KÕIK ON KORRAS NAGU NORRAS 3.

Hommikul sõime oma Midnatsol-i nimelises kämpingukülas hommikusöögi ja laskusime allpool olevaid kalurikülasid uudistama. Külad asuvad tõeliselt looduskaunites kohtades, paraku kestab see ilu seal napilt paar kuud. Kevad ja suvi on hilised, juuli keskel (meie käimise aegu) õitses sirel ja kased olid tundras hiirekõrvul. Sügisel, talvel, kevadel on seal karmid tingimused nii elamiseks kui ka liiklemiseks. Karm ilu, jah!
Kamoyver - ikka 20 kraadi sooja!






Sealt edasi sõitsime veidi suuremasse, Honnigsvägi nimelisse kalurikülla. Imeline on see, et praktiliselt igal majal on terrass (samas võib olla suve jooksul paar ideaalset ilma kui nad saavad seal kohvi joomist nautida). Kõik majad on perfektselt värvitud ja ukseesised lilledega kaunistatud.
Kalurikülad elatuvad kalapüügist ja turismist.




Noh ja kes ei kätleks Norras trolli...



Mingil hetkel tuli mägedest alla külm udu ja pidime kampsunid selga panema. See ilmamuutus toimus lausa mõne minutiga. Aga olgu etteruttavalt öeldud, et järgmises peatuskohas oli jällegi soe ja päikeseline.



Minu rõõmuks leidsime ka ühe suure näituse (tasuta), mida külastasime.



Kruiisilaev Hurtigruten toob inimesi sinna kaugele põhja iga päev, aastaringi. See firma on tegutsenud 120 aastat, omab 13 laeva, millest 11 seilavad piki Norra rannikut. Need reisid on orienteeritud looduselamustