Marmelaad
Marmelaad
vardad nr.2, nr.3, nr.5 - need on mu sõbrad
23 Aprill 2009
BERLIN – das ist wunderbar

(väike reisikiri)


Tulin eile öösel Berliinist. See on meie (minu ja abikaasa) iga-aastane väike retk, ilma milleta ei oska enam kevadet ette kujutada. Kevadsoojuse vajadus kasvab väljakannatamatuks ja Saksamaal on millegipärast see aastaaeg 4 nädalat varem kohal, oma juba pillava roheluse, õitsvate lillede ja sirelitega. Berliinis oli kõik tema tavapäraseses headuses. Parkides grillivad inimesed, ülikonnas-lipsudes ametnikud jalgrattaga tööle ruttamas või naasmas (meie riigis ennekuulmatu nähtus), sportivad igas eas ja mõõdus inimesed, rongis meeleheitlikult huuli värviv ja pükse kergitav transvestiid, kes aeg-ajalt oma peegelpildiga rongiaknal pahuksisse läks ja riidles, Brandenburgi väravate juures roheluses päevitavad inimesed- nende seas ka paar ihualasti noormeest. Ela ise ja lase teistel elada.

Foto NAGI's: 100_1658 Foto NAGI's: 100_1688

Seekord oli tegelikult sõidu põhjuseid mitu. Põhjus nr.1 oli meie kauaaegse kalli-tuttava proua 85. juubel. Temast on aastatega saanud meie laste kolmas vanaema - oma hoolivuse, rõõmsameelsuse ja vitaalsusega. Kummalise- kurb-õnneliku saatusega inimene. Põgenenud siit sõjaküüsist 19 aastasena, nägemata-kuulmata eesti keelt ja lähedasi 24 aastat ja nüüd kokku 66 aastat elu Berliinis. Tema vanaaegne eesti keel ja samas korrektne sõnakasutus annavad silmad ette paljudele rändlindudele, kes paariks kuuks-aastaks Eestimaa pinnalt lahkununa ja siis naasnuna, ei suuda enam korralikult artikuleerida oma emakeelseid sõnu.

Aga siin siis proua Aino ja temale kingiks viidud sinilillesussid (Sussimemme toodang). Sinililled on sellel kevadlapsel sama palju hinges kui minulgi. Ühel meie esimestest reisidest Berliini (tookord autoga), istus pagaasniku põhjas hiigelsuur sinilillemätas. Osa sellest mättast kasvab nüüd tema rõdul ja osa tema kallite haudade peal.
Teine suss tema jalas on tema ema tikitud, keda ta nägi pärast põgenemist 24 a hiljem. Meie kingitus sobis kui valatult ja edastan Sussimemmele ka kiidusõnad ja tänud


Foto NAGI's: 100_1632


See 85 aastane proua istub alati pidulauda pärlite ja kenade kõrvarõngastega, hallid lokid kenasti soengusse sätitud. Laua peal tikitud linik ja korrektselt paigutatud serviis. Seekord oli ta meile valmistanud 4-käigulise lõunasöögi. Alustuseks spargel-püreesupp, seejärel imenipiga maitsvaks paneeritud šnitsel, hapukoores hautatud riis ja keedetud spargel, magustoiduks kahte-värvi- sorti jäätis, kaunistatud maasikalõikudega ja lõpetuseks endatehtud kirsitort (immutatud Vana Tallinna likööriga).
Kirjutan temast ka sellepärast, et lisaks imelisele iseloomule teeb ta ka imetlustäratavat käsitööd.
Siin mõned näited tema tikitud lihavõttepühade linikutest:

Foto NAGI's: 100_1635 Foto NAGI's: 100_1639

Foto NAGI's: 100_16491 Foto NAGI's: 100_1646

ja tema rohked padjad:

Foto NAGI's: 100_1636

Pärast sellist lõunasööki tuli liikuda. Ei mingeid metroosid- U-Bahne ega S-Bahne – lihtsalt käia. Jalutasime oma tavapärast trajektooripidi, sihiks Brandenburgi värvad, Starbucksi kohvik ja muffinid. Selleks et pingile istuda, päikest ja kevadet nautida.

