Marmelaad
Marmelaad
vardad nr.2, nr.3, nr.5 - need on mu sõbrad
28 Detsember 2011
UNISTAMINE.
(Täiesti flegmaatiline, heietav ja mittemidagiütlev postitus, nagu aasta lõpus tavaks on saanud).



Ma olen korduvalt rääkinud siin „Puupea - Triinu unistusest“, mis sümboliseerib tegelikult mingi soovi või kättesaamatu unistuse täitumist. Ühel korral oli siin juttu sukksaabastest ja ka punane mohäärkampsun oli mulle „puupea-triinu-unistuseks“.
Tegelikult sai kõik kunagi alguse minu hea sõbranna vihjest ühele lastejutule. Pärast seda nimetame omavahel juba aastaid kättesaamatuid ja poolkättesaamatuid unistusi selle nimega.
Et aga teistele inimestele (kes viitsivad lugeda) natuke rohkem selgust tuua, panen siia väikesed katked sellest Helju Rammo jutust.


PUUPEA - TRIINU
Helju Rammo järgi
Emakeele õpetaja tuli klassi. Selles polnud midagi ebatavalist. Kuid ebatavalisena valendasid ta käes puhtad paberilehed. Need lehed pani õpetaja lauale ja ütles : "Täna seisab teil kõigil ees tähtis töö. Peate kirjutama kirjandi teemal "Minu unistus". Kirjandid viiakse rajooni haridusosakonda ja sealt lähevad paremad tööd edasi haridusministeeriumi."
Oli see vast uudis!
"Mismoodi me peame need kirjandid kirjutama?" küsis kohe keegi klassist.
"Aga mis on unistus?" vastas õpetaja küsimusega ja jätkas: "Unistamine on väga oluline tegur meie elus. Unistades seame endale suured ja kõrged eesmärgid. Õilis unistus aitab meil ka tahtejõudu kasvatada, et püstitatud eesmärgini jõuda. Nii annab unistus meile tiivad."
..........................................

Ka paksu patsiga Triinu kirjutas puhtale valgele paberilehele korraliku käekirjaga pealkirja "Minu unistus". Ja sedamaid unustas ta eelneva jutu kõrgetest eesmärkidest, arstidest, traktoristidest ja muust. Triinul oli oma kindel unistus - tsehhi pastapliiats. Just niisugust kandis Käo Ilmar pintsaku rinnataskus. Pealt paistis too nagu hõbedane olevat ja sees oli pliiatsil sinine, punane, kollane ja roheline värv. Sellest pastapliiatsist mõtles Triinu juba pikka aega ühtesoodu. Peaaegu iga päev. Vahel nägi teist koguni öösel unes. Siis ikka kinkis talle keegi pliiatsi ja ta oli hirmus õnnelik. Soov tsehhi pastapliiatsit saada oli nii suur, et ükskord kodus sidus Triinu sinise, punase, kollase ja rohelise värvipliiatsi paelaga kokku ning kattis need sokolaadi ümbert võetus hõbepaberiga. Selle viguriga vahel mängides kujutas ta ette, et tal juba ongi tsehhi pastapliiats.
....................................................
Küll proovisid õpetajad Triinult tema tõeliselt suurt unistust hea või kurjaga teada saada, aga lõpuks jõuti ikkagi välja pastapliiatsini. Üksmeelselt tunnistati Triinu puupeaks ja saadeti nuuksuv paksu patsiga Triinu klassi.




Vaat siis selline lugu. Triinu unistas neljavärvilisest pastapliiatsist.
Eelmisel aastal kohtusin linnas Josefiinega. Mitte juhuslikult, vaid ikka kokkulepitult. Suur oli aga üllatus, kui ta pani minu kohvitassi kõrvale kolmevärvilise pastapliiatsi. See oli väga armas.


Foto NAGI's: 100_5644-1


Ja nüüd - pühal jõuluõhtul ulatas hr. Karamell mulle KUUEVÄRVILISE pastapliiatsi.( Te ju mõistate et see pastapliiatsi jutt on ikka endiselt ka metafooriline), reaalne on tegelikult see, et inimesed kuulavad üksteist, panevad tähele ja jätavad meelde väikesed ja armsad asjad, mis teevad tuju heaks. (Et nüüd hr. K-st mitte niru muljet jätta, pean tõe huvides mainima, et pastakas oli muu kingituse üks osa ).

