Marmelaad
Marmelaad
vardad nr.2, nr.3, nr.5 - need on mu sõbrad
24 August 2015
POOLA on äge!
vol. 4

Gdanskist 38 km kaugusel asub Szymbark.
Sinna sõitsime tagurpidi maja vaatama.


Foto NAGI's: 100_9489



Tegelikult ütlen juba ette ära, et see on selline koht, kus võiks vabalt veeta terve päeva, sest see kompleks meenutab natuke meie Vabaõhumuuseumi ja lisaks tagurpidi majale on seal eksponeeritud igasugu vanad (ma mõtlen nagu meie tared) majad, lastele seikluspark, midagi metsamuuseumi taolist, isegi metsavendade punker ja väike loomaaed (kitsekesed ja hirved) olid seal olemas.


Aga tagurpidi maja...oli tõesti tagurpidi.


Foto NAGI's: 100_9515



Selle majaga oli nii, et juba uksest sisse astudes kiskus kõik viltu, mille peale tegi hr. Karamell "tohutu" avastuse , et NÜÜD ta saab aru küll, miks kärbestel ja ämblikel on kuus jalga (eks ikka selleks, et paremini laes püsida). Sest oma arust kõnnid mööda põrandat, aga tegelikult kõnnid laes. Ja kogu su tasakaalukeskus on nii segaduses, et peale taarumise jalad nagu muud teha ei oskagi ja püstiseismiseks oleks hädasti vaja neid lisajalgu.
Seal oli lausa auke seina kukutud, kuigi tasakaalu saavutamiseks saad nööridest kinni hoida. See maja oli minu jaoks müstika, kuidas saab väikeste vahenditega kõik niiii "peapeale pöörata".



Foto NAGI's: 100_9484



Tugitool ja diivan ... on laes.


Foto NAGI's: 100_9477-002



ja siis võid sa teha selliseid pilte...vaadake vaid kui osav on minu mees.



Foto NAGI's: 100_9479-002



Foto NAGI's: 100_9478-003



noh, tegelikult võite arvuti teistpidi keerata .


Ma rohkem pilte maja seest ei näita (sest ega see maja väga suur ei ole ja kes sinna satub, las üllatub ise), aga isegi Johannes Paulus II tegi seal majas nägusid...



Foto NAGI's: 100_9470-002



Pärast üritas hr. Karamell maja õigeks keerata, paraku sinna ta meist tagurpidi maha jäi.



Foto NAGI's: 100_9486



Laste seiklusparki ümbritses selline tore aed. Ma ju armastan pliiatseid .


Foto NAGI's: 100_9493



Foto NAGI's: 100_9492



See on minu lemmikmaja.



Foto NAGI's: 100_9506



Foto NAGI's: 100_9507



Foto NAGI's: 100_9510



Hirved...



Foto NAGI's: 100_9499



... ja täiesti taltsad piisonid...



Foto NAGI's: 100_9504



Metsamuuseumis (ega ma ei tea, kas see on õige nimi, aga seal nad kõike metsaalast eksponeerisid) oli selline laud.


Foto NAGI's: 100_9520-001



Nüüd mõtlete, et Marmelaad on lolliks läinud ja mingi häguse pildi siia riputanud. Aga see laud on lõigatud ühest palgist, mille pikkus on 36,83m ja on ühtlasi Guinnessi rekordi omanik (jätkukohti ei ole). Selle laua eksponeerimiseks on ehitatud kohe spetsiaalne maja ja ruum.



Foto NAGI's: 100_9527-001



Pärast Szymbarki läksime edasi Toruni linna. Teen "kiirelt" ka sellest ülevaate.
Torun on Teises maailmasõjas kõige vähem kahjustada saanud linn Poolas, seetõttu on sealne vanalinn eriti ilus.



Foto NAGI's: 100_9545



Foto NAGI's: 100_9540



Foto NAGI's: 100_9542



Lihtsalt käisime ja imetlesime.


