikeseks jäänud, aga sildike seal peal vajas uue koha leidmist.
Kuna maakodu on mere ääres ja tütar kappab nagu hobune (heaküll, varss), siis sobib merihobu aplikatsioon talle suurepäraselt.

Foto NAGI's: 100_1826

Ja hobune üksinda:

Foto NAGI's: 100_1831

Nipet-näpet on vahva sõna ja seda teha on veel vahvam


kirjutas Marmelaad @ 18:29 - Link - kommentaarid (14)
10 Mai 2009
EMADEPÄEV KAHE VANAEMAGA


Ei, neid polnud kumbagi kohal. Või siiski....

Eelmisel suvel mulgikodus käies, ulatas tädi mulle vanaema seinavaiba. Tegelikult oli vaipasid kaks. Need olid kaunistanud magamiskambris vanaema-vanaisa sängitaguseid. Sain valida oma lemmiku. Aeg ja koid olid ebaõnnestunult üritanud vaipa räsida, suurem ilu oli siiski õnneks säilinud. Mina pidin selle endises uhkuses taastama. Vaip seisis terve sügise-talve rullis minu kapi otsas. Millegipärast tundus just nüüd olevat õige aeg ja päev see korda teha.
See vaip on tikitud suhkrukotiriide peale umbes 60 aastat tagasi. Ju polnud tollel ajal käsitööriiet saada. Või polnud aega linna minna. Või kasutati targalt ära see, mis kodus olemas oli.

Foto NAGI's: 100_17541

Tegelikult alustasin üle-eile. Mõni aeg tagasi leidsin poest sellise vana-aegse hõngu- ja mustriga sitsiriide vaiba tagust ehtima. Ehtima sellepärast, et ka eelmine riie oli kunagi olnud kena. Kahjuks olid õiged värvid ja muster säilinud ainult ühe lapikese peal.

Foto NAGI's: 100_1759 Foto NAGI's: 100_17581

Kannatada oli saanud ka vaiba äär- see oli narmendama hakanud. Muud lahendust ei leidnudki, kui heegeldasin musta lõngaga ääred üle (algselt oli must ristpisterida).
Seejärel tegin aasad, et teda endises ilus ja aus saaks seinale riputada, lõpuks panin voodri.

Foto NAGI's: 100_1796

Kummaline on puudutada ja parandada kellegi nii-lähedase ja samas nii kauge tööd. Ma ju ei tundnudki teda. Ta ootas mind väga, aga läks manalateed kaks nädalat enne minu sündi. Eile õhtul vaip-süles istudes, püüdsin aimata tema mõtteid seda vaipa tegemas. Märkasin ühte motiivi, kus südametäpike tegemata ununenud. Tea, kas keegi kutsus teda, või tuli söögiaeg....
Kas kunagi keegi veel selle tühja koha avastab? Mina seda igatahes kellelegi ei näita. Teine vanaema liitus meie tegemistega voodripaneku ajal. See suhkrukotiriie oli ikka tõeliselt kõva materjal. Otsisin välja teise vanaema sõrmkübara ja kõik toimis.
Ma olen rahul.

Foto NAGI's: 100_1805

Vat sellised lood. Seekord.

kirjutas Marmelaad @ 16:19 - Link - kommentaarid (15)
09 Mai 2009
IGAÜHEL ON KUSKIL EMA....

Väike jutupaus... käsitöö vahele.....


Olen ühes oma postituses juba kirjutanud, et meie maakodu naabritel on vahva taksikoer Rafael.
Puuduva R-tähe tõttu kutsus minu tütar teda Lofaks. Kutsus- ütlen sellepärast, et nüüd on tal juba R-täht olemas . Need kaks on sõbrad. Peale ühte hullamist sõber Lofaga uuris minu tütar:
Ida: Kas Lofal ema ka on?
Mina: Ikka on.
Ida: Aga kus ta ema elab?
Mina: (olles enne naabrinaise käest uurinud) –Viljandis.
Ida: Kas Lofa oma emal külas ka käib?
Mina: (mõtlikult)- Vist ei käi..
Ida: Aga kas ema käib Lofal külas? Siis kui tal sünnipäev on?
Mina: (nõutult) Ei käi...
Ida: Aga kas ta ei igatse?
Mina: ( jäin vait!)
Ida: Aga kui Lofa haigeks jääb, kes siis tema eest hoolitseb?
Mina: Tema perekond.
Ida: Aga kui laps on haige, siis tahab ta ema juurde.
Edasi läks jutt rappa või sohu – kuidas soovite. See jutt on kahjuks siiani soos, sest ma ei ole dr. Doolittle ja ei oska koertekeelt. Seetõttu ei oska ka arvata – kas Lofa tahaks - vähemalt korragi aastas oma emale Viljandisse külla minna, kingiks kaasas parim kont, mis eales maa-seest kraabitud.

