Marmelaad
Marmelaad
vardad nr.2, nr.3, nr.5 - need on mu sõbrad
22 Detsember 2009
MEENUTUSED


Jõulud. Millegipärast kui meenutame jõulusid, siis räägime alati lapsepõlvest. Meelde tulevad hiigelsuured jõulupuud (tol ajal siis nääripuud), aga vahet ju pole. Ka tol ajal oli kuusk, kard, ehted ja see habemega mees, kes kinke tõi. Hiigelsuured tundusid need puud ilmselt sellepärast, et olime ise alles päkapikumõõtu.


Ühel lasteaia nääripeol valiti mind põhjapõdraks näärivana saani ette (teine tüdruk-põder oli ka). See oli tol ajal hiiglama austusväärne ülesanne. Vanaema tärgeldas valget marlikleiti ja õmbles sinna sätendava karra peale. Kuidas liikuda ja kuhu vaadata õpetati ja korrati nädalaid. Pidu toimus klubis. Meid (põtru) kutsuti klubi fuajeesse ja „rakendati“ saani ette. Saan oli kuhjaga kingitusi täis. Siiamaani ei suuda ma meenutada kuidas küll seda vedada jaksasime. Pildilt vaadates liikusime küllaltki kepsaka sammuga (ilmselt näärivana saanil ei istunud), mitte nagu „Burlaki na Volge“ maalil. Vot ja seda pidu ei unusta ma kunagi, sest kogu selle uhkuse ja pabinaga kukkusid mul sarved peast. Ja saal tegi „Ohhh“!!! Mul oli nii piinlik. Aga see toonane piinlikustunne pole õnneks minu ilusat tähetundi varjutama jäänud, sest pidu oli hiiglama vahva. Ma sain sellel peol veel korduvalt esineda. Mingil hetkel olin lumehelbeke, järgmisel juba Ungari neiu. Siis sain ma kingi. Kas te kujutate ette, et kingiks oli suur papist karbitäis ümmargusi küpsiseid. Ja ma oli nii õnnelik. Olen siiani, sest mul on sellised mälestused...


Foto NAGI's: 100_3001



Jõululauas istudes meenutatakse aastast-aastasse samu sündmusi, räägitakse samadest inimestest. See lihtsalt peab nii olema. Minu mehe õde silitab 20 aastat iga jõul ühte kuuseehet (see on laevuke) ja ütleb rituaalse lause:“ma mäletan seda ehet- see oli mu lemmik, ma imetlesin seda väiksena ja tahtsin katsuda“. Ma arvan, et ta PEAB saama selle lause öelda, sest see on traditsioon. Keegi ei ütle talle, et oleme seda juba kuulnud, sest ka meie ootame seda lauset. Kummaline, eks. Sama on minu ema kuuseehetega. Kui ma jõulupuud ehin, siis silitan neid vanu ehteid ja mäletan TÄPSELT kus mingi ehe asus. Sellega mälu mind alt ei vea.

Foto NAGI's: 100_2989-1


Ilmselt ongi jõulud kõige ehedamad lapsepõlves. Sellest ka nii soojad mälestused. Siis me lihtsalt nautisime neid. Me ei muretsenud kingituste pärast (kui siis ainult iseenda) , ka hiigelsöögid valmistas ju ema. Ainult niimoodi saabki nautida, kui pole kohustusi. On ainult rõõm. Jõulurõõm.

Kirjutan siia ühe väikese katkendi oma 2003. aastal ilmunud „Rõõmuraamatust“, kus üheks peatükiks on „Jõulurõõm“. Niisama. Äkki kellelegi meeldib.

.......“Huvitav, miks just jõulude ajal on inimesed nii rõõmsad, lahked ja teevad üksteisele kingitusi?“ arutlesid Roosi ja Kusti. „Kas see rõõm tuleb lumest või st, mis tuppa tuuakse? Aga lumi on maas ka veebruaris ja maikuus ei pane kedagi kingitusi tegema. Midagi peab ikka olema, et just jõulukuul kõik inimesed korraga muutuvad.“.....


....seda MISKIT teile kõigile soovides ja et vedru üleskeeramise võti kaotsi ei läeks


Foto NAGI's: 100_2988

Lõpuks tahaks öelda veel seda, et enamusel tuleb peale jõule aastavahetus ja talv jätkub täie vaardiga, aga minul (kindlasti veel mõnel).... tuleb kevad ja mulle nii väga meeldib see luuletus...