Toruni linnavalitsus oli mõelnud ka vaeste turistide peale, kes 40 kraadise kuumusega peavad nende kaunist linna imetlema ja oli tänavatele ajutised purskkaevud paigaldanud, kus kõik said ennast jahutada/kasta. Ma kujutan ette, et ühtlasi hoidsid nad nii mõnegi minestaja kiirabikulud kokku.



Foto NAGI's: 100_9531



Tänavakohvikute vahel on raske valikut teha. Meie valisime sellise, kus laudadel olid valged laudlinad. Ja ei pidanud kahetsema. Toit oli oivaline + mulle meeldis see, et restoran kasutas veepudelitena oma logoga klaaspudeleid (seal oli kirjas, et mõtlevad roheliselt).




Foto NAGI's: 100_9529



Foto NAGI's: 100_9530



See on kõige huvitavam töökoht, mida ma näinud olen. Lihtsalt istud, silt käes, juhatad "kedagi" pizzeriasse ja ....mulised sõpradega.



Foto NAGI's: 100_9548



Need kananaljad...



Foto NAGI's: 100_9543



Ja veel selline naljakas putka, mis muidu polekski naljakas, aga see on zuumitud kirikutorni tipust, kus tavaliselt asub midagi kuldset, uhket ja tornilaadset, aga võta näpust....



Foto NAGI's: 100_9553



Ühesõnaga nalja teha mõistavad poolakad ka .
See postitus tuli nüüd pikk, aga õnneks on nüüd reis otsas .



kirjutas Marmelaad @ 19:49 - Link - kommentaarid (8)
22 August 2015
POOLA on äge!
vol.3

Gdansk on hansalinn. Praegu rahvaarvu poolest 4. linn Poolas.


Foto NAGI's: 100_9446-001



Kui ma nüüd väga oma jutuga puusse ei pane, siis meenub mulle kunstiajaloo loengutelt, et kõik hansalinnad kasutasid tähtsamate hoonete ehitamisel punast tellist, aga Tallinnas (ja vist Eestis üldse) ehitati ainsana hallist paekivist, sest seda oli põhjarannikul lademetes ja patt oli mitte kasutada.

Meie sõitsime Gdanskisse selle mõttega, et naudime ilusat vanalinna, tänavakohvikuid ja võibolla ka mõnda näitust. Leppisime kokku, et kirikuid ja katedraale vaatame väljaspoolt, tornidesse rohkem ei roni ja proovime rohkem tänaval püsida. Seda sellepärast, et Malborki loss oli nii võimas ja ausalt öelda vajas kõik natuke seedimist (heas ja ainult heas mõttes). Liiga palju ajalugu ja informatsiooni lühikese aja jooksul võib natuke koormavaks muutuda.

Kohe, kui me auto pargitud saime ( kesklinnas on täiesti normaalsed parkimishinnad), võttis meid vastu kirev vanalinn. Ja karussell. Sealsamas toimus ka laste vabaõhuteater, nii et võibolla/ilmselt olid need mingi muinasjututegelased. No vahva igatahes.


Foto NAGI's: 100_9422



Foto NAGI's: 100_9424



Teine asi, mis kohe silma hakkas, olid värvitud kuked. Kui Berliinis on igal pool värvitud karude kujud, siis tundus, et Gdansk on kukest endale linna tunnuse teinud, vähemasti neid leidus igal sammul.
Kuigi, kui ma guugeldasin "Gdansk ja kukk", siis mingit tarka juttu arvuti selle kohta küll kosta ei osanud, aga vaadake ise. Igal kukel on oma teema ja autor.


