KARUNE MEES.



Lapsena on vist igal ühel kaisus olnud üks mõnus ja prunnakas kaisukaru, kelle jahe ninaots andis julgust magama jääda ja vaprust võidelda kõigi voodi all olevate kollidega.
Suureks saades on natuke naljakas mängukaru kaissu võtta...mälestus kaisukarust aga ei kustu. Siis on vaja leida uus karu. Selline, kellele tahaks hoopis ise kaissu pugeda – see võiks olla KARUNE MEES.
Kui ma rääkisin, et kavatsen pluusile karu tikkida, oli Tema ainsaks palveks, et ma sinna mingit Winnie Puhhi ei teeks, aga enam-vähem korralik isakaru on teretulnud. Loodan, et ta on nüüd rahul, kui seda postitust kuskil Itaaliamaal juhtub vaatama .






Pluusi ostsin Mardilaadalt. Linakaubamaja toodang, kui ma ei eksi.
Tikkimisniidid on pärit „Veimevakast“, uue nimega „Käsitööjaamast“.
Kuna modelli järgi joonistada (tikkida) ei saanud, siis on karu pilt googeldatud ja miksitud kokku erinevatest raamatutest - piltidest.
Tehnikana kasutasin algul jällegi akrüülvärve





pärast tikkisin






Et oleks selge, mis mehega tegu on.... (kirjutatud karuse „käekirjaga“)






p.s. See on SEE pluus, millega ta minu kujutluspildis hommikul vikatiga enne kukelaulu kastemärga heina niidab (samas... sellist pilti, et ma pärast selle heina kokku riisun – minu kujutluses pole ).


p.p.s. Kampsun on lõpuks valmis. Nööbipoodi ei pääse, kuna tõime kogemata endale koju mõned moodsamad viirused. Seni, kuni nad lahkunud pole, ei saa meie ka kuhugile minna. Nad on jube tüütuks muutunud. Ida käib toidupoes ja ostab meile (mulle ja enda vennale) süüa. Tema põhiline mure on see, et ema annab kaasa ainult peenraha (e münte), enne pidi ikka mõni kupüür ka rahakoti vahel olema, et midagi „tummisemat„ osta. Aga eks tal olegi nüüd hea võimalus harjuda uue rahaga.

Kohtumiseni!

PLEKK.


Näitan plekki.




Pluus on ostetud kaltsukast põneva lõike pärast. Plekitirtsud tundusid mulle esialgsel vaatlusel eemaldatavad. Kahjuks hoidsid nad ennast seal „hammastega kinni“.
Ega peale minu enda vist keegi neid kahte väikest täppi pole märganudki. Aga mind nad häirisid. Tervelt kaks suve. Prossi jaoks oli koht ebasoodne. Oleks jäänud mulje, et inimene pole peeglisse vaadanud ja kobamisi endale midagi ette istutanud.
Muud ei jäänudki üle kui tikkida. Nagu prossi jaoks, nii ka tikkimiseks oli koht veider ja ebaloogiline. Siis eirasin loogikareegleid ja tegin lihtsalt nii, nagu ta peaks seal olema. Linnust käib meil siis nüüd jutt. Ei ole see mingi Hingelind ega Südametihane, kes põuest välja poeb, vaid kõige tavalisem Pähklirääk.





Nende piltide pealt on nüüd näha, kuidas plekki saab veel suuremaks teha . Nüüd ei vaata keegi mööda.
Kuna Pähklirääku teistpidi tikkida ei saanud (siis oleks ta mu põue lennanud), istub ta liistu poole seljaga. Seega saba polnud mujale laotada kui ainult liistu peale (no ma ju räägin, et igati veider koht). Teisalt mulle selline „kaheosaline maal“ täidsa meeldib. Maalisin päriselt ka natuke. Ikka akrüülidega.
Ja siis tikkisin. Oksaga jälgisin natuke allpoololeva kumera õmbluse joont.
See asi, mis linnu noka ees ripub, ei ole hirmust konksutõmbunud vihmauss. Hoopis noodivõti. Kuna Pähkliräägud laulavad madalas registris - on see bassivõti .








Kui suvel kõik pesud üksteisele ja teineteisele värvi andsid, siis otsustas ka selle pluusi vöö ennast ära mäkerdada. Paraku kandmiskõlbulikuks ta ei saanudki. Siis otsisin üles ühe vana ARS-i nahkvöö, mis koos linnuga nüüd isegi sobib selle pluusiga. Kõrvalolev pilt on pluusist seljatagant. Selle lõike pärast ma ta ostsingi.