Foto NAGI's: 100_5648-1



„Puupea - Triinu unistus“ võib tegelikult olla ükskõik mis. Näiteks reis, lõngaviht, mäetipp, kooli lõpetamine, kontsert, raamat.... raamatust tahangi ma tegelikult lõpetuseks veel rääkida.
Teine üllatus tabas mind enne jõule. Me siin naabertänava Amandaga teeme ka väikeseid jõulupakke. No kuidas siis muidu.
Amanda selleaastane jõulupakk oli tegelikult ka samast „pastapliiatsi repertuaarist“, ehk siis lahti rääkides - umbes aasta tagasi ilmus Soomes raamat „Kirjo punaista, valkoista, sinistä“ – tikkimisraamat – mulle nagu loodud. Ainult kui mina Soomes käisin, siis ma kahjuks seda raamatupoest ei leidnud, teisel korral polnud aega spetsiaalselt otsima minna. Veel sellel suvel mõtlesin, et pagan, nüüd olen tast ilma ja kindlasti on nüüdseks läbi müüdud.
Amanda nii ei mõlenud ja oma viimase perereisiga jätkus tal aega see raamat näppu haarata, kuigi viimasel ajal pole meil sellest enam juttugi olnud. Äge. See raamat on täpselt selline, nagu ette kujutasin ja rohkemgi veel. Paksult tikkimismustreid täis.



Foto NAGI's: 100_5639-1 Foto NAGI's: 100_5641-1
Foto NAGI's: 100_5642-1 Foto NAGI's: 100_5643-2



Nüüdseks on ka Amanda nimi lisatud „Eriti tähelepanelike inimeste nimekirja“. Aitäh.

Nojah. Kui te viitsite võite mõned oma unistused siia kirja panna, vahel on hea enda jaoks tahtmised selgeks mõelda - kirjutada, samas saavad need inimesed, kes tahaksid tähelepanelikud olla, aimu teie soovidest (no nagu lapsed kirjutavad Jõuluvanale kirju ja vanemad siis teavad, mis neil mõttes mõlgub ).



Foto NAGI's: 100_5649-2







kirjutas Marmelaad @ 21:38 - Link - kommentaarid (16)
13 Detsember 2011
KAPTEN KLOSS ja Tuduhiired.


Kui ma pubekas olin, jooksis telekas film „Kaalul on rohkem kui elu“, mille vaatamisest sain ma kustumatu mälestuse Hans Klossist. No millised põsesarnad ja uljas lokk . Siis õnnestus mul saada kuskilt Hans Klossi poster ja see pleekis ikka aastaid minu toa seinal. Nüüd näitab ETV2 seda filmi uuesti. Uhh – eile ma istusin kohe küüned peos ja elasin uuesti vapra poolaka seiklusi läbi.


Foto NAGI's: post-612-1116324211[1]



Rääkides veel seinale riputatavatest piltidest, siis eks igas vanuses on oma iidolid ja ideaalid, kellega tahame enne magamaminekut silmsidet pidada.
Ühe väikese poisi ema kirjutas mulle väga armsa kirja. Tema pojale meeldivad Tuduhiired (eriti üks neist) ja küsis arglikult, kas ma oleks nõus tema pojale PÄRIS OMA TUDUHIIRT joonistama. Pildina seinale. Muidugi mu süda heldis ja tegin Ottole (see on armsa lapsukese nimi) sünnipäevaks ja jõuludeks lemmikhiire pildi. Loodan, et meeldib. Homme panen posti.



Foto NAGI's: 100_5593-1

Foto NAGI's: 100_5595-1


Foto NAGI's: 100_5588-2



Niipalju siis Klossist ja Hiirtest.
Kas teie seinal ripub ka mõne lemmikkangelase pilt?







kirjutas Marmelaad @ 20:03 - Link - kommentaarid (21)
08 Detsember 2011
MAAKERA SEES ON VEEL ÜKS MAAKERA...
mis on välimisest maakerast suuremgi.

Need omamoodi absurd-targad sõnad pärinevad loomulikult Šveigilt.
Üleeile hommikul, kui ma alustasin Tallinnast reisi Pärnusse ja sealt mööda mere äärt veelgi edasi, tuli meelde see kullavaramusse kuuluv ütlemine. Kui stardipaigas oli lumi, lörts, pime, rõske, pussnoad ja lauanoad - siis maakodus säras hoopis päike, roos õitses oma kuue õiega, muru oli heleroheline nagu kevadel !, trepil oli lausa soe!!! (onju, justkui polekski sama „maakera“).


See sügis on üldse väga eriline olnud. Minu jaoks. Vist elus esimest korda olen ma sügisega leppinud. No ma ei mõtle neid vihmaseid- tormiseid päevi - öid. Nii naiivselt armastusväärne ma selle aastaaja vastu ka ei ole. Mõtlen neid ilusaid kirka päikesega päevi (eriti!) peale lehtede langemist (ja ärakoristamist). Raagus puud (nagu kevadel enne kui...) ja õrnroheline muru lasid valesid mõtteid mõelda - äkki jääbki talv vahele, sest rohi ei koltunud ka novembris. Mitmeid kordi pigistasin silmad kinni ja tundsin isegi kevadelõhna. Selline sügis mulle sobib.


