NINASARVIKUGA KLEIT.

Räägime parem kohe selle jutu selgeks, et allpool eksponeeritav loom pole kuidagi poliitikaga seotud. Ma lausa deklareeriks oma nördimust vaeste ilusate loomade ärakasutamise kohta poliitiliste vapiloomadena, mistõttu on alati veidi niru tunne kui neid kuskil joonistan või „lapitan“. Mitte, et ma kedagi-midagi sarjaks – mind isegi ei huvita poliitika. Karvavõrdki.





Tulles nüüd kleidi juurde, siis „sünnilt“ pärineb ta hoopis kaltsukast. Ostsin ta sellepärast, et lilla-valgete täppidega XL suuruses sirge kleit on jube hea lappide lõikumiseks. Lõikasingi natuke lappe ja õmblesin seelikusse, aga terve suur ülemine osa jäi alles. Siis torkas pähe mõte teha sellest endale tuunika. Ja siis läkski asi käest ära, sest tuunikale sigines mururoheline sats ja takkapihta ninasarviku aplikatsioon, mis on tegelikult pärit vanalt diivanikattelt. Aga mulle see sädeleva kaelarihmaga sarvik niiväga meeldis. Seejärel näitasin poolikut tööd oma õmblejast sõbrannale, kes kiitis, et „oi kui tore mängukleit“. Saat(d)an... ma ütlen, see sõna „mängukleit“ devalveeris minu jaoks tuunikamõtte. Nii jäigi see eelmine suvi pooleli, sest millegipärast olin ma oma kujutluses selle riidetükiga nagu Pipi sõber Annika. Oijah, ja seda ma ei tahtnud. Mitte et mul ka Annika vastu midagi oleks.

Kraapisin ta paar päeva tagasi uuesti välja ja jälle see „mängukleit, mängukleit“ peas leelotamas, kuni ema ütles õiged sõnad :“ega sa 15 aastane ei ole“.... no „napilt„ ei ole jah, aga kohe teadsin kedagi, kes 6 aasta pärast 15 aastaseks saab. Nüüd läks töö kiirelt. Uuesti küljed lahti, prisked ampsud seal maha , väikesed krooked ja saigi valmis. Siit moraal – kui mõte on õige, siis asjad liiguvad, mitte ei lohise taga nagu vana regi.






Sellega on nüüd nii, et see roheline sats sümboliseerib muru ja ninasarviku jalad on „vabalt“ seal peal, ehk siis pole kinni õmmeldud, vaid on tagant liimiriietatud. Nii jääb natuke mitmemõõtmelisem tunne.

Ja üleval on lips.







Panin tulevasele 15 aastasele kleidi selga ka. Hetkel on see selline avar kleidike, hiljem ilmselt lühem kleidike ja siis tuunika....
Meil oli käepärast võtta ka lillat värvi lillepõõsas...







Meil on tegelikult palju lillepõõsaid...







Praegu võtab Idake veel selliseid nunnusid lillelapse poose, varsti ilmselt lükkab neediga keele suust välja ja ajab kaks sõrme harki (kusjuures kaks on ikka parem kui üks, eksju)
Tegelikult üleeile olid tal eluks väga asjalikud plaanid. Arutles, et millist elukutset valida. Sõelal on kolm elukutset ja ma saan aru, et hetkel plaanib ta need kõik omandada. Ehk siis: hambaarst, loomaarst ja kunstnik. Siis me arutasime natuke, kus linnas midagi õpitakse ja kui selgus, et kunstnikuks saab Tallinnas õppida, otsustas ta alustada kõigepealt sellest (kodule lähemal). Uuris, kus kool asub (aadress) ja palus järgmisel linnaskäigul seda näidata. Ja siis palus veel, et kas ma ikka ootan ukse taga, kuni ta seal ära käib.... Ikka latseke, ema ootab ükskõik ,millise kooli ukse taga, peaasi - mine sinna.

No ja lõpuks toimus jälle jooks....ma räägin, et ei püsi paigal (tegelikult hakkas tibutama)

PANIN LINIKU....
ei pannud lauale, vaid hoopis seljale....

Ma arvan mäletavat, et see linik pärineb Pärnu Shalomist, kus alati midagi põnevat leidub. Nende väikeste „lillevaasilinikute“ staatust ja saatust on tänapäeval suht raske positsioneerida, sest ma armastan küll linikuid, aga pigem suuri, mis ripuvad üle kummuti või laua ääre. Mingil hetkel oli aga kohustuslik panna lillevaas pisikese liniku keskele. Vbl ma mõne aasta pärast teen seda uuesti, aga praegu veel ei tee.

Praegu panin liniku Ida suvetagi seljale, sobitamaks teda pluusi ja teksadega. Mina tegin linikule mõned pisted juurde, ehk siis linnukese keskele ja mingid pisteread veel kuskile....








Tulemus sai selline....






Palusin Idal seda kõike seljas ka näidata, aga või ta siis....







Pärast ikka natuke kõndis ka.... (näe, isa K, kui sa seda pilti kaugel maal vaatad, siis juuksuritädi tegi meie lapsele täna hommikul sellise soengu).








Kuni õuna maast võttis, sain ka pilti teha...ega ta nüüd nii hull traageldis ka pole, aga kui ma palun poseerida, siis seisab nagu pulk, või kõnnib mingit imelikku rivisammu.







ja siis on siin veel hommikul tehtud pilt kahest linnust....