Foto NAGI's: 100_9431


Foto NAGI's: 100_9452


Foto NAGI's: 100_9453



Foto NAGI's: 100_9450



Foto NAGI's: 100_9428



Foto NAGI's: 100_9425



Foto NAGI's: 100_9427-001




Foto NAGI's: 100_9451-001



See on tegelikult vahva mõte, Tallinnal võiks samuti mõni tunnusloom või lind olla, mida linna peal otsida ja leida. No kasvõi vana hea Vigri.



Peale kukerallit sattusime laadale. Algul vaatasin, et mööh, müüakse vorsti ja mingit imelikku träni, aga iga sammuga läks asi huvitavamaks. See oli hoopis nende Hansalaat. Päris värskendav oli teistsugust käsitööd näha.
Vot aga pilti ei teinud sellest laadast üldse, sest rahvast oli nagu murdu, väljas oli 40 kraadi, samal ajal kui ma kõike näppisin, pidin silmanurgast jälgima, et hr. Karamell ja Ida silmist ei kao - nii et kahju küll, aga minge vaadake ise .

Peatänava lähedal avastasime ootamatult mänguasjamuuseumi. Loomulikult me Idaga läksime sinna. Pildistamise eest pidi maksma, aga jällegi - kuna kõik on klaasi taga ja peegeldab, siis pole selle pildistamispileti ostmisel mõtet.
Muuseum on kordi väiksem kui Tartu Mänguasjamuuseum, aga tore oli ikka. Oi, ma leidsin sealt mõningaid oma lapsepõlve mänguasjugi. Sotsialismimaad ju saatsid sõbralikesse riikidesse vahel oma tooteid. Igatahes oli see ootamatu muuseumikülastus väga lahe vahepala. Seal oleks ka hr. Karamellil olnud uudistamist, sest palju oli ka poiste asju, aga ta jäi meid tänavale ootama. Noh, järgmine kord .

Foto NAGI's: 100_9585


Muuseumi ees oli selline tore televiisor.


Foto NAGI's: 100_9435


Ida ostis endale muuseumist mälestuseks sellise koera (Rex vist?). Jääb vähemalt Poola lipp meelde.



Foto NAGI's: 100_9442



Gdanski vanalinn on fantastiline. Kuna nii Tallinn kui Gdansk on hansalinnad, siis on nad suhteliselt sarnased, aga......Gdanski vanalinn on ilusam, huvitavam ja suurem (kahju küll, aga ma pean seda ütlema). See muidugi ei tähenda, et me oma linna üle uhked ei peaks olema - oleme ikka .

Faktiks veel see, et pärast Teist maailmasõda oli Gdansk täiesti varemetes. Kui meil varemed lihtsalt likvideeriti, siis poolakad asusid hooneid kivi-kivihaaval restaureerima. Ja see muidugi paistab ka välja.


Foto NAGI's: 100_9440-001



See on maailma suurim telliskividest kirik, mille tornist saab linna panoraami vaadata. Ainult sinna torni tuleb ronida. Meie ei roninud .



Foto NAGI's: 100_9441



Foto NAGI's: 100_9439


Foto NAGI's: 100_9449



Poolas tuleks kindlasti proovida kohalikke toite. Need on väga maitsvad. Isegi mulle, kes ma olen toitude suhtes väga konservatiivne (ei söö vürtsikaid toite, igasugune "aasiapärane" on täiesti välistatud ja sada häda veel), maitsesid kõik söögid.
Näiteks: praetud maks, pannkoogid kohupiimaga, oasupp - lihtsalt priima!

Meie väikeseks eeliseks oli muidugi see, et hr. Karamell tönkab suhtlustasandil poola keelt. Niisiis oskas ta meile menüü ilusti ümber tõlkida ja toidu ka lauda tellida.
Jäätis oli neil ka väga maitsev!



