Kuigi minu jaoks nad pole igavad, sest mulle see riie jätkuvalt meeldib. Ostsin täiesti uued kardinad paar aastat tagasi kaltsukast ja kujutasin vaimusilmas neid oma maakööki rippuma. Kui nad aga rippuma panin, sai köök tume nagu rebaseurg. Seega tuli see ilus kangas teisiti ära kasutada. Kõigepealt tegin temast eelmisel kevadel väikese kardina kraanikausi alla.
meenutuseks....
Seejärel kujutasin ette, et teen nendest toolidele istepadjad. Nagu ikka, kujutlustega see eelmine suvi lõppeski. No nüüd siis – peaaegu jällegi suve lõpus, said padjad tehtud. Urraaa!
Ma arvasin, et lõikan riidetükid välja, panen need porolooni peale ja siis hipsti-hopsti kandin ääred ära ja valmis. Ei olnud mingit hopstit, sest oli julmalt raske samal ajal hoida porolooni surve all, õmmelda ja hoida õmblusi veel otse. Hetkel on mu käed ka muruniitmisest ja trimmerdamisest sellises olukorras, et kui rokkimiseks läheks, siis näiteks kätega ülespidi vehkida üldse ei saaks. No ma ei peagi ju rokkima ja patjadele õmblesin tagumisele küljele hoopis peidetud ava, kust porolooni saab sisse toppida.
Lisaks tegin korralikud pesuõmblused, et saaks ikka katteid pesta ja üldse tegin kõike väga korralikult . Sest ma ei viitsi aasta pärast jälle uuesti neid õmblema hakata. Täpselt nii kaua pidasin vanad poest ostetud toolikatted vastu. Pähh!
Vanad... ja uued
Mis mulle selle riide juures meeldib, on piltide juures olevad lustlikud pealkirjad, mis tõsiküll on in ingliš, aga ikkagi... „hogs in heaven“ (põrsad taevas), kus sead vallutavad maisitünni, no ma oleks ka seitsmendas taevas kui saaks küünarnukkideni kartulisalati tünni ronida...
või „good things come to small pakcages“ (head asjad saabuvad väikestes pakendites ), selle all mõeldakse väikesid jänesepoegi, kes emajänesele on „saabunud“, no ja inimestele toob ka ju kurg väikeses pakendis maailma parima „asja“, eksole.
Kalapadi. Seda laulujorinat : „ See juhtus ennemuistsel aal, kui heeringas elas kuival maal ....((võite edasi laulda..)) mäletab vist igaüks, niisiis kui see heeringas elas kuival maal, siis ilmselgelt olid tal jalad. Mitte musklis ja lihastes, aga mingid äbarikud pidid tal all ikka olema. Ma nüüd visualiseerisin selle laulu oma padjale.
See rääkimismull, mis tal suust tuleb, on kalakõne. Kui meie nende jutust aru ei saa, siis ei maksa arvata, et nad lobiseda ei oska. Minu oma oskab küll.
Seetõttu ka pealkiri „Lobisev heeringas“.
Linnupadi.
Sellega on kõik selge. Lind käsi kalapoes. Nagu „elevant portselanipoes“ või „kits kärneriks“. Ühesõnaga – tagasi jõudis kalarootsudega. Ja kui te aru ei peaks saama, mis nutsakas linnul noka vahel on – siis see on kalavõrk (poevõrk?), eksole.
võrk on kenasti lipsuga koomale tõmmatud...
noh ja pealkiri...
siis väike ülevaade ka... niipidi...
ja naapidi...
nüüd on mul vaja, et härra K teeks lahti oma landikasti ja eraldaks mulle mõned säravamad ja pehmemad landid, mida ma võiksin punaste lukkude külge riputada. Plaanisin ka vilesid panna, aga ma oletan, et seda mõtet kiruksin pärast maapõhja (no nagu lapsele trumm kinkida).
. Sest ma ei viitsi aasta pärast jälle uuesti neid õmblema hakata. Täpselt nii kaua pidasin vanad poest ostetud toolikatted vastu. Pähh!
Putukas ja Mutukas
palju