Mulle on siiani jõuluootus ka sobinud . No mu naabertänavas elab ju Valgete Paberitega Jõuluhull Amanda. Suure sõpruse märgiks panid mu käekesed sellel aastal jõulukaunistused vist varemgi välja kui tema seda teha jõudis. Aga ma hoian enda jaoks seda jõuluteemat paraja tempo ja distansti peal, sest kui mul see jõul üle vindi keerab, kraban ma kõik kuused, karrad ja käbid kokku ning selle asemel, et jõuluõhtul „Oh Kuusepuu...“ laulda võin ma vabalt esitada : „Sinilill väike, miks sina veel tukud...“ .

Ma pole kunagi eriline kaarditegija olnud. Mulle ei meeldi teha asju mitmuses ja ühe teemaga. Aga vaat sellel aastal on nii vara juba kõik valmis.
Ausalt öelda pole sellest midagi, kui potensiaalne saaja neid siin nüüd näeb. Eks pangu endal ka liim ja käärid valmis!

Jäneseid sai vorbitud palju. Halle, valgeid ja erilisi. Täpselt nagu minu sõbrad


Foto NAGI's: 100_5579


Foto NAGI's: 100_5576


Foto NAGI's: 100_5575-1



Foto NAGI's: 100_5578-1



Lõpuks on mul üks soov Jõuluvanale.


Foto NAGI's: 100_5572-1


Vot need Remo Savisaare fotodega imelised jõulukuulid. Lumise ninaga rebasest, kitsest, tihasest, orvast, leevikesest.....a kus on lumise sabatutiga jänes? Küsin ma. Oh, ma tahaks jänesega jõulukuuli. Kui nüüd Jõuluvana saadetud Jõulukärbes selle mõtte armsale Remole pähe poetaks, siis vbl. järgmisel aastal puhkab minu silm ka jänesekuulil (uh kui militaarne väljend), jänesepildigajõulukuulil !



kirjutas Marmelaad @ 20:28 - Link - kommentaarid (11)
03 Detsember 2011
MAAILMA PARIM VIILIJA...

...sellise tiitli võiks anda mulle küll. Mitte et ma filigraanselt oma küüsi „lükkaks“ – kindlasti mitte.
Jutt käib hoopis hoopis sihipärasest tegevusest kõrvalehiilimises ja igasugustes veidrates kõrvalistes tegevustes endale asendustegevuse otsimises. Hetkel peaks ma kirjutama ja joonistama ajakirjale veebruarikuu pilte, aga mina värvin puust südameid valgeks (mõõdud 4 x 5) ja joonistan sinna peale mingeid miniatuurjäneseid.


Foto NAGI's: 100_5557-1


Ma ei tea kuidas teile, aga mulle siiski tundub, et vahel on sellised kõrvalised tegevused õigustatud. Neid on selleks vaja, et häälestada ennast põhitegevuseks -nagu eelroog vms. /Loll on see, kes vabandusi ei leia, onju./
Aga kuhu mul siis neid südameid nii kangesti on vaja riputada.


Foto NAGI's: 100_5558-1


Vot nemad lähevad rippuma sinna padjapuu külge, kus nõgesepadi ja kibuvitsapadi juba ripuvad. Ja kus diivanil neid juba kaks jänesepatja ootavad. Niiet täitsa loogiline ju .


Aga praegu ripuvad nad hoopis karudele seltsiks, sest tuba on pildistamiseks liiga hämar.


Foto NAGI's: 100_5566


Et ikka veelgi aega viita, tegin mittu klõpsu karudest ka. Need on suvel Pärnu kaltsukast ostetud mõmmikud, mis ma pean ütlema on ühe väga hea käega inimese poolt modelleeritud, sest karude anatoomia ja iseloom on suurepäraselt tabatud. Nüüd jõulude ajal on nad aknalaual minu jõulukompositsioonis täpselt õigel kohal.


Foto NAGI's: 100_5569



Kas teie ka viilite? Mh?
Mida siis veel imestada et lapsed viilivad...
Eks see postitus ole nüüd viilimise jätkamine, sest see annab õigustuse arvutisse kiigata .
Kõtt, Marmelaad - mine nüüd tööle!
Aga teie kuulake - nii armas laul .




kirjutas Marmelaad @ 14:51 - Link - kommentaarid (16)
386748 visitors