Marmelaad
Marmelaad
vardad nr.2, nr.3, nr.5 - need on mu sõbrad
30 August 2010
SIIDISALL JA HOBUSERATAS.

Siidisalli mõte pärineb suve algusest, kui me naabrinaisega hobusesuuruseid plaane peame, mida kõike selle pika suvega peale hakkame (maalime, valmistame ehteid, teeme siidimaali, veame lihtsalt siidi (laisklemine) jne.) . Tavaline täideviimise protsent on umbes 10 (minu puhul), siidi vedamisest mul eriti midagi välja ei tule, õnneks sai sellel suvel vähemalt üks siidisall ära triibutatud. Selline etno-popp.

Ma pean kõigepealt ära mainima, et see on mu elus umbes kolmas sall, millele ma optimistlikult kallale asun. Esimene oli kunagi ammu ja see oli selline värvide padusulatamine. Teise tegin eelmine suvi naabritüdruku lõpupeoks. Kolmas on siis see üllitis. Kui nüüd piiblil vanduda, siis on ta neljas, sest ühe suutsin vahetult enne seda Tuksi keerata (ikka 180 kraadi).
Aastaga olin ära unustastanud põhitõe, et gutat peab ka kuivatamaie, mitte kohe värvidega peale maalimaie. Pähh, kõigepealt oleks tulnud Suurele Siidimaalijale (mehe õele) helistada ja siis alles plökerdama asuda.

Teine tõde, mille vastu ei hoiatanud mind ka Suur Siidimaalija, oli see, et kui tõmmata guta joon pikkupidi, ei takista see otstes värvide valgumist kõrvalvärvide sisse, sest see pisike rullõmblus ei lase ju gutat sisse. Edaspidine tarkus – üks ristipidine ühevärviline joon otstesse ja siis pikkupidi triipudega tuld! Seepärast on otsad „väga kunstiliselt“ ühtlustatud pruuni värviga.


Foto NAGI's: 100_3914-2


Aa, et mis on hobuseratas. See on meie maakodu seinal olev hobuse vankriratas. Et vältida pikka ja lohisevat sõna :„hobuse vankriratas“ ,hakkasin mina teda lühendatult niimoodi kutsuma. Perekond raiub mulle muidugi vastu, et sellist asja pole olemas. Samas teame kõik, et järjekindlus viib sihile. Ja sellel kevadel küsis kallim: „Kas panen HOBUSERATTA ka ülesse?“. Siis sai ise ka aru, et nüüd on naise“ ämbrisse“ astunud, aga tubli, mis muud . (selgituseks, et sügisel võtame ta seina pealt maha ja kevadel paneme tagasi ülesse, tegelikult mina ei pane ega võta, seega järgi jääb Ants ).


Foto NAGI's: 100_3922-1


Niisiis.Salli otstes on hobuserattad (mõned kodarad on puudu).

Mis sellise salliga teha saab.
Või ütleme siis nii, et mida temaga teha ei saa.
Mõte oli algselt selline, et ta võiks olla õhem alternatiiv sõbale. Ühtlasi sobiks ka teatrisse minekul õlgadele visata. Näiteks musta kleidikese peale (mis on ju igal naisel most be).
Kuna salli kujundamise idee käis välja seesama ülalpool mainitud naabrinaine, siis selle eest, et ta kena inimene on ja mind aeg ajalt üle- aia kohvile-teele kutsub, tegin talle selle kingiks.
Ja siis läks pildistamiseks...hoogsalt...


Foto NAGI's: 100_3924-1


Foto NAGI's: 100_3927


inglid kesapõllul...


Foto NAGI's: 100_3940


flirtis kaamera ja kõrvitsaga...


Foto NAGI's: 100_3942


siis läks paadisillale ja laulis „...ministriprouaks ma küll hästi passiks, mu mees mind hellitaks ja hüüaks kassiks...“


Foto NAGI's: 100_3959


nende vanal pingil tundis uus sall ennast väga koduselt...


