ÜKS VÄIKE 3D PILVERÄBAL...

...on meie voodi kohal.








Õigemini hr. Karamelli voodipoole kohal. Kui pilvepadjast vihma ka siristaks, oleks see juba 4D. Õnneks seda ilmselgelt ei juhtu.






Ma olen enam-vähem sellist patja kellegi blogis näinud (kahtlustan, et Zilverblauw nimelises /aga pole kindel/, seega ei viita igaksjuhuks otselingiga).
Meil on plaanis seina peale riputada veel üks suur lõuendile prinditud foto oma ranna lindudest, seega sobib pilveke sinna oivaliselt.
Pealegi. Kui majas tuleb mingil põhjusel patjadest puudus, võib pilve seinalt maha võtta, une ära magada ja siis jälle tagasi riputada.
Taha on talle õmmeldud riputusaasake.








See oli siis pilvejutt.
Teine teema on lippudest.








Irooniline (või siis mitte) on see, et ma pole kunagi aru saanud nende lipurivide mõttest (heaküll, et dekoratsioon), vähe sellest , ma olen neid isegi pisukese irooniaga vaadanud ( igas soome blogis on vähemalt üks ).
Aga sellel suvel, kui käisime Amanda pool maal ja ta rääkis oma plaanist teha Pauliine sünnipäevaks õue need lipurivid (või ma ei teagi kuidas neid õigesti kutsutakse), siis tundsin, et vot nüüd tahan mina ka.









Kuhu siis veel - ikka „merekallakuga“ tuppa. Mul on kohe hea meel, et ma enam nii irooniline ei ole .

TÜDRUKUTEL POLE KUNAGI LIIGA PALJU SEELIKUID...







Talvel sorteerisin karmi käega oma riideid. Paremale tõstsin posu imelikke (aga ilusast kangast) tuunikaid, kleite ja pluuse. Vasakule tõstsin need riided, mis läksid taas(uus)kasutusse (kuna need mingit emotsiooni minus enam ei tekitanud).

Selle parempoolse kuhja üldnimetus oli „midagi Idale“ (küll on hea olla tütre ema ).

Tarisin linnast jällegi (nagu igal suvel) õmblusmasina maale. Seejärel lõikusin, tegin kanaleid, aplikatsioone, taskuid ja muid koerusi ning vähemalt kaks ilusat riidetükki saavad natuke aega Ida seelikud olla.
„Hapu seelik“



Seelik istumas.



Ja lamamas.



„Õnnelik seelik“




Õnneristik koos õnneritsikaga .



On ka tasku.



Lamab.





Nagu Sokikese blogist lugeda võis, saime oma käsitöise sõpruskonnaga jällegi kokku. Armsa Polkovniku Bullerbys. Söödi tema enda tehtud mustikajäätist ja mekiti (samuti isetehtud) rabarberi likööri. Mõned toidud olid veel, aga nagu aru võite saada, tekitas just see nomenklatuur minus tohutut elevust. Ja loomulikult maitseelamust.


Nii tore, et ka meie lapsed on saanud suurteks sõpradeks.
Joovad tervitusmorssi.







Sokikesel oli sünnipäev.
Mais.
1.augustil sai ta meie käest kingituse kätte.
Loomulikult lõngad.
Siin ta poseeribki oma kaunislõngaga. Selle pildi müün Rowani ajakirjale maha ja selle eest saab Sokike need rohelist värvi tokid ka, mis talle nahavahele kripeldama jäid.