Marmelaad
Marmelaad
vardad nr.2, nr.3, nr.5 - need on mu sõbrad
28 Detsember 2010
KAARDID JA KARAMELL.



Jõulude ajal ja vana-aasta lõpus natuke ikka mõtiskletakse ka. Kuigi on kiire, rääkimata sellest, et kogu Eestimaa läbib lumelabida käsitlemise kursuseid.
Tahaksin poetada siia mõned mõtted kaartidest ja kaartide saatmisest. Vist igalühel meist on mingigi karbitäis vanadest ja veidi uuematest saadud kaartidest. Ütlen kohe ära, et KÕIKI ma alles ei hoia, sest muidu mattuksin makulatuuri kuhja alla. Täpselt nagu lumega – vahepeal tuleb natuke „rookida“.

Alles jäävad isetehtud kaardid, kindlasti kaardid vana-vanematelt, emadelt-isadelt ja VÄGA ILUSATE mõtetega kaardid. Siit nüüd küsimus: Kuidas alles hoida SMS-se, mis pühadetervituseks telefoniga saadetakse? Kuidas ma neid saan aastaid hiljem vaadata? Kuidas neid saavad rõõmsa uudishimuga lapata minu lapsed ja uurida, kes on selle saatnud?

Kui mobiitlelefonid tulid, siis algul „tulistati“ kõik õnnitlused sellega. Kirjutad ühe salmi ja paned kogu nimekirjale teele. Saaja kehitab õlgu, loeb läbi ja varsti kustutab ära. Viimased aastad on kõigil lausa nii tuli takus, et ega ei viitsinud keegi isegi enam seda tühipaljast sõnumitki saata – sest kogu aeg on ju nii kiire. Ainus, mida ma pole kuulunud SMS-iga saadetavat, on pulmaõnnitlused.
Samas just see kaardi ja ümbrikutega laua taga istumine võtab korraks aja maha ja vähemalt sellel hetkel, kui kaarti valid ja sinna salmi otsid – mõtled selle inimese peale ja soovid südamest talle pühadesoove ja õnnitlusi.

Minu lastel on mõlemil oma karp kaartide kogumise jaoks ja näiteks Ida lappab neid oma paar korda kuus ühte ja teistpidi läbi. Tal on meeles iga sünnipäev ja jõul, lisaks ka emotsioon mis selle kaardiga kaasnes.
Sellel aastal tuli meile lõpuks palju kaarte. Lõpuks sellepärast, et aastaid saadan mina palju kaarte ja vastu saan armsatelt pensionil sugulastelt mõne üksiku kaardi. Tundub, et see ilus traditsioon on jälle tagasi tulemas, mille üle on mul kohutavalt hea meel.


Foto NAGI's: 100_4449

Erilised maiuspalad on veel ise joonistatud kaardid...


Foto NAGI's: 100_4451



Kunagi „nõuka ajal“, kui kool oli lõpetatud ja kõik klassikaaslased mööda Eestit laiali pudenenud, oli meil klassiõega nostalgiline traditsioon – sirelite õitsemise aegu saatis ta minu töökohta telegrammi, milles oli lakooniliselt kirjas:“Kergus sirelid õitsevad“. Iga kord kui postkontori juhataja mulle selle telegrammi ulatas, vaatas ta mind luurava pilguga... „et mingi agentide koodkiri v?“(nagu Stirlitzis). Enam telegramme saata ei saa, nüüd saan ma selle teate (paraku ) SMS-iga, või ta siis helistab. Miks need sirelid nii tähtsad on, seda teame ainult meie.
Ja kui minul kellegi järele igatsus hiiglamasuureks paisub, siis saadan ma sellise Kalju Suure poolt pildistatud kaardi – ja mitte keegi pole kohale tulemata jätnud. Aga see on TÕELISELT SUURE IGATSUSE KORRAL!



Foto NAGI's: 100_4459-1


Niiet minuarust on hiiglama vahva kaarte saata ja samuti neid saada.