Foto NAGI's: 100_0855 Foto NAGI's: 100_0854

Foto NAGI's: 100_0852 Foto NAGI's: 100_0853

Head emadepäeva !


kirjutas Marmelaad @ 11:53 - Link - kommentaarid (10)
02 Mai 2009
VAHEL....

....vahel võib lubada lustimist, naerda nii et kurgumandlid paistavad, määrida ära sidrunikollane kleit – mõtlemata - mida TEISED sellest arvavad.
Eriti kevadel.

Fragmendike minu tänase päeva tööst (ühele lasteajakirjale, juunikuu numbrisse). Poriloik on alles kuivamisjärgus, aga seda naturaalsem ja vesisem tundub:

Foto NAGI's: 100_1786



Soovitan seda proovida siiski oma aias (kurjad silmad võivad lõbu ära kaetada).
Varsti lubab kevadist-sooja vihma ka

Kohtumiseni!

p.s. Igaksjuhuks. Palun keemilise puhastuse arveid mulle mitte saata.
kirjutas Marmelaad @ 18:31 - Link - kommentaarid (12)
01 Mai 2009
EGA KOONERDAMINE POLE KOKKUHOID EGA
KOKKUHOID POLE KOONERDAMINE

See tuleb nüüd üks hale postitus. Võibolla mingilmääral kvalifitseerub „Riiete totaalse muutmise„ alla ( kardan et ka selle projekti jaoks jääb ta nutuseks). Siiski. Kuna nägin selle tööga päris palju vaeva, panen ikkagi pildid üles ja kirjutan 2 sõna juurde.

Kõik sai õigupoolest alguse sellest, et saabusid soojad ilmad ja hakkasin tubli emana talvejopesid pesema. Tütre jope varrukapikkust vaadates tuli tõdeda, et see on väikeseks jäänud . Jopet kuivama pannes toimus mu peas plahvatus (heas mõttes). Olles mõnda aega tüdrukule uut vesti otsinud, jäi mu halastamatu pilk peatuma jope varrukatel (jope üldpikkus oli veel täiesti paras, aga just need varrukad...).

Foto NAGI's: 100_1744

Omaarust geniaalse mõttega lõikasin jopel varrukad otsast, ise õnnelik et mitusada krooni kokku hoitud. Eriliselt meeldib mulle ka selle jope kangamuster. Et siis veelgi koonerdada, ei hakanud kuskile kangapoodi sõitma, vaid otsisin oma kandipaelakarbist sobivaima kandirulli. Olemas oli ka üks kollane soonikriie, aga see tundus liiga „võõras“ raamimaks punasekirju vesti kaenlaauku. Siin siis töökäik:

Foto NAGI's: 100_1760

Kõik on justkui tore, aga käeaugud said nii suured (kuigi lõikasin varruka otsast täpselt mööda õmblusvaru), et ilmselt kannab preili seda vesti nüüd ülikoolini (loodetavasti ta sinna ikka läheb ). Ilmselt oleks siiski tulnud vähem kokkuhoida, Abakhanist punane soonikriie tuua ja seda võimalikult pingulhoides käeauk väiksemaks timmida.
Me ei heitnud siiski meelt, panime vestitüki selga ja läksime õue proovipatseerimisele. Tegelikult kui fliis on all, siis ei olegi käeaugud niiiiii suured. Saab vähemalt rahulikult kätega vehkida ja palli visata (millegagi peab ju ennast õigustama).
Boonusena sain veel äralõigatud varrukatest püksipaigad. No ja Ida peas on loomulikult Sokikese valmistatud müts. Kuna preili on skorpion, siis tema puhul on see „skorpionisabakeerumüts“ .

Foto NAGI's: 100_1781


Foto NAGI's: 100_1784

Igakevadine hoogtöö on ka kampsunite-karupükste putsudest-pulstidest puhastamine. Selletarbeks sai juba talvel soetatud äge riistapuu. Laotasin kampsunid põrandale ja töö võis alata. Uskumatult tubli aparaat. Teeb ära kõik vajalikud trikid. Töö käigus ristisin ta „putsunutsijaks“, mis ei ole tegelikult üldse uudissõna. Minu Põlvamaalt pärit sõbranna kutsub niimoodi tolmuimejat. Minu aparaadile sobib see nimi ka täiuslikult. Putse nosides teeb ta apla põrsakese häält, kes künast paremaid palasid põske tõmbab (nutsib).
Siin siis „ tööpõld“:

Foto NAGI's: 100_1770

Lõppkokkuvõttes nimetaksin selle postituse siiski „SUURPUHASTUSEKS“- palju pesemist, palju lõikamist, palju putsunutsimist .

Vaadake kappi ja käärid käima!!!
Häid pühi ka!!



kirjutas Marmelaad @ 13:57 - Link - kommentaarid (14)
390348 visitors