Foto NAGI's: 100_1668

Foto NAGI's: 100_16901 Foto NAGI's: 100_16691

Irooniline ja naljakas oli Starbucksi kohviku vastu pargitud „alternatiivkohvik“ ja pange tähele ka jalgratta tagumist jooksu

Foto NAGI's: 100_1692

Jalutuskäigul hakkas silma veel üks põnevalt kaunistatud telliskivisein. See pildilolev loom on kilpkonn, aga müür oli pikk ja seal leidus kalu, draakoneid, varaane ja igasugu muid monstrumeid.

Foto NAGI's: 100_16801

Käisin ka ühes käsitööpoes „Idee“( Anakonda, kena inime juhatas mind selles vallas). Kahjuks oli selles poes mul aega tuustida ainult pool tundi. Enamuse sellest ajast kükitasin nagu suusahüppeks valmistuv mediteerima jäänud sportlane nööbiriiuli ees. Ilusad väikesemustrilised kangarestid said ainult minu paitamist tunda, ainukesena suutsin selle lühikese ajaga osta paar ilupabereid sisaldavat märkmikku.

Foto NAGI's: 100_1719

Kaks ajakirja rändasid ka minu kohvrisse. „Marie Claire Idees“ ja „Puppen and Spilzeung“.

Foto NAGI's: 100_1700

Esimene on vaieldamatu lemmik mul ka siin Eestis ja teise ostsin oma tütre pärast. Fantastilised pildid nukkude ajaloost, nende „sisemine ilu“ ja vapustavad tänapäeva nukud ja nende riided. Kiusatus oli siia ka mõned näited panna:

Foto NAGI's: 100_172311 Foto NAGI's: 100_1722
Foto NAGI's: 100_1701 Foto NAGI's: 100_17281

Lõpuks põhjus nr.2, miks me veel Berliini lendasime. See oli ka pulma-aastapäeva tähistamine. Mis oli seekord 20-nes. Need oleme siis meie – kaks jäära, lasteks kaks skorpioni, ämmadeks üks jäär ja üks skorpion, kes on 20 kooseluaastat mänglevalt seljataha jätnud Kooseluvalem on ju lihtne – ära ela oma elu ISE keeruliseks. Ja kui abielurahval on sisikonnas kõigi muude soolikate seas ka keskmise pikkusega naljasoolikas - on kõik korras. Ma loodan, et meie koos-teekond jätkub kaua.

Reisi lõpuks oli minu luigena tippiv samm („Luikede järves“ nad ju tipivad), asendunud pardi tatsamisega ja mitte ainult – vaid sellise pardi, kes vaenlase ees haavatut mängib – lohistades tiibu järel ja vedades- lööberdades oma pardijalgu sissepoole. Aga ilu ja valu käivad ikka käsikäes.
Nohhh, väsisite lugemisest ära? Midagi pole teha. See on minu blogi ja kirjutan siia niipalju kui tahan. Seekord tahtsin niipalju.

Kohtumiseni!









kirjutas Marmelaad @ 20:33 - Link - kommentaarid (27)
12 Aprill 2009
VARDAKODU

Innustatuna valminud TELEFONI KODUST eelmises blogisissekandes, valmis seekord VARDAKODU.
Ilma detailplaneeringuta, ilma geodeetiliste mõõdistustöödeta, ilma projekteerimata, ilma mörti ja värvi kasutamata ja isegi suht-väikese närvikuluga (mõned „paganad“ väljaarvatud).
Hoopis kangajääkidest, pitsi ja -paelakarbi sisudest, puunööpidest ja lihtsalt huvitavatest nööpidest, vildist ja paeltest. Kuna pealis- ja voodririie on suht õhukesed, sai nende vahele tugevduseks üks õhuke vatiinikiht.

20 aastat tagasi sain endale ämma (loomulikult ka ämma poja ). Olles avastanud, et tal on kuduv minia, kinkis ta mulle varrastekomplekti, mis resideerus pappkarbis. See oli esimene vardakodu (muide maksis see komplekt 5 rubla ja mis on meil tänapäeval varda hinnad....?).