Mu kevad algab pääle jõulu juba,
neist päiksekiirtest oli ammu puudu,
mis vargsi poevad läbi härmas ruudu,
kus kurb ja pime ootamas mu tuba.

Te olge tervitet, et läbi lume
ja kurja rahepilve nõnda vara
mu üles leidsite mu pilgu valgussära
ja taevahalluseile lõite rõõmsa jume!
.......

Vist elus kaunimat ei olegi kui – ootus,
sest suveks valmistuma juba algan
ja talve tulisemalt maha salgan.

(Marie Under)

kirjutas Marmelaad @ 15:05 - Link - kommentaarid (21)
14 Detsember 2009






SEELIKU JALUTUSKÄIK.

Seelik käis jalutamas. Koos minuga loomulikult. Sõitsime Põrgusse . Tegelikult on koha nimeks Tõrvaaugu.

Foto NAGI's: 100_2928


Kahe jala vahelt paistab Vanapagana „onn“. Sealsamas metsade vahel filmiti ka „Põrgupõhja uus vanapagan“. Peaosas Lembit Eelmäe.

Foto NAGI's: 100_2911

Proovisin preili Linda moodi pääsukest teha, aga jalg takerdus seeliku äärde. Ausõna, muidu suudan küll.


Foto NAGI's: 100_2916

Nojah, ja siis see laul, mis kummitama jäi...
„Kaks ooravat puu otsas, kaks ooravat puu all...“

Foto NAGI's: 100_2919


Sõitsime edasi. Tõelisse karulaande, pärapõrgusse, karumustikale või kuidas ise soovite.
Äkki nägime keset paksu metsa tarekest, mille korstnast kerkis mõnus suitsujutt. Järelikult seal elatakse ja järelikult on seal tuba soe. Nii vahva. Naabriteks on karuott ja jänes karvane (ümise ka „Karulaane jenkat“)

Foto NAGI's: 100_2941

...edevuse laat

Foto NAGI's: 100_2935



Foto NAGI's: 100_2934


Terve tee tundsin nagu istuksin millegi terava otsas. No muidugi – see oli ju leierkast (Wõsa Willemi oma).
Poleks pidanud seda imeriista kannikate alla tikkima. Teinekord olen targem.


Palju kilomeetreid edasi....

Foto NAGI's: 100_2940


Meie maakodus näitas entusiastlik roos veel viimast ilu. Aga Külmapoisi kronksus sõrmed juba varitsesid. Panime neile kuuseteki peale.
Ehk jälle kevadel....


Foto NAGI's: 100_2955

ja teine...

Foto NAGI's: 100_2956

See oli eile - 13.detsemberil. Kolmanda advendi aegu.

Fotode autor ja giid: abikaasa
Roose silitas ja pildistas: Marmelaad



kirjutas Marmelaad @ 14:51 - Link - kommentaarid (29)
10 Detsember 2009
järg tikkimisjutule PREILI SHMIDT LÄKS UISUTAMA


...Nutikaid leiutajaid on olnud aegade hämarusest saadik. Ka Willem Wõsa (kes sai oma nime selle järgi, et raius maha võsa ja ehitas sinna oma majahüti), oli SUUR LEIUTAJA. Oma uuema leiutisega oli ta tulnud nüüd tritsutajaid lõbustama. See on leierkast, aga mitte ainult!!! Osavalt oli kasti sisse mahutatud veel seapõis, mis pilgeni täis kuuma kummeliteed. Nii sai ta kargel talveõhtul pakkuda uisutajatele auravat keelekastet ja veidike palagani ka.


Foto NAGI's: 100_2898-1


Taustaks ragisevale pilliloole kires ta lõbusat rahvalaulu:
kaks ooravat puu otsas,
kaks ooravat puu all,
kaks ooravat puu taaga,
kaks ooravat ei maaga....


Foto NAGI's: 100_2901-1


Härra Müllersoni kass püsis kaljukindlalt peremehe õla peal (peale nurrumismuusika Miisu ilusad kõrvad rohkemat ei talunud). Sinna ta sellel õhtul jäigi. Liiga palju närvilisi elamusi.

