Marmelaad
Marmelaad
vardad nr.2, nr.3, nr.5 - need on mu sõbrad
24 Juuli 2010
selline postitus, kus saab näha pilte vanast palgiotsast, aga käsitööd mitteüksteps

KOHTUMINE VANAISAGA.


Ma kohtun temaga igal suvel ja jõulude ajal ka. Hea, kui Sa oled oma elu elanud nii, et Sind mäletatakse ja mööda Sinu jalajälgi käivad nii suured kui väikesed järeltulijad. See on minu vanaisa, keda kutsuti ka Jänkuvanaisaks (sest tal oli palju jäneseid). Tal oli äsja 101. sünnipäev. Tõsi - juba 21 aastat ei istu ta meiega sünnipäeva lauas. Aga midagi kurba selles jutus ei ole, sest me kõik oleme rõõmsad, et ta elas pika ja vahva elu, oli ehtne ja muhe vanaisa, tõeline mulk. Kõige paremas tähenduses.

Ilmselt peab inimene kasvama suureks ja omama teatud elukogemusi, et hakata väärtustama minevikku. Mäletan ühte seika (vist lõpetasin just 10.-nda klassi), olin vanaisa juures maal ja umbes samasugusel lämbel suvepäeval tuli mulle viivuks pähe mõte, et see kõik ei kesta igavesti. Need suved vanaisaga, tema jänesed, kassipojad, lambad, kanad ja lehm. Aga see mõte kadus. Hea, et selles vanuses pole muremõtteid ja oled vasika-aruga. Neid jõuab ju edaspidises elus küll mõelda.

Aga nüüd ma silitan vanu palke ja vean näpuga mööda ajaringi joont.


Foto NAGI's: 100_3714


Vanad kaevud. Mul oli lapsena keelatud neile lähedale minna. Ega ma kardan kaevusid siiani. Aga see kaevukett. Kui palju kordi on ta ennast sügavikku lahti rullinud ja kaevust värske vee välja toonud....Jumal teab. Kui mul oli 5.-ndas klassis pimesoole operatsioon, juua ei lubatud, palavik tõusis üle 40, nägin ma viirastuslikke unenägusid vanaisa esikus olevatest pilgeni täis veeämbritest. Ma muudkui jõin ja jõin, aga janu otsa ei saanud. Alateadvus.


Foto NAGI's: 100_3712


Foto NAGI's: 100_3707




Aidad. Ühes neist pikutas vanaisa lõunaund. Aeg seisab. Siiski.


Foto NAGI's: 100_3721



Viljaaida uks. Rehkendused tehti igavikku. Huvitav, millise pliiatsiga? Sest 100 aasta jooksul pole kiri kustunud.


Foto NAGI's: 100_3719-1


Foto NAGI's: 100_3718-1



Hiigelkuusehekk, mis on ilmselt sama vana, kui see talukoht, ehk siis üle 100 aasta. Tüved on jämedad nagu sekvoiadel ja kuuseokstepärg tihe ja kaunis. Kaardus kuuseoksad võiksid olla näidiseks kuusejoonistamise õpikus (kui selline õpik ükskord tehakse).



Foto NAGI's: 100_3728


Foto NAGI's: 100_3725


Elu jätkub.


Foto NAGI's: 100_3702


Tagasi sõites olin nagu pohmellis. Õnnest, ma arvan. Et mul on seal Mulgimaal niipalju toredaid tädisid ja onusid. Oh, ikka läks pisut dramaatiliseks see postitus .

Aa, muide. Ma isegi ei vabanda, et juba kolmas postitus pole käsitööd. Ilma igasugu põnevate eluseikadeta pole ka inspiratsiooni käsitööks ja kui siiralt aus olla siis ma ikka teen ka midagi...










kirjutas Marmelaad @ 18:11 - Link - kommentaarid (16)
01 Juuli 2010
DIGILEVI PRANTSUSMAALT,
e. miks ma täna ninasarvikuga kleiti ei õmmelnud.


Hoiatan ette neid, kes käsitööd otsivad - täna seda pole (vastused leiad allolevast tekstist).
Enamus vanemaid inimesi kardavad sõna „digi“, kuna sellega kaasnevad värsked mälestused mittetoimivatest digiretseptidest. Seetõttu lasi meie vanaema eile õhtul lendu pikemat sorti ohke ja mana : ...et pane tähele....see digitelevisioon tema televiisoris homme (s.o. siis täna) tööle ei hakka. Ja, et mida targemad inimesed, seda rumalamaid asju leiutavad. Üritasin teda veenda ja lohutada, aga mede mulk oli oma arvamuses kindel, mis kindel.