Foto NAGI's: 100_15901 Foto NAGI's: 100_1614

Kuna kudumisehaigus on süvenenud ja vardaid aina juurde tulnud, siis vajasid nad uut kodu. Minu uitama läinud mõte valmistas tema selliseks:

Foto NAGI's: 100_15941

piilumiseks otsapealt ka, vardaseltskond on ennast juba uude kodusse sisse seadnud:

Foto NAGI's: 100_1595

Detailidest. Vardakodu aplikatsiooniks sai tehtud maja, mille sein on kootud, katus ja korsten vildist, lõngakera on moodustatud ahelpistega (moodsa sokikese järgi – tambureerimispistega) ja vardad seal sees on hambaorgid + puupärlid. Lisaks kõigele kepsutab mööda sik-sak paela lambuke. Vardakodu silt on samuti vildist ja kiri sinna peale tikitud valge niidiga ja ahelpistes. Üks lillepotinööp oli samuti vaja ära paigutada, sest mis kodu see ilma lilleta on. Varred tikitud, õied jällegi nööbid. Kinnitust sellel pinalil ei ole. Punane puunööp ja paelajupp on lihtsalt edevuse pärast. Võibolla ostan suured haagid, peab mõtlema.

Foto NAGI's: 100_16081 Foto NAGI's: 100_15981

Foto NAGI's: 100_16101 Foto NAGI's: 100_16111


Nagu te aru saate, olen ma nüüd piisavalt uhke ja sabasuled kohevil selle vardakodu üle ja ei suuda kuidagi piltide panekut lõpetada. Vaatamiseks veel seestvaade. Nagu näha, ei ole kohest ruumipuudust ette näha.

Foto NAGI's: 100_16021

Foto NAGI's: 100_16031

Vardakodu mõte tuli ükskord lõngapoes uidates. Seal oli gobeläänist vardapinal ja maksis üle 500 EEK-i !!!! Aga siis nägin Kassipesa blogis tema versiooni varraste paigutusest , nii see mõte peas arenes ja õnneks jõudis signaal lõpuks ka kätesse.


Nojah, tegelikult sain siin pühadeaegu ka aasta vanemaks ja vahel on mul selline tunne nagu Hagaril..................aga ainult vahest

Foto NAGI's: 100_16171
Foto NAGI's: 100_16181

Olge kepsakad ja sööge mune (neid värvitud ikka) !



kirjutas Marmelaad @ 17:40 - Link - kommentaarid (28)
04 Aprill 2009
TELEFONI KODU


Jõuludeks sain uue telefoni. Läikiva, klapiga, viguritega. Miks. Sest vana telefon helises-äratas hommikuti ainult siis, kui temale sobis. Valis numbri siis, kui temal tahtmist oli. Viskas pildi eest kõige ebasobivamal hetkel. Andsin talle mitu võimalust enda tõestamiseks, aga ei....

Eelmisel suvel, ühes Pärnu telefonipoes (mina, müüja, minu mees ja tühi ostusaal):
Müüja: Tere!
Mina: Tere!
Mina: Tahaksin uut telefoni osta.
Müüja: Palun, valik on lai.
Müüja: Kas soovite klapiga?
Mina: Ei, mingil juhul klapiga ei taha!
Müüja: Siin on uued mudelid.
Mina: Liiga lapselikud
- Liiga roosad
- Liiga väikeste klahvidega
- Liiga madalate klahvidega
- Ma ju ütlesin et ei taha klapiga
- jne....
Müüja oli kannatlik. 45 minutit. Labiilsema närvisüsteemiga inimene oleks mind telefonimuuseumi saatnud vändaga telefoni ostma. Õnneks tuli järgmine ostja ja mina, häbinägu peas läksin minema. Mees kuulas pealt. Muigas.
Siis tulid jõulud. Mees lubas telefoni kinkida, sest vana telefoni trikid süvenesid. Minu ainus tingimus oli – ilma klapita!
Ise ei julgenud enam kaasa minna. Ja ta tuli koju telefoniga, mis oli KLAPIGA !! Aga ilus. Läikiv. Ja ettenägelikult oli ta ostnud mulle ka telefoni kodu. Teades, et mu taskud sisaldavad autovõtmeid, korterivõtmeid, sulavaid komme ja jumal-teab-veel -mida, oli vaja uut ja läikivat objekti kaitsta. Kott-tasku oli ilmetult tavaline. Oskas osta ilma nõmedate dekoratsioonideta.
Täna õhtul toimus lõpuks telefoni kodu kaunistamine.Peale sai tehtud pruunist vildist orav.