Peale tööpäeva astus liuväljalt läbi ka härra linnapea Hans Gütermann isiklikult. Ta on väga pikk mees. Tegelikult seepärast hr. Gütermann linnapeaks valitigi, et ta näeb oma pikkuse tõttu väga kaugele (tõsi enda ette vaatamisega on tal raskusi). Ta on ikka nii pikk, et hea nähtavuse korral näeb ta Riia linna.


Foto NAGI's: 100_2904-1


Hakkan nüüd uisuloo otsi kokku tõmbama ( seeliku äär sai lihtsalt otsa).
Nendele, kes ei usu...


Foto NAGI's: 100_2909-1


Õhtu edenedes lisandub jääle veel üks äraütlemata ülemeelik seltskond: sensuaalne hotelliomanik, isand Küti kunstimeelega emand, mudaravila direktor( kel õlgadel kaunis boa), lätimaa juurtega aristokraatlik koduproua, lõngavärvimispunkti naerusuine juhataja, krapsakas maadam , kellele meeldivad värvid ja viimasena saabub mannekeeni näoga villastes karupükstes daam. Seltskondlik uisutamine, kuum tee ja hullutav laulujorin.

Epiloog:
Preili Shmidtil oli täiuslik päev.

Lõpp.

P.s. Hea nähtavuse korral saab tehtud ka üks seelikuga fotosessioon. Kohtumiseni!

kirjutas Marmelaad @ 20:58 - Link - kommentaarid (21)
09 Detsember 2009
järg tikkimisjutule PREILI SHMIDT LÄKS UISUTAMA.


...Ka isand Kütt ( puutöökoja omanik )oli koos oma väikeste poegade Ilmari ja Jussikesega liuväljale aega veetma tulnud. See mees on nii tubli ja andekas puussepp, et vestis oma naisele imepeenikesed (1,0) kudumisvardad. Isegi nõela tegi see andekas mees puust. Tõsi - tema naisuke kaotas selle heinakuhja ära. Naine olla otsinud seda nõela terve suve. Ei leidnudki. Leidis alles sügisel.

Aga praegu õpetab ta oma lapsukestele esimesi uisusamme. Hetkel ei meenuta need sugugi pääsukest. Isegi taaruvat tuvi mitte. Kui Rõugu Ärni lehmake Lill (kes on madala jala ja pehme nisaga) sügishommikul karjamaale aetasse ja see üle jääkirmese lombi läeb, siis on Lillekese jalad niisamuti harkis kui isand Küti poegadel praegu. Aga tublid lapsed, küll õpivad.


Foto NAGI's: 100_2896-1

järgneb....
kirjutas Marmelaad @ 22:15 - Link - kommentaarid (18)
08 Detsember 2009
...järg tikkimisjutule PREILI SHMIDT LÄKS UISUTAMA.

...1920-ndamal aastal polnud Eestis jäähalli, seetõttu harjutas preili Linda Leeloke ülemaailmseteks iluuisutamise võistlusteks oma väikese linnakese liuväljal. Tema leivanumber oli pääsukese tegemine. Ta tegi seda natukene hommikul, pisteliselt päeval, õhtul liuväljal ja vahel tõusis ööselgi üles ning tegi mõned pääsukesed. Tema lemmiklind oli samuti pääsuke. Ta võis suvel tundide kaupa imetleda, kuidas pääsukesed tegid pääsukest.

Foto NAGI's: 100_2891-1

Äärmiselt pühendunud neiu. Kogu uisutamise aja (ca 2 tundi) ei pannud ta teist jalga maha ja nende arust, kes nägid teda liuväljalt lahkumas, jäi üks jalg õhku ka koduteel.

järgneb...


P.s. See on nüüd homne jutt

kirjutas Marmelaad @ 19:48 - Link - kommentaarid (13)
...järg tikkimisjutule PREILI SHMIDT LÄKS UISUTAMA.


...Äkki külvas uisutajate seas segadust üks karvane olend, kes ootamatult jääle ilmus. Algul arvati, et see on lund rookima tormanud kojamees ( kes tavatses kanda räbaldunud jänesenahkset kasukat ja kelle jalad oli lapsepõlves põetud rahiidi tõttu lühikeseks jäänud ning kõveraks kasvanud (valguvaene toit, vähene valgus keldrikorteris ja läbipõetud düsenteeria).
Aga peale hoogsat sööstu läbi noorhärra Müllersoni hargivahe (tegemist ju pika noormehega), oli kõigil selge, et see on hoopis hiigelsuur jänes, mitte luider kojamees.