Reedel täitus minu reaalsest viibimisest siin Isetegijas 2 aastat. Palju õnne mulle. Ka teine aasta möödus lõbusalt . Nagu eelmiselgi aastal, tahtsin ka seekord tähistada aastapäeva uue kampsuniga. Paraku koon ja panen ma endiselt liiste. Harutamisi on olnud poole rohkem ja siis veel x 3 kui Isetegija aastaid. Vbl. järgmine nädal....
Liistude panek pole kunagi midagi head tähendanud.
Põrandaliistude panekuga kaasneb perekonnas peaaegu ALATI "revolutsiooniline situatsioon". Olgu enne sõlmitud mistahes rahukokkulepped.
Ja kas teid on kunagi "liistule tõmmatud". Ja kuidas seal siis olla oli?

Kohtumiseni!

MEELEOLU 1.


Mõtlesin küll, et ei tee enne kampsuni valmimist ühtegi postitust, aga kui ma täna hakkasin jõulukaarte karpi ära panema (seda teeme me alati 1 päev pärast Taliharjapäeva ja 1 päev enne Tõnisepäeva) ja Ida „jälje üles võttis“ (ta jumaldab kaartide vahtimist ja sorteerimist) – siis tuli karbipõhjast välja mõni päris naljakas leid.

Näiteks meie pulmakaart, mille vahel oli raha ...... Ma ep mäletanudki, et sellist pisikest rublatükki kunagi olemas oli. Aga see fakt, et raha sääl vahel alles oli, näitab muidugi meie pere head majanduslikku olukorda, sest vastasel juhul oleksime selle eest juba ammu vorsti ostnud .





ja veel üks ilus kaart...(neid on muidugi palju!)





siis leidsin ümbriku, mille sees meile pulmadeks ilmselt raha kingiti...






Siis on mul veel igasugu firmade saadetud jõulukaarte. Vahvad kaardid olen alles jätnud. Nagu näiteks põneva voltimistehnikaga „raamatuga tädi“ Ilo kirjastuselt.






Kaardid kallitelt, kes on juba kaugel....







Ja muidugi illusioone põrmustavad kaardid, kus kullast numbrid halastamatult silma keevitavad...
Neid kaarte vaadates ei saa ma kunagi aru, miks nad nii koledad tehakse...
ainus põhjus, miks ma neid alles hoian, on juubelikaardi staatus...





See on selline kaart, millega keegi üritas kunagi nalja visata...õudusega mõtlen, et varsti (salmides aastad lähevad ju lennates) see polegi enam nali. Tea kas sellist kaarti kuhu on 120/2 kirjutatud on olemas? Miks meil 100-ga õnnitluskaardid lõppevadki?, miks 110 aastast nöögitakse ja eeldatakse, et temal enam kuldsete numbritega kaarti vaja ei ole...






Vahva salm on alati muljetavaldav ja kui see on kalligraafilises võtmes kirja pandud, siis ma „ladustan“ need rõõmuga...







Muidugi ei lase ma kultuurikihil üle pea kasvada ja nagu ma ühes jõulupostituses juba heietasin - alles jäävad ainult väga-väga head kaardid .


Vaadake teiegi vahel oma kaarte. Mälestusi tuleb „katusetäie lume kraevahele saamise“ hooga .

KUIDAS MA OMA VIGA TUNNISTASIN....



Kaks aastat tagasi, kui magamistoa remont valmis sai, värvisime üle loomulikult ka ukse. Võtsime vanad nagikökatsid (kleebitavad!) maha ja mina isiklikult ei olnud nõus neid uuesti sinna tagasi panema. Kes korteris on elanud, teab, et uksed on olemas ainult visuaalselt – st. reaalselt on olemas sellised „mänguuksed“, mis koosnevad puuraamist, õhust ja kleenukestest vineerimoodi tahvlitest seal peal. Seega korralikku nagi sinna peale ei kruvi. Mida kinnitas mulle korduvalt ka härra K. Aga kui keegi ütleb sõnad „ei saa“, siis tekitab see alati minus korraliku elevuse laviini ja jäärapäiselt püüan tõestada vastupidist.

Ühel väljasõidul Helsingisse ostsin Laura Ashley poest väikesed edevad nagikonksud, milledel sissekeeratav kruvi kohe küljes olemas. „Rammisin“ nende nagidega siis ust ja loomulikult selgus, et neid sinna sisse kruvida pole lihtsalt võimalik (no õhu sisse kruvi vinti keerata ei saa ). Jonnisin siis natuke iseendaga (kuna publikut ei olnud) ja läksin teisele katsele.Tegin kruvi liimiga kokku ja proovisin uuesti. Nüüd jäi. Peaaegu pool aastat isegi kogu üritus toimis, siis vajusid nagid „lonti“ ja huvitavalt kombel püsisid nad selles positsioonis kuni tänavuste jõuludeni.