Ega see Isetegija polegi vist päris õige koht sellel teemal demagoogitseda- siin on vist ainsana päris palju inimesi, kes kaarte ise teevad või neid vähemasti saadavad.

Siinkohal tahan tänada minu Isetegija postkasti potsatanud heade pühadesoovide saatjaid ja neile kõigile suure kalli saata



Lõpetuseks karamellist. Ma olen sellest sõltuvuses. Kahjuks ei ole ma sõltuvuses magustoitude tegemistest. Aga kui teine inimene ikka näeb, kuidas naine lappab närviliselt retseptiraamatut ja jätab selle karamellkisselli kohapealt ohates lahti – siis tõeline mees seob põlle ette ja teeb see kissell naisele. Minu kallim tegigi mulle ja pühade ajal on see meie "repertuaaris" olnud peaaegu igal õhtul. Et kas mul isu täis ei saa...mkm, sellepärast selle nimi ongi sõltuvus! Ega minagi jalga niisama kõlguta, mina teen ahjus igasugu põnevaid smoorungeid.
Härra Karamell tegi proua Marmelaadile kisselli...


Foto NAGI's: 100_4439


Foto NAGI's: 100_4435

Olge teiegi kenad teineteise ja üksteise vastu !




P.s. Järgmises postituses ma enam udujuttu ei aja .



kirjutas Marmelaad @ 18:43 - Link - kommentaarid (23)
25 Detsember 2010
JÕULUNÄDAL.
(kirjatükk, mis sisaldab igavaid lumepilte ja on lihtsalt üks heietus – lugemise ajal haigutamine lubatud)



Kuna jõulupeod, erinevalt sünnipäevapidudest, ei ole aasta peale laiali hajutatud, oli viimase nädala igal õhtul „väike meeleolukas jõulupidu“. Minu „negatiivsete sõnade ja tegude TOP 10-s“ asub päris esimeste seas sõna: „kiirustamine“. Paraku seda kiirustamist oli siiski palju. Kiirustades ei saa mõnuga eelolevale peole mõelda, ei saa korralikult riideid valida ja ehteid komplekti ajada, kiirustades ei saa ilusaid kinke pakkida ega ilusat lauda katta, kiirustades ei saa sõbra juures jalga kiigutada ja lobiseda. Õnneks balanseerisin „hea ja kurja“ vahel – kõik laabus suhteliselt kenasti.

Kui me elaksime Hispaanias, siis oleksid allpoololevad pildid võibolla rõõmsaks üllatuseks – lumelabidat filigraanselt käsitleva eestlase panevad need ilmselt ükskõikselt õlgu kehitama. Mõned lumepildid panid mind siiski natuke rõõmsamalt kulmu kergitama.


Valgejänese suured jäljed...

Foto NAGI's: 100_4344-1

...ja tema teekond....teise valgejänese juurde

Foto NAGI's: 100_4345-1

Sädelev lumepõld ...


Foto NAGI's: 100_4346

...ja lumeaas


Foto NAGI's: 100_4342


See pole mingi avastus , aga tamm ON pooleldi igihaljas puu – vastasel juhul loovutaks ta oma lehepuntra tuulele nagu teised „normaalsed“ lehtpuud.


Foto NAGI's: 100_4350


Ühest hekiaugust mööda sõites, palusin Antsul tagurpidi käik sisse panna , et teha ehtne „Kalamehe Jõulud“ piltpostkaardi võtte .


Foto NAGI's: 100_4348


Järgmised kaks nädalat ootavad mind eriliselt head asjad:
-pühade lõppu ootav pakk postkontoris
-hommikune voodis laisklemine ja pikad hommikukohvid
-kudumine ja totrate vanade kordusfilmide vaatamine
-heade sõpradega pikad ja mõnusalt unised lõunasöögid
-ja lõpuks ometi algas minu kevadeootus ja sümboolne pakitud maalemineku kott on valmis

Kõike kaunist jätkuvaks jõuluks !


kirjutas Marmelaad @ 18:35 - Link - kommentaarid (18)
18 Detsember 2010
INGLI TIIVARIPSE.