Foto NAGI's: 100_9583-001


kirjutas Marmelaad @ 09:39 - Link - kommentaarid (5)
19 August 2015
POOLA on äge!
vol.2


Poolakad on tublid põlluharijad. Kuidagi õnnestus neil isegi sotsialismiajal ära nihverdada kolhoosidest (neil olid ainult sovhoosid) ja praegu on täidetud kõik teeäärsed karjamaad suuremate või väiksemate lehmakarjadega, sekka ka hobuseid. Lehmapidamine toimib seal ka 1-2 lehmaga (meil kõik räägivad, et nii ei saa ja nii ei toimi). Miks ma ometi arvan, et seal toimib väga hästi (retooriline küsimus).

Aga sellepärast, et kõik teeäärsed väikesed külad, suured külad ja linnad on väga heal järjel. Majadel on uued katused, ilusti värvitud, vanad mõisad renoveeritud. See muutus, mis Poolaga on 20 aastaga toimunud - see on totaalne.
Endine sõiduauto Fiat ("hellitusnimedega" - ratastega raadio, tatitops jne) on täiesti kadunud, nagu ka stoilise rahuga mööda teed kobistavad hobuvankrid, millede järel lookles tavaliselt kümneid kilomeetreid autosid, roolis oimukohalt punnis veenidega sajatavad autojuhid .

Lisaks kõigele on poolakatel jagunud piisavalt talupojamõistust jätta Euroopa Liiduga ühinedes endale alles oma raha - zlott. Seetõttu on hinnad Poolas rohkem kui normaalsed. Kui ma juhuslikult Poola presidendiga kokku satuks (ei kujuta küll ette, mis ajendil), igatahes patsutaksin talle selle eest tunnustavalt õlale.


Teine päev - Malborki loss. See on nii suur loss, et selle ulatust ja võimsust kahjuks fotole ei olegi võimalik litsuda. Jalutuskäik ümber ordulossi on ca 6 km pikk ja müürid piiravad 21 hektari suurust ala. Siiski Vikipeedia onud on enam-vähem toreda foto sellest lossist teinud.


Foto NAGI's: Panorama_of_Malbork_Castle,_part_4[1]
(pilt Vikipeediast)

ja minu pilt....pööh kui niru.


Foto NAGI's: 100_9337


See on ka kindlasti SEE koht, kuhu tuleks Poolat külastades minna. Malborki loss on maailma suurim rüütliloss ja kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Lossi ehitamist alustati 1274 aastal ja tööd kestsid umbes 230 aastat, lisaks sellele teabele annan Vikipeedia abiga veel teile teada sellise fakti, et lossi ehituseks kasutati üle miljoni telliskivi.
Nii nagu Hitleri Hundikoopal oli 3 kaitsetsooni, koosneb ka Malborki loss kolmest üksteise sisse ehitatud kindlusest.
Muidugi viimane maailmasõda suutis ka selle imelise lossi pooleldi hävitada, aga Poola restauraatorid on tõesti head ( teame neid ju ka Tallina vanalinna restauraatoritena), sest loss on taastatud ja restaureeritud väga usutavalt.

Loss oli sisuliselt võitmatu. Müürid, trellid, sillad, veetakistus, sisenemisel paroolid - see kõik tagas turvalisuse ja lossi rahvas sai rahulikult oma toimetusi toimetada.



Foto NAGI's: 100_9343-001



Lossi sai allutada ainult kaevu kaudu. Piirajad otsisid üles veesoone, kust vesi kaevu tuli. See mürgitati ja tuligi alla anda. Ma ei kujuta muidugi ette, kuidas need vitsakestega mehed (veesoonte otsijad) niimoodi vabalt, vile huulil ringi liikusid ja veesoonekesi täiesti märkamatult otsisid, aga ju see siis nii oli.
See on siis see kaev - lossi süda. Selle ümber oli nii palju pildistajaid ja ma ei viitsinud oodata, kuniks "segajad" kaovad .