Siis hakkasin ma mõtlema, et võibolla oleks nüüd õige aeg oma viga tunnistada ja abi paluda. Härra K oli minu põikpäisuse andestanud ja peale mõningast mõtlemist oli tal idee olemas. Oli vaja ainult puutükki.Paraku kuskile puutükipoodi me ei jõudnudki, vaid ostsime Rimist hoopis lõikelaua. Tegin selle lõikelauaga natuke niki-naki ja nüüd on meil nagi olemas. Seekord on ülemised kruvid kinnitatud ukseraami külge ja lauraashleyd täidavad ainult nagi kohustust .
Auguga lõikelaud oleks ukse peal veidi veider olnud, seepärast kleepisin riiet ja tapeeti ja siis veel kirjutasin „oma imelise kiilkirjaga“ mida sinna riputatada tuleks.





Koertele on alati postid meeldinud....ka peatusepostid





Võiksin vist veel siinkohal lisada, et ega ma ainult markeriga kirjutanud. J-tähe saba on tehtud mustast paelast, sest riide ja pitsi peale oleks jama olnud kirjutada.





Õnneks on kõik see kupatus meil ukse taga, niiet keegi nagunii ei näe .
Tunnistage ikka oma vead ülesse, elu muutub palju ilusamaks .


Nüüd pean väikese pausi ja üritan oma kampsunitükid kokku õmmelda. Seejärel loodan, et mu „noorem ja veidike õelam õde“ Polkovnik teeb kampsunist koos minuga mõningane fotosessuun .

LUULELINE MAITSESTAMINE.


Üks kask meil kasvas õues,
just otse ukse ees,
ma aknast käisin õues,
sest kask oli ukse ees...

/värsi autorit ei tea/

Meie maakodus on samuti kased. Tõsi mitte päris ukse ees – aga ega palju ei puudu ka.
Mõnda kasehalgu näitaks siin teilegi...





ja mõnda latva ka...






natuke on puukoort maha kratsitud (kindlasti rähn!)




ja kasepuuslikud koos...






Need puust maitseaine topsid on mingi kingitus Quellelt (pakun, et oma 7-8 aastat tagasi). Mulle nad ei meeldinud, aga ega nad kapis „ei karjunud ka“ (nagu ütleb minu ema). Nii nad seal ootasid oma „mihklipäeva“.
Seekord vaevlesin ma ideepuuduse käes. Tahtsin neid värvida küll ruuduliseks - küll täpiliseks, aga mingit normaalselt ebanormaalset mõtet ei tulnudki. Õnneks on hr. Karamelli ka aeg-ajalt päris heade mõtetega õnnistatud, seekordne õnnistatud mõte oli kasutada kase mustrit. Kuna meil seal maaköögis säilis peale remonti ka veidi „lehmateemat“, siis kasepuuslikud (must-valged ju ka) sobivad sinna väga kenasti. Rääkimata sellest, et värava ees on meil kaskesid lausa 4.

PESULÕKSUPÕLL

See allpoololev postitus on suvest, (mitte Marmelaadimaal pole eraldi aastaaegu – kuigi võiks) sest mul on maal praegu samasugused hanged kui Sinul akna taga . Seda mõnusam on seda „mahaunustatud“ tööd siin praegu eksponeerida.





See põll lebas aastaid sahtlipõhjas (poliitiliselt korrektne oleks: erinevates sahtlipõhjades). Ühest küljest sellepärast, et ta pole materjalilt ega tegumoelt klassikaline köögipõll, teisalt ei tundunud ta ette panekuks kuigi atraktiivne. Kolmandaks – vahepeal olid põlled justkui troonilt tõugatud.
Aga eelmisel suvel vaatasin ma teda teise pilguga. Äkitsi hakkas ta mulle meeldima ja lisaks sellele hakkas mulle meeldima mõte teha temast pesulõksupõll. Et tegu on eriotstarbelise riideesemega, siis olgu tikandiga kõik öeldud.




Mulle need vanaemadeaegsed, pisut kohmakalt naiivsed ühe värviga tikandid kohutavalt meeldivad. See on nagu nõela ja niidiga joonistamine – lased mõtte lendu ja tikand võtab põneva kuju. Kunagi ei tea, milliseks kujuneb lõplik tulemus.





Ja siin on originaalpoos, mille järgi tikanditädi pesu riputab, kassi ja titte polnud sellel hetkel kuskilt võtta. Linnuke lendas just ära. Aga oli enne.



Taskuid on kaks – sinna võib pesulõkse värvi-või suurusejärgi lahterdada.

p.s. Teisalt saab seda põlle ka natuke polüfunktsionaalsemalt kasutada. Kohvilauda õue sättides, saab toast haarata koogilusikad ühte taskusse ja salfrätikud teise. Sest ega ma ainult pesu ei pese.

Täna oli õues lumesulamise lõhn. See on parim.
Ja praegu on üldse see „enne meesöömist hetk“...teate ju küll Puhhi raamatust....