HÄMAMINE.
e. natuke remonti ja seejärel väike reisikiri teemal „Kohtumine väga käsitööhimuliste naistega“.
Hämamine on selle postituse juures see, et teinud pole ma mittetuhkagi, kui siis ainult seda:








ja kohe saab raamat valmis. Alustasin veebruaris. Olen 5 kg endale laua taga istumisega juurde manustanud ja sõrmele on pintslijälg sisse kasvanud....nagu abielusõrmusegi. No tegelikult olen ma pintsliga ka abielus (võiks isegi öelda, et grupi pintslitega).
Siis kui oli alles noor kevad, tehti meie maakodus natuke remonti. See andis mulle põhjuse tapeedi- ja värvipoodidesse pillerkaaritama minna. Ma võiksin seal veeta ju päevi (ja kui lastaks siis ka öid), aga seekord seisis hr.Karamell mul selja taga ja hingas närviliselt kuklasse – valik sai 10 minutiga tehtud. Seega on tal põhjust suled puhvi ajada, sest ma olen kõigega väga rahul. Lausa nii rahul, et sügisel siit ära minna on tõeline probleem.
Mereteemalist tuba juba nats näitasin, no näitan natuke veel






Kohtuvad kaks põrmandut. Ühe värvi tooniks on karamell .Kui hr. Karamell juhtub pikalt tööl olema, siis lohutuseks põrnitsen ma põrandat.







Zoo –teemaline tuba sai endale retrotapeedi ja IKEAST sama rütmiga lambivarju...







Vaat siin ripuvad minu emme tehtud ilupildid...





Üks ilusam kui teine...











nagu näha on mul otsepildistamine saanud probleemiks, seega passipildi tegijaks mind enam tööle ei võeta.


teema 2.

Käsitöösõprade ring toimus seekord Rõuges (korduvalt ajasin Rõnguga segamini), aga jah, see koht, mis on täppidega haiguse nimi. Ülekantud tähenduses elab seal nüüd meie „täpiline sõber“, ehk Polkovnik. Otse Ööbikuoru lähedal, otse metsaveerel. Uiheldejessuke, kui ilus sääl oli.
Alustades kasvõi majaemanda jalgrattast:







või tema kaetud lauast:







kõik, kes sinna kohale saabusid, püüdsid endast anda kõik, et Polkovnikuemandale meele järele olla. Käidi pediküüris (ka preili Ida), kes võlus oma vikerkaarevärviliste küüntega Polkovniku poegi.







(muide nipp tüdruklaste vanematele: kui teie laps ei taha jalgu pesta, lakkige tal mõni varba küüs ära, minu oma peseb nüüd vabatahtlikult 3 korda päevas jalgu).



Näiteks Sokike oli ennast rahvus-romantiliselt riietanud ja nägi väga kaunis välja. Siin pildil on veel Linda-preili, kes oli nagunii kogu aeg ilus ja tore. Krooniks on sellel pildil küünlapärg Sokikese peas. No nagu Luutsinapäev (väga varajane)...







Kuna Sokike tegi minust kogu aeg pilte, siis tegin mina temast ka...





näete jah, kuidas saare naine läheb ööbikuorgu...







seal ta näitas kui suureks tema silmad paisuvad....





Laima proovis olla veel ilusam kui ta on, aga läks nii nagu alati...






...ta muutus Julia Tõmošenkoks ja Juulike mingiks imelikuks Lilla Salliga Naiseks:










siis viis ema hälli heinamaale ja pidulik osa võis alata:







äärmiselt ilusa maitsega šokolaadikook (made by Laima) ja üldse ilus öine hetk...









ma ilmselt saan Isetegija disklaffi, aga ma ei suuda jätta näitamata väikese Linda-preili kahte pilt (siin on meid neli, pärast tulid 2 veel juurde):











Eelmist postitust vaadates, tundub, et ma pole oma suud vahepeal kinni pannudki :O
Nüüd olen ma väge ja indu täis, sest lisaks kõigele muule süstiti sellel kokkusaamisel ka käitööpisikuid (jah neid saab süstida)! Loodame kõige paremat

KIVIGA VISATA...
on meil mereni...





Seetõttu on meil kive niikut varrukast võtta.
Meil on võimalus kivid pea alla panna, või kivipadjasõda teha....






Meil on võimalus süüa kivikandikult, või kui süüa parajasti pole - pruugime vaimutoitu...






Siia voodile peaks lähikuudel siginema veel mõned padjad. Kaladega. Lindudega. Suuremad. Ja väiksemad.









(Natuke oli nendel piltidel ka meie värsket remonti näha.)


Aga läheme edasi....
Meil on võimalus külvata kivipeenraid....







(jah see on kivipeenar, paraku ajutine )


ja laduda kivimüüre....





otsida rannast põnevaid kive... (ei ole miskit pääle maalitud, pitsikirja kive leiab rannastki)






ja kui meil sellest kivivärgist oksendamiseni saab, siis viime nad randa tagasi....mäletate – see asus meist kiviviske kaugusel

Vahepeal käisin Muhumaal kepikõndi õppimas. No just. Kududa oskavad ju kõik, seega õpetas sokkide ja mütside jumalanna Sokike mulle uusi nippe, kuidas muhulased mandrile ja sealt ruttu tagasi saavad. Marmelaadi tariti keppide najale naiste ja laste abiga....







aga kui inimene on saamatu, siis võib lihtsalt enda üle naerda....




(muide härra K vudis keppidel (karkudel ) üle muuseumi õue, nagu nirk. Samuti Sokike.)


Siis õpetati väikestele lastele saagimist ja loodetavasti saab muuseumimaja nüüd nende küttepuudega muretult talvele vastu minna. Kõige kindlam on saagida kiivriga - kunagi ei tea, kuhu hooga saetud palgijupp lennata võib....









Vaadati laevaehitust ....







Lõpetuseks tahan ma öelda, et peale tühipaljaste padjapüüride polegi mul midagi näidata, lihtsalt igatsus tuli peale. Isetegija järele