Foto NAGI's: 100_9371



Lossis ei võtnud me samuti ei giidi ega audiokõrvaklappe. Tegelikult on enamasti iga eestlane selle "orduvärgiga" suhteliselt kodus ja külastanud nii Viljandi lossivaremeid kui ka Lätis Turaida lossi, niiet selle ajastu põhiolemus ja teadmised (kasvõi pealiskaudsed) on siiski olemas.
Pealegi, nii nagu Hundikoopas - oli sealgi kõik sildikestega "puust ja punaseks" tehtud ja no natukene kujutlusvõimet on igal inimesel ju endalgi kaasas .

Teagi, kuidas seda kohta siis nimetati (vaevalt, et tualetiks), aga selline nägi pealtnäha välja kemmerg (see on ainus leebe sõna, mille selle koha iseloomustamiseks leidsin). "Pealtnäha" sellepärast, et tegelikult (nagu Kiiu tornis Harjumaal) lasti kogu hm... "last" sadu meetreid vabalangemisega allapoole ja see lihtsalt kadus ära. Jah, sai vaadata ka läbi klaasi, kuhu kõik see toredus maandus.



Foto NAGI's: 100_9346-001



Erilisi puhtusefriike keskajal ei olnud, aga väike kasimine käis ikka asja ette. See on saun. Inimesed istusid pingikeste peal, keskel oli sooja veega pada, jalge ees äravool ja ju nad ikka puhtamaks said.



Foto NAGI's: 100_9368-001



See on lihtsalt üks pilt sellest, kuidas treppe tehti. Betoonikamakad on omakorda veel metallklambritega ühendatud (trepivalmistajad naeravad ennast ilmselt kõverasse minu jutu peale), aga no enam-vähem nii jah.



Foto NAGI's: 100_9369



Muidugi oli lossis köök, aga seal oli nii pime (asus keldris), et huvitav kuidas nad endal sõrme otsast ära ei lõiganud.




Foto NAGI's: 100_9378-001



Seina peale oli tore ahne munga pilt.



Foto NAGI's: 100_9384-001



Nüüd tulevad sellised pildid, mis võiksid olla käsitöölistele huvitavad.
Lossis tegeldi käsitööga (kooti kangastelgedel, valmistati glasuurplaate ja vitraa˛e jne.)
Vitraa˛itegemise õpetused ja tööriistad on minu tõeliseks imestuseks suhteliselt samale tasemel jäänud. Aga no millega sa ikka klaasi lõikad - noaga, eksole. Nemad (lossielanikud) muidugi värvisid klaasi seda värvi, nagu vaja oli ja siis muudkui meisterdasid.



Foto NAGI's: 100_9373-002



ja valmis töö...



Foto NAGI's: 100_9377



Väike jalaselfie nende toredate glasuurplaatidega.



Foto NAGI's: 100_9385


ja veel plaate...



Foto NAGI's: 100_9400-001



ja veel...



Foto NAGI's: 100_9406



igaks juhuks mainin vahepeal, et lossis välguga pildistada ei tohi (ja pole mõtetki), seega pildid on, nagu on.




Foto NAGI's: 100_9394



Kõrgel lossimüüride vahel oli ka roosiaed, kus ilmselgelt käidi üksteisele armastust avaldamas ja luuletusi lugemas ( mida seal siis muud ikka teha oli). Võibolla vahest potsatas sinna ka mõni kahurikuul, aga muidu kulges elu omasoodu.



Foto NAGI's: 100_9411



Need sirelid avaldasid mulle ikka tõeliselt muljet. Mingi ime läbi ei lase nad ennast kividest ja müüridest üldse segada ja muudkui kasvavad...




Foto NAGI's: 100_9408



ja muidugi on huvitav, et kas nende juurikad on ka keskajast....




Foto NAGI's: 100_9410



Loomulikult olid kindluses loomad. Näiteks sead. No tema ei ole kindlasti keskaegne.



Foto NAGI's: 100_9421



Viimaks veel mõned lossi värvid ja mustrid.