Foto NAGI's: 100_4312



Kui ma olin viimse poekaardi ümbrikusse pistnud, ümbrikute liimiribad üle lakkunud ja need mööda Eestimaad heade soovidega laiali saatnud, tabas mind äkki Kaardiingli nool. Ma siis ei teinud päris kaarte, tegin selliseid järjehoidja ja kaardi vahepealseid, mida on hea kinkida nendele sõpradele, kes loevad ja armastavad raamatuid.
Järjehoidja nimi on „Ingli tiivaripse“.



Foto NAGI's: 100_4306-1



Algul kirjutasin tumesinise kartongi peale ühe armsa mõttetera, siis mõtlesin et peaks mingi ilupaela lisama. Paelaotsingutel leidsin hoopis Ida lasteaiapäevilt lumehelbekese kostüümist üle jäänud tülli riba, mis sobis tumesinise kartongiga ülihästi. No ja siis saabus kulminatsioon – sain aru, et need meenutavad midagi.....jänese kõrvu!!!! ....Mkm... need poleks selle jutuga, mis allpool on, kokku sobinud ja siis sain aru, et need on hoopis ingli tiivad. Vaja oli ainult lendav ingel tiibade külge monteerida (loe:joonistada).
Kuna mul siin hetkel midagi tarka näidata ei ole, siis tegin oma „megasaavutusest „ hulk pilte .



Foto NAGI's: 100_4296-1



Foto NAGI's: 100_4297



Foto NAGI's: 100_4302





Ida nimetas veel mõni aeg tagasi järjehoidjat „järjevaheks“, mis on tegelikult ju ka väga õige ja armas sõna. Jutujärjel peab ju midagi vahel olema, et teada milliselt lehelt järge jätkata .



Isegi kui mõni potensiaalne“ järjevahe“ saaja peaks neid pilte nägema, siis pole sellest midagi hullu (ma tean ka pooli kinke, mis mulle kingitakse).



Foto NAGI's: 100_4314


kirjutas Marmelaad @ 19:55 - Link - kommentaarid (24)
05 Detsember 2010
KAKTUSESEELIK.



Foto NAGI's: 100_4256 Foto NAGI's: 100_4286


Foto NAGI's: 100_4278-1



Ei oskagi põhjendada, miks on nüüd seeliku peal kaktused. Oli selline riidetükk kodus olemas, mis meenutas kaktuse rüüd. Veidi meenutas ka mingit karvast looma, aga kuna ühtegi rohelise karvaga elukat ei meenunud, siis jäi kaktuse teema. Lisaks sain proovida rohelisega rohelise peale aplitseerimist. Eemalt paistavad ilmselt ainult kaktusepotid .


Foto NAGI's: 100_4263




Kaktuste alla on pandud veidi mahulist vatiini, et neid reljeefseks tõsta. Lisaks on sõlmed väljapoole toodud, et okkalist profiili matkida. Ma ei teagi, Ida igatahes kartis et torkavad.
Sellele „emasele“ kaktusele tuleb kaunistuseks vuaalkangast suur sinine õis. Praegu on pisike sinine lillemärk.


Foto NAGI's: 100_4267


Foto NAGI's: 100_4272


Ennetan mõningaid küsimusi. Jah mul on vee mõni seelik „sodimata“.....aga ma pole kindel, et see nii jääb. Teate ju ise – pimedad talveõhtud, palju totraid mõtteid tikub pähe.

Nii üleüldiseks infoks ütlen veel, et seelik on tehtud kardinast ja linikust taaskasutusena. Minu mõttemulli tegi teoks õmblejast sõbranna. Vooder tagasihoidlikuse all ei kannata.


Foto NAGI's: 100_4282


Head adventi ja kena kevadeootust teilegi

kirjutas Marmelaad @ 11:04 - Link - kommentaarid (20)
390399 visitors