Foto NAGI's: 100_2882-1


Kass Miisu, kes oli juba maha rahunenud (Muri oli lahkunud) ja hakkas vaikselt mööda Müllersoni selga ennast maha vinnama, tardus uuesti himupoosi ja kasvatas saba kaks numbrit suuremaks.
Hiigelsuur jänes pikalt liuväljal aega ei veetnud. Peale mõningast segadusekülvamist hüples ta metsapoole tagasi. (Kas ma jätsin ütlemata, et liuväli asus metsaveerel ).
Heakene küll. Aga ega kaksikuid ometi üksi (kaksi) kodunt tulema lastud. Loomulikult oli nendega kaasas ka proua Kuslapuu ise (selle Villavabriku direktori abikaasa). Proua Kuslapuu on kodune proua, kes vahelduseks kodusele ilusaksolemisele proovis vahepeal ka jääl kenasid uisukaari võtta.


Foto NAGI's: 100_2888-1

Nüüd oli jääl juba päris suur seltskond...

Foto NAGI's: 100_2881-1

Algul jäi vist seegi mainimata - preili Shmidt on nende armsate, põikpäiste kaksikute koduõpetaja.

Vastused „vaatajakirjadele“:
1.Ei ole ratasklošš seelik (eelolev pildimaterjal tõestab seda).
2.Esimene lehekülg e.(esimene külg) seelikust on nüüd tikitud. Teine lehekülg tuleb ikka ka .
3.Seelikumaterjalist: 75% Wolle ja 25% Polyester, aga jätab vildise mulje ja mõnus on tikkida.
Seelik on voodriga. Niisiis soe ja talvel kantav. Ja loomulikult võib igaüks oma jutu seelikuäärele tikkida)
4. Seelik oli ostes (odavalt! 75 EEKU) hiigelpikk. Jupp maha lõigatud, alla õmmeldud imeliku ja mittevajaliku negližee sats ning peale kaunistuseks lillepael .
kirjutas Marmelaad @ 10:17 - Link - kommentaarid (12)
07 Detsember 2009
...järg tikkimisjutule PREILI SHMIDT LÄKS UISUTAMA.

Juba olid platsis ka Villavabriku direktori härra Kuslapuu kaksikud - Helmi ja Heino. Kuidas küll kaksikud nii erinevad võivad olla. Helmi on usin, agar ja vilka keeruga (hoolimata veidi töntsakast taljest). Heino aga vastupidi - viril ja pikaldase toimega. Nii ta lohises sääl jääpeal kättpidi õe küljes ja üritas nina luristades uiskusid õigeks seada.

Foto NAGI's: 100_2875-1

õhtuhakul oli jääl juba selline seltskond...
Foto NAGI's: 100_2870-1

järgneb...
P.s. Kirjutan ja mõtlen siin, et mis see siis nüüd on ? „Kodu keset linna“ seriaal? Egiptuse piltkiri? Taevane arm!
kirjutas Marmelaad @ 18:18 - Link - kommentaarid (18)
06 Detsember 2009
....järg tikkimisjutule PREILI SHMIDT LÄKS UISUTAMA.

Kui preili Shmidt oli juba mõnda aega uisutanud, märkas ta eemalt lähenemas ühte tuttavlikku kuju. Jah, see oligi noorhärra Müllerson. Just teda ta ootaski. Noorhärra Müllerson töötas õpipoisina advokaadibüroos. Ta oli nutikas ja heade kommetega noorsand. Aga enne, kui kohtusid preili Shmidt`i ja noorhärra Müllersoni käed, tuiskas neiust mööda üks klähviv rakapeni.


Foto NAGI's: 100_2866-1


See oli pesuparandaja Liina krants Muri. Kas rõõmustas temagi noormehe saabumise üle. Siiski mitte. Härra Müllerson oli preili Shmidt´i rõõmuks kaasa võtnud oma kass Miisu ja SEE teda huvitaski. Arvate, et Miisu elu oli ohus. Õnneks ei. Muri oli ulakas koera-rakats, kes tahtis lihtsalt Miisuga teha mõned mängu-müramistuurid. Igaks-setmeks-juhuks ajas Miisu oma sabakarvad turri nagu korstnapühkimise harjal ja sisises natuke. Mine seda Muri tea.