Poseerivad: Telefon ja orav:

Foto NAGI's: 000_0087


Orav lähemalt:

Foto NAGI's: 000_0078

Kotike tagant:

Foto NAGI's: 000_0088



Valmimisaeg: 1 tund ja 45 minutit.

Huvitavate kohtumisteni
kirjutas Marmelaad @ 19:39 - Link - kommentaarid (15)
03 Aprill 2009
JUULI-TUULI


Jah, Laantelaps – see on sinu Waldorf-tita, kes meile täna saabus. Polnud kahtlustki, et tema nimeks saab Juuli-Tuuli. Mina ja 7-aastane vaatasime talle otsa ja oligi nimi olemas.
Miks Laantelaps meile tite saatis? Nendele, kes pole blogijärge pidanud, teadmiseks: Laantelaps meisterdas Waldorf nuku, kellele korraldati avalik nimekonkurss. Kuna ma oma lõdva käe ja lobiseva suuga ei suutnud sealt kõrvale jääda, pakkusin nukule nimeks: Tuule-Teele. Sugu polnud öeldud ja pakuti teda ka poisiks. Mina arvasin tüdrukuks. Laantelapse pere tundis NIME ära. Preemiaks nimepanijale oligi titt.
Ei tea kas sellepärast, et titel turvalisem reisida oleks või lisarõõmuks 7-aastasele, saabus Juuli-Tuuli meile valges heegeldatud kotikeses, edev roosa prossike peal. Võin kinnitada, et tite nägu oli kotist välja tulles rahulolev.
Sama rahulolev ja üllatunud oli lapse nägu. No nagu mehelegi (klaarisin ja selgitasin tükk aega, et Anakonda ja Polkovnik ei ole mehed ), oli tallegi raske seletada, et kuskil kaugel elab üks naine, nimega Laantelaps, kes talle paki saatis. Lastega on lihtsam. Pärast mõttepausi tema peas, läks tite söötmiseks lahti.
Siin siis Juuli-Tuuli, 7-aastane ja kotike:

Foto NAGI's: 000_0064


Kui saadad või annad KELLEGI teise peresse, siis ikka tahad teada, kuidas tal seal läheb. Tund aega hiljem oli Juuli-Tuuli sõbrunenud Õnne-Lembi ja Aita Leidaga. Rahustuseks Laantelepsele saadan pildi ka, et meiega on kõik korras. Ühtegi kõlkapuud (Barbiet) meil ei ole, niiet keegi ei hakka ka Juuli-Tuuli kehakumeruste ja juuksevärvi osas vinguma
Rahustav pilt:


Foto NAGI's: 000_0069


Lisaks Laantelapse pakile, sain täna kätte ka Sussimemmelt tellitud sinilillesussid. Teie imetlesite neid tema blogis, novat- minul on nad nüüd kodus. Kahjuks küll mitte eriti pikalt. Ühed sussid lähevad kingiks minu emale, kellel tuleb 75. juubel, teised rändavad koos minuga paari nädala pärast Berliini. Seal saab üks vanaproua (kes on minu lastele kolmas vanaema) 85 aastaseks.
Kuna mõlemad on kevadelapsed, siis tean omastkäest – sünnipäeval ei tasu vehkida muu lille, kui sinilillega. Ma pean ütlema, et need sussid on päriselus (käes) veelgi ilusamad kui pildi peal. Ausalt. Suurimad tänud ja paid Sussimemmele. Sa oled sussivirtuoos) Pildid panen siia üles kui sinililled on juba saajate jalas.

Noh, ja näete, kuidas ma teiste kingituste najal liugu lastes sain ühe postitusega jälle maha
Kohtumiseni!

kirjutas Marmelaad @ 14:27 - Link - kommentaarid (14)
390399 visitors