Hommik. Pidulik sisselülitamine. Pilti ei ole. Mulle tundus, et vanaema hääles oli isegi pisut rahulolu, kui ta nentis: Noooh, mis ma ütlesin!!!
Egass midagi, kõned digioperaatoritele teemal : antenn, juhe, stepsel, kanalite otsing. Need olid südamlikud ja pikad vestlused, kus keegi kellestki aru ei saanud. Lõpuks avastasime Toreda Naisoperaatoriga, et seda televiisori marki, mis meie vanaemal on, polegi eesti „digikomitee“ poolt kinnitatud nimekirjas. Ja nad käskisid selle poodi tagasi viia.


Vahepeal kuulsin kuidas vanaema auru väljalaskmiseks kurjustas köögis harjaga. Loll hari pidavat olema. Minu arust togis seda isegi pisut jalaga... (natuke nõmeda konstruktsiooniga on see hari tõesti).


Kui me kuu-aega tagasi vanaemale uue sisseinstalleeritud (et ta seda imelooma jumala eest silmaga ei näeks) digiboksiga televiisori ostsime, siis televiisorimüüja, nimega Rändi, vandus OMA vanaema nimel, et see töötab tõrgeteta.
Tundsin, kuidas viha vaese Rändi vastu kasvas sekunditega. Pakkisin televiisori autosse ja sõitsin Pärnumaalt Tallinna, et Pahale Müüjale Rändile (väravast välja sõites ta enam „vaene „ ei olnud) isiklikult vitsa anda ja teda „sõna ja teoga solvata“.
Jõudsin poodi. Erakordselt Leebe Müüja (meesterahvas) tervitas meid Idaga (lapse võtsin kaasa, et ta noogutaks õige koha peal kaasa ) ja pakkus ennast selgitusi jagama. Kahtlustan, et elektroonikapoe müüjad on palderjani manustanud, sest viimaste päevade möll ja segadus peaks teoreetiliselt nad „pöördesse ajama“, kuna nad kordavad päeva jookul sadu kordi sõnu: „digiboks“ ja „digilevi“, aga olgu. Erakordselt Leebe Müüja kuulas mu ärritunud jutuvada ära ja raputas oma rahulikku pead. „Ei-ei, teie televiisoriga on kõik korras, missest et seal nimekirjas teda pole (no see digikomitte nimekiri).
Tõi hellalt vanaema televiisori autost poodi ja lülitas selle poevõrku. Enne seda küsis Erakordselt Leebe Müüja :“Kas te seadete alt maa valisite?“
„Mis maa? Et seal ju Eestit polnudki. Mingid Inglismaa, Sloveenia, Soome jne. Aga Eestit polegi ju seal nimekirjas!!!“: muutusin ma kannatamatuks. „ME VALISIME MUU ... „
Erakordelt Leebe Müüja silmades süttis õnnelik tuluke ja ta teatas võidukalt : „Aga te pidite valima Prantsusmaa!“
!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Et kuidas palun? Kuidas ma seda teadma pidin? Kas Eesti on Prantsumaa koloniaalmaa või ? Ja kas mulgi murre mitte ei meenuta prantsuse ˛anssooni....uff?

Siis tundsin ma ennast Erakordselt Rumala Naisena, kes ei oma karvavõrdki tehnilist taipu ja püüdsin teda omakorda lõksu meelitada küsides: „Aga kas Teie näiteks teate, mis number niidiga õmmeldakse voodipesu või mis number niidiga batistist särki? Mh?“ (mul oli võidukas nägu peas).
Erakodselt Leebe Müüja vaatas mind kavala pilguga ja teatas: „Ma oskan tikkida ka...“.
Ai ,mööda......“Vale mees ja vale küsimus“: vastasin ebaõnnestunud mina.


Et siis Prantsusmaa. Jaah, nooh. Sõitsime häbinägu peas koju tagasi, valisime vastuvõtja maaks Prantsusmaa ja nüüd see Ull-Loom-Digi meil levib.

Aa. Õnneks Rändit tööl ei olnud. Paha Müüja Rändi oleks pidanud meile ostmise hetkel ütlema - selleks et Eestis digilevi näha, tuleb teeselda prantslast.

Kui ma teel olin, helistas sõber Sokike, kes peale minu ärritunud jutu ärakuulamist tahtis samuti osa saada elektroonikapoe külastusest. Olla kasvõi kärbes seinal ja kuulata, mis juhtuma hakkab. Novot , midagi ei juhtunudki. Verevalamine Ülemistel jäi ära.

Ehk järgmine kord näeb siin midagi asjalikku ka.

kirjutas Marmelaad @ 20:48 - Link - kommentaarid (34)
387039 visitors