Foto NAGI's: 100_2867-1


Aga jääle hakkas kogunema juba rohkem linnarahvast .....
järgneb...

*rakapeni – veidi halvamaiguline väljend kasimata koera kohta (võimalikud kirbud jne.)
*rakats - väike erk koer (ÕS 1978 )
kirjutas Marmelaad @ 16:09 - Link - kommentaarid (15)
05 Detsember 2009
PREILI SHMIDT LÄKS UISUTAMA.

Järjejutt, mis lõppeb siis, kui seelikuäär otsa (loe:tikitud) saab.
Tegevus toimub aastal 1920.

Preili Shmidt` il oli üle pika aja vaba päev. Vaba kohe hommikust õhtuni. Ta otsustas minna uisutama. Sellest, et ta paneb jalga uisud ja teeb talve esimese kaare krõbiseval jääl, oli ta mõelnud - unistanud nädalaid. Pealegi, oli liuväljast saanud noorte neidude ja noormeeste kohtumiskoht. Kena oli noormehe käevarrele naaldudes liuelda või veidi abitust teeseldes ennast õpetada lasta (oh neid kavalaid neide). Liuväljale kogunes õhtuks ka hulk lapsi emade ja isadega. Isegi mõni koer nautis vabaliuglemise võlu.


Aga praegu on alles päev ja liuväli tühi. Hea on kindlust koguda üksiolles. Varsti ta tuleb...

Foto NAGI's: 100_2863-1

Foto NAGI's: 100_2862-1

Foto NAGI's: 100_2861-1

P.s.
...see on väljamõeldud jutt, mu sõbrad. Selleks, et lõbusam tikkida oleks .
kirjutas Marmelaad @ 20:47 - Link - kommentaarid (9)
04 Detsember 2009
ei midagi uut, lihtsalt
JÄRJEJUTT SEINATASKUST

Seesinane tuvipildiga seinatasku jäi minu jaoks poolikuks. Tuvi tegi oma kurvid, tõi kirja tasku, aga edasi...
Nüüd „tuleb“ teiselt poolt „südamlik käsi“, kes kirja viisaka „aitähh“ saatel taskust välja võtab.

Foto NAGI's: 100_2848


Proovisin algul tikkida anatoomiliselt korrektset pinsettvõttes kätt, aga see ei sobinud ülejäänud konseptsiooniga. Siis tuligi mõte teha “lihtne käsi“ (nagu piktogramm). Samas tegin ka seda mitu korda ümber. Tikandil olevatele sõrmedele tulid vallatud reumamuhud, mõni oli nagu herilaselt nõelata saanud.


Foto NAGI's: 100_2849


Mansetile sai õmmeldud üks udupeen nööp


Foto NAGI's: 100_2847


Selle käetikandiga sai natuke hoitud sellist eelmise sajandi alguse naiivset nooti, kui tikiti käterätikutele ja seinavaipadele armsaid sõnumeid ja üleskutseid.
Kui nüüd kunagi kellelgi pereliikmetest minu fantaasiaviljast kõrini saab, siis on täiesti võimalik tasku ära võtta, linik sellest eraldada ja kõik on jälle endine (s.t. ilus linik seisab kapis).

Foto NAGI's: 100_2853

Ja minu ablas käsi uubeldab jõhvikaid tuhksuhrus... kausi ja suu vahet...
kirjutas Marmelaad @ 18:57 - Link - kommentaarid (10)
01 Detsember 2009
MEELEOLU

...siis, kui lõng on otsas ( üks teatud sinine)....ja kohe poodi ei saa...
...siis on hea võtta pintsel ja joonistada. Panna põlema laualamp (meil on ju polaaröö), kõrvale kausitäis piparkooke (töö peab ju pudine olema) ja šokolaadikohv. Ka töölehäälestamise meeleolu on tähtis.

See pintslirivi. Huvitav, kes teist täna minuga tööle hakkab. Aa, see nr.2 karvaga.

Foto NAGI's: 100_2828


Valge paber. Ja mõte.

Foto NAGI's: 100_2832-1


Töövahendid.

Foto NAGI's: 100_2837
kirjutas Marmelaad @ 11:04 - Link - kommentaarid (14)
390348 visitors