APRILL, JUUNI, JUULI









Mul on maal kaasas pooleliolev kudumine ja õmblusmasin ja niidid ja nõelad….aga ega ma neid puutunud ei ole (va. koristades).

Mõtlesin tegelikult, et enne kui ma midagi sellist ei tee, mis kvalifitseeruks sõna „käsitöö“ alla – ma siia ei kirjuta. Siis aga vaatasin, et mõned inimesed ikkagi käivad seda blogi külastamas ja (mõtlesin, et) äkki nad mõtlevad, et ma ei teegi enam üldse midagi (ja lõpuks enam ei käigi mul siin külas, mis oles ääretult kurb) – niiet kirjutan ikkagi paari reaga (ka iseenda jaoks), millega ma oma aega surnuks olen löönud.


Mõned väikesed pildid „Mesimummile“olen teinud.Need hakkavad sügisel riburadapidi jälle „Tunne iseennast“ lehekülgedel ilmuma.


Kõigepealt siis teemaks: kui–ma–midagi-söön–kuhu–see- kaob-ja-kuhu–lõpuks-jõuab?






Samuti tuleb juttu nahast, karvadest, nahavärvustest jne.







ja sellest et beebid on ilusad, sildedad ja neil on ainult mõni väike karvaude, samas suurtel inimestel (eriti isadel) võib olla päris palju karvu – aga kindlasti pole ühelgi isal niiipalju karvu, nagu oraval.





Siis teen töid veel ühe konkursi jaoks, aga neid ma kahjuks praegu näidata ei saa. Kui kõik läheb edukalt – siis võibolla edaspidi sellest põgusalt ka siin blogis.

Pildistasin kevadel Berliinis Martin Kippenbergeri näitusel üht mõttetera, mille järgi nüüd joondun...








Ta ise nägi välja selline /nüüd on ta surnud/, aga muidu – äge mees (ja kunstnik) oli !
Päris paljude piltide peal on ta selliste kaenlaauku tõmmatud bokseritega (ilmselt väike fetiš) .

p.s. panen siia näituse lingi, kuigi keegi plaanib praegu Berliini sõita, siis veel jõuaks näitusele - kui tahaks...
http://www.hamburgerbahnhof.de/exhibition.php?lang=en&id=39503







Mõnest eestimaa suvisest näitusest ka.
Käisime Ida ja ühe toreda blogisõbraga Lastekirjanduse Teabekeskuses lasteraamatute illustratsioonide näitusel. See näitus on kindlasti lastele põnev vaadata (kuidas need pildid ikkagi raamatusse saavad).






Peale selle käisime vaatamas Tornide väljakul näidisaedada näitust.


Meile mere äärde selline aianurk täiesti sobiks…







Ja siis sõime makroone. Või vähemalt arvasime, et sõime….sest kui hiljem sain maitsta Angeelika Kangi makroone - sain aru, et eelmised olid maitsestatud beseed, aga tema omad olid tõelised.





(siin pildil on maitsestatud beseed, mitte makroonid 



Viimase pildi pealkiri on „et need kosjaskäigud ka ei lakka…“








Ma vist seekord lõpetan, mõned toredad pildielamused jätan järgmiseks korraks.
Nautige suve!