Foto NAGI's: 100_9363-001 Foto NAGI's: 100_9362


Foto NAGI's: 100_9354




Kes viitsis ekskursiooni Malborki lossi lõpuni teha/lugeda, siis kokkuvõtteks ütlen : saab ise hakkama küll (ilma giidita), kui võimalik - tuleks minna hommikul varem (siis on inimesi vähem) ja varuda umbes 3 tundi aega (siis on põhiline nähtud ja kõht hakkab tühjaks minema).
Meie jõudsime samal päeval veel Gdanskisse, aga minuga te täna paraku sinna ei jõua, sest mul on arvuti taga istumisest selg juba kange.

Ma siis ikkagi step-by-step jätkan oma Poola reisiga siin blogis, siis jääb mulle endale ka reisikiri arhiivi.
Kui igavaks läks, andke teada - kirjutan lühemalt .


kirjutas Marmelaad @ 20:40 - Link - kommentaarid (2)
18 August 2015
POOLA on äge!


Olen/oleme Poolast läbi sõitnud kümneid kordi ja iga kord on mõne toreda paiga autoaknast vilksamisi nägemine tekitanud isu seda lähemalt uudistada ja käega katsuda.
Aga alati on kiire kaugemale ja ikka "päris välismaale", sedasi kommenteerib Poolat oma raamatus "Bussiga Poolas" ka Olev Remsu , et "kana pole lind ja Poola pole välismaa".

Tundub, et Poola pole ka kirjastustele atraktiivne välismaa, sest raamatupoodidest päris Poola teejuhti me ei leidnudki, peale ülalmainitud Remsu raamatu.
Seekord otsustasime hoopis, et Läti ja Leedu pole välismaa (küll aga proovisime ohtralt nende jäätisevalikut) ja sõitsime otse Poola, täpsemalt endisele Ida-Preisimaale. Meie esimene peatus oli Gierlozis, Hitleri Hundikoopas.



Foto NAGI's: 100_9293-001



Seal pakutakse ka giiditeenust ja ilmselt asjatundlikuma teabe saamiseks oleks see kindlasti vajalik. Aga me natuke lugesime selle koha kohta ja tundus, et ega me kõiki räpaseid üksasju ei tahagi teada, pealegi on stendid varustatud suure osa vajaliku teabega. Tegime teadetetahvlist pildi ja asusime orienteeruma.



Foto NAGI's: 100_9298-001



Kogu see koht oma õhustiku ja punkritega oli küll pisut kõhedusttekitav, aga samas kellel vähegi ajaloohuvi, siis kindlasti huvitav . See ongi puhas ajalugu, õnneks selline ajalugu, mis on meist juba piisavalt kaugel ja enam külmajudinaid otseselt ei tekita, nii et julgesime seda kohta ka oma tütrele näidata (käegakatsutav ajalootund ju).

Sõjaajal ei hoolitud masinate disainist ega voolujooneliseks muutmisest ja need olid ikka väga "kirvega löödud". Seal võis muidugi ka sees istuda ja ennast kostümeerida...liiga sürr....



Foto NAGI's: 100_9294



Seal ei ohka, et "oi kui ilus", aga samas soovitan kindlasti seda kohta külastada.
Punkreid on palju, aga sissevarisemisohu kartuses kedagi punkritesse ei lasta, kuna Hitler ise lasi need enne taganemist õhata (need on pooleldi varisenud).



Foto NAGI's: 100_9299-001



Ma ei saanud muidugi hästi aru ka sellest varisenud betoonikamakate toestamissüsteemist...



Foto NAGI's: 100_9300



Selle "kompleksi" lasi Hitler ehitada Venemaaga sõjapidamise juhtimiseks. Kogu ala oli jagatud kolmeks tsooniks. Kõige keskel oli 1 tsoon, kus elas Hitler, tema lähimad kaaskondlased, seal olid ka kasiinod, saunad, stenografistide maja. Tsoonis 2 elas umbes 2000 inimest. Valvesõdurid ja teenindav personal. Välimine, ehk kolmas tsoon, oli miiniväli. Seda välja puhastati pärast sõda aastaid, sest miinid oli puukastides, klaaspurkides ja otsimine käis ainult traatvardaga torkimise teel. Praegugi ei soovitata teerajast kõrvale astuda. Jube, eksole!

Kõik punkrid koosnesid välimisest punkrist ja sisemisest punkrist. Mõlema seinad olid 8 meetrit raudbetooni ja lagi veelgi paksem (klaustrofoobik minus läheb isegi sellele mõtlemisest hulluks). Igatahes - korteritülisid seal keegi pealt ei kuulnud, see on fakt!

Hitleri punkrit ehitati tööd katkestamata poolteist kuud ühtejutti. Punkrid olid hästi maskeeritud. Õhust polnud näha muud, kui kilomeetrite kaupa soist metsa. Punkrite lamedad katused istutati täis puid ja põõsaid. Kui pomm olekski punkri katusele kukkunud, poleks see peale väikese kriimustuse midagi teinud.
Kui Punaarmee 1944 lähenes, otsustas Hitler kogu kompleksi õhku lasta, et see ei sattuks vaenlase kätte.

Hitleri punker.

Foto NAGI's: 100_9302



See oli koht, kust ma ühtegi suveniiri ei ostnud. Ma isegi ei tea ega kujuta ette, mida seal müüdi. Samas oli seal isegi hotell. No minu närvisüsteem ei oleks küll sellises kohas magada lasknud, mul on selleks liiga hea kujutlusvõime.
Lõpetuseks. Arvan seda, et kui üldse tekib soov lastele ajaloost seda ajajärku tutvustada, siis Hundikoobas on näitamiseks suhteliselt leebe koht.
Peale Hundikoobast oli meie sihtmärgiks hoopis ilusam koht.



Swieta Lipka katedraal on olnud aastasadu palverännakute sihtpunktiks. Nagu katoliiklike pühakodade puhul arvata oli, säras see barokkstiilis ehitis võimsalt. Ja kui ilusad värvilahendused seal veel olid. Eks igaüks leiab ja märkab oma.
Alloleval pildil katedraali tornid kahjuks ei paista, sest väga oluline oli pilti altpoolt "täita" minu ja Idaga .



Foto NAGI's: 100_9314-001




Ei hakka siin teid ka aastaarvude ja ordu kõrgmeistrite nimedega koormama, aga jällegi - soovitan soojalt külastada.



Foto NAGI's: 100_9325



Foto NAGI's: 100_9326



Foto NAGI's: 100_9330



Selles katedraalis on kindlatel kellaaegadel kontserdid. Neid kontserte "annab" isemängiv orel. See meenutab suurt mängutoosi, mille teevad elavaks pasunaid ja muid pille mängivad inglid. Muuhulgas nad (inglid) ka liigutavad ennast.
Minu üllatuseks oli see väga võimas ja ilus kontsert (kestis umbes 20 minutit), ainult kaelasooned jäid haigeks, kuna kogu see isemängiv krempel on lae all.



Esimene (ja väga tuttav) lugu oli Te Deum - Prelude , no kas see ei naeluta kuulama .







Selline oli meie esimene päev Poolas. Mingeid hotelle me ei broneerinud, peatusime seal, kuhu õhtuks jõudsime. Poola rahvas on sildirahvas ja igasugu ööbimiskohtade ja hotellide reklaamid sisuliselt karjuvad näkku - ole ainult mees ja vali endale õige.


Kindlasti on paljud teist seda riiki külastanud, aga kui keegi pole käinud või/ja hakkas huvitama, võin rääkida ka ülejäänud neljast sealveedetud päevast .


kirjutas Marmelaad @ 18:08 - Link - kommentaarid (7)
384020 visitors