Foto NAGI's: 100_3965


lõpp läks käest ära....


Foto NAGI's: 100_3950


...ja siis tuli jälle kätte...


Foto NAGI's: 100_3947


Lõppkokkuvõtteks.
-Ma loodan, et sall meeldis (kuigi saab alati paremini).
-Nende õue peal on hobuserattaid tükki kümme (niiet kontseptsioon sobib).
-Ja rahvustriibud pole neile ka võõrad.



P.s.
Meil on täna viimane õhtu maal, homme kolime linna tagasi. Ma ei hakka siin pikemalt nõrguma, aga iga suve lõpp on selline... „haluga-vastu-pead–saamise-tunne „(no ma pole saanud, aga kujutan ette). Ja alati on paanika, kelle asjad kuhu, miks ja kuidas. Niimoodi juba 17 aastat. Ega me ei õpi. Tegelikult nagu iga kevad on kordumatu (meenutame ka Hilda Koni ja Leida Sibula laulu), on ka iga sügis omamoodi (kasvõi selle poolest, et lapsed on igal sügisel järjest suuremad (ja riided järjest väiksemad. Eks ma lähen järgmine nädal Amanda juurde ja siis soiume .
kirjutas Marmelaad @ 19:38 - Link - kommentaarid (35)
22 August 2010
REGI RAUTATUD....
napilt.

See müts, mida mais kuduma hakkasin, sai juulis endale kaaslaseks salli ja augustis veel lisaks kindapaari. Hea et niigi läks, sest suvel on suht raske sellist aega leida, kui tagumik püsib pikemalt pingi peal - aed,lapsed ja minu ringitraageldaja iseloom võtavad enamuse aja. Kuna suvi oli TÕELINE SUVI ( see väärib suuri tähti), siis olid ka kõik inimesed üle keskmise rõõmsamas tujus , kohtumised ja külaskäigud kraadivõrra eestlase tavapärasest loidusest erksamad ja emotsionaalsemad. Nii vahva! Aga muidujuttu ajan natuke allpool.

Talvine komplekt täies koosseisus.


Foto NAGI's: 100_3899-1


Foto NAGI's: 100_3901-1



Puuriida pildiga kruusid ostsin Pärnust Hansalaadalt, need on ühe Läti kunstniku tehtud (tootemärk on :Mana Latvija).
See suurema palgiga on kallima kruus ja väiksema haluga on minu oma. No loomulikult.


Foto NAGI's: 100_3897


Maavillastel kinnastel on maagiline jõud – nad hoiavad puuriidast kinni ka ilma käteta


Foto NAGI's: 100_3909-1



Kui käisime Idaga linnas kooliasju ostmas, märkasin ühes poes talvemantlit ( polnud plaanis just nii kiirelt see ära osta, aga uut oli vaja küll). Ma kahtlustan, et Juulike on lisaks lõngavärvimisele haaranud enda kätte ka rõivatootmisekontserni. Igatahes...talvemantli lilledel on identsed värvitoonid Juulikese taimedega värvitud lõngadega. Kui seda märkasin, läksin kohe näost punaseks. Heast meelest.




Foto NAGI's: 100_3913-1




Kinnastele on plaanis ka vooder panna (et soojem oleks) ja väiksed näpud aasade taha kinni ei jääks.Kuigi lõngajooksud on veetud lühidalt ja korralikult, uuristab sõrm ennast kindlasti kuhugi vahele.
Hakkasin mõtlema seda voodripanekut ja mulle meenus, et kuskil 10.-ndas klassis sain ma Tallinna Kaubamajast 1 toki helekollast mohäärlõnga. Midagi muud, kui kindale mustriks sellest kududa ei andnud. Tegin siis kollase-musta triibulised käpikud (nagu mesilind), aga need osutusid hirmõhukesteks. Panin siis voodriks kollase trikotaaži ja sai juba parem. Aga midagi oli veel puudu. Mingi enda arust originaalse hetkeemotsiooni ajel arvasin, et jube vahva oleks kui kinnaste käelabasid kataks karv ( käisin samal ajal Kunstiinstituudis (EKA) ettevalmistuskursustel ja hullud ideed ajasid igast otsast üle ääre). Mõeldud - tehtud – ema naaritsaturbanile käärid sisse ja ägedad käpad saidki valmis. Ausalt öelda ei meenu, et ema väga nördinud oleks olnud, ju see turbanimood oli enam-vähem möödas. Ja anname tõele au – ma pole kunagi aru saanud, mida see karv siis soendas. Heaküll pealage, aga kõrvad olid alati punased, sest ega keemiline lokk neid ju tuule eest ei kaitsnud. Igatahes - minu voodripanemisemaania sai alguse neist hallidest aegadest.

