KÕLAD NÜÜD KÕLAGU KAUNIMAL KÕLAL
ehk Erna retk Toilasse.


Marsruut:
Pärnu – Sindi – Vändra (oleks võinud lihtsalt mööda sõita, aga sõitsime sisse ja siis sama teed välja) – Jõgeva (põkkumine Laimaga ) - Mustvee – Jõhvi – Toila. Tundub kena marsruut. Aga ei olnud. Peale Jõgevat oli ca 10 km teed kaetud JÕHKRATE kivirahnudega, aga see polnud veel kõik. Meie ees liikus kastekann-auto, mille keskmine kiirus....seda polnudki. Sõites esimese käiguga, oli minu jalg valdavalt piduril. Ka see polnud veel kõik. Meie auto liikus edasi mööda VASAKUT teepoolt ja vastutulevad autod tulid ...vastu PAREMALT (nagu Inglismaal). Nähes sellist amoraalsust sai Polkovniku perfektsionism heleda laksu ja järgnes kõne Maanteeametisse: „Teate”, ütles erutunud P „Siin maanteel on täielik kaos - ühed autod liiguvad ühes suunas ja teised tulevad vastu”. Uus „geniaalne liikluslause” oli sündinud. Maanteeamet oli keeletu.
Aga jõudsime siiski Toilasse (ennem küll vandudes, et sama teed mööda tagasi ei sõida).

Kohtumine Anakonda, Sokikese ja Juulikesega. Juulikese ülesandeks oli seekord meie seltskonnale kõlavöö tegemist õpetada. Sellest ka meie retke tööpealkiri.



Enne õpetamist lasi Juulike oma kottidest hoolimatu liigutusega lahti vaibatäie isevärvitud lõngakerasid. Järgnes ca 2 tundi mediteerimist lõngakeradega. Veeretamine, silitamine, sobitamine, kallistamine. Imeilusad.



Ja siis ilmus välja taimedega värvitud kass, kes oskas naeratada...



Enne kõlavööde tegemist on Toila-kandi rahval kombeks panna selga lilleline pükskostüüm ja puud kallistades jõudu ja näpuosavust paluda. Seda Anakonda ka sai.



Valmiski esimene kõlavöö...




Ja teinegi. Sokikese näppude vahelt...



Õpetaja Juulike oli rahulik ja kannatlik. Erakordselt. Kordagi ei manitsenud, tõrelenud..., ega teinud „tsss..”



Selgus, et kämpingu (naridega) sisearhidektuur on lausa loodud kõlavööde valmistamiseks. Vaja on ennast ju kuhugi kinni siduda. Redel on selleks ideaalne.




Kõlavööde tegemine soosib grupivestlusi, uute ennemuistsete juttude teket, teraapia kõikvõimalikke vorme (grupi, naeru, pere, õla jne)..



Selgus, et Toila kandis pingutavad naised lõnga nüri noaga, samas teevad teravmeelseid nalju...



Ja kõlamine kestis kuni hiliste öötundideni ....



Hommik Toila Oru pargis. Mina olin seal esimest korda ja keeletu. Roosid, iidsed puud, „vahemere vaated „ , karud, ja palju ajalugu...







Pisut harimist kauni paviljoni ajaloost...



Ja siis vudis vastu üks kena väike pargivanainimene ....



ja läks...



Järgnes Kohtla-Järve kaltsukate külastamine. Me ei pettunud. Lisaks kaunitele kangarestidele ja linikujuppidele toimus boonusena ka ajaränne. Nii umbes aastasse 1980.

Ja palju üllatusi...




Tagasitee kulges läbi uute ja huvitavate teeremontide. Siiski - ka juba vana tuttava teeremondi (kus autod liiguvad ühes suunas ja teised tulevad vastu). Seekord saime sellel teelõigul ennast eskordina saatma ka poti-tume-sinise vihmapilve, mis meie niigi olematu tee ka kohati nähtamatuks muutis. Ilmselt korjas keegi meie eest ka teeviidad, niiet äraeksimislusti jätkus kuni Pärnuni (teedeatlas oli kodus kapi peal).

Reisimeeneks kodustele tõin kollasel paberil liiklustrahvi (minu esimene). Suutsin teeremontide vahelisel lõigul üllatada Lohusuu politseid kiire sõidustiiliga. Häbi mulle.

Kõlan nüüd kodus edasi ja tänan õpetaja Juulikest. Kniks.