Seoses hallide aegade meenusid mulle veel teisedki põnevad lõngasaamislood. Villast lõnga saime vanaisa lambapässidelt, aga need „Silueti“ välismaa lehekülgedel nähtud udupeenetest lõngadest kootud kampsunid olid kättesaamatud.
Millegipärast oli mul sellel ajal „Puupea Triinu unistus (kuuevärviline pastapliiats)“ teha endale punane mohäärkampsun. Kui ma esimesel turismireisil Tšehhoslovakkias käisin, seisin tunde nagu halvatu lõngariiuli ees , paraku vedisin koju miskipärast hoopis titeroosa mohääri. Kudusin kampsuni valmis ja sellega sai minu roosahimu igavesti toidetud. Punane mohäärkampsun tuli aastaid hiljem, aga tuli. Sest ikka tasub oma unistused täide viia. Mul on mõned unistused muidu veel. Näiteks Austraaliasse Mineku Unistus, Punane Mohäärunistus oli selle kõrval köki-möki.


Aga suvest veel...
Sõitsime mööda Eestimaad. Oma häbiks pean tunnistama, et Peipsi veerel ja Põhja-Eestis olen väga vähe käinud. Kuna meie pere hea tuttav kolis Mustvee lähedusse, käisime tal nüüd külas. Imearmas kohtumine. Ehtsa Tuula samovari „käivitamine“ – käbide ja laastudega. Pikk teejoomise rituaal ja mõnusalt lämbe-unine hommikupoolik lõputu jutuvadaga.


Foto NAGI's: 100_3863



Sealt edasi Kuremäe poole. Tee peal kohtasime Rohelist Järve (tegelikult on vist Jõuga järv). Tõepoolest, ma pole elusees näinud nii rohelist vett. Ja pildil tulid õnneks värvid 1:1.


Foto NAGI's: 100_3873


Käimata oli mul ka Kuremäe kloostris ja Ontikal. Ma võiksin veelgi siia tähtsaid kohti lisada, kus mul Eestimaa pinnal käimata on, aga siis vangutate imestusest õhtuni pead.

Kuremäe puuriidad olid muidugi tõeline kunstiteos ja teevad meie halg-halu peale riidale iga kell silmad ette.


Foto NAGI's: 100_3882


Ontika pangal on see tore komme, et pruutpaar kinnitab oma liitu tabalukuga, mis on kinnitatud vaateplatvormi külge. No meie liitu kinnitab kah üks tabalukk – aga see on kodus garaaži ukse ees


Foto NAGI's: 100_3889


Tagasi tulime Rakvere kaudu, õigemini Rakvere Põhjakeskuse lõngapoe kaudu. Ja mida mina seal siis nägin....kõige alumisel riiulil vaatasid mulle armsalt vastu koogel-moogeli kollased Gedifra lõngatokid, mis mul kevadel kampsuni kudumisel puudu tulid ja keda (mida) ma ei lootnudki enam kuskil kohata. Tõsi, lõng on 0,0000001 %-se värvinihkega, ja koostisel on ka midagi natuke teisiti. Aga põhiline- et ta sobib. Niiet elagu Rakvere !

Seekord siis sedasi.
kirjutas Marmelaad @ 10:51 - Link - kommentaarid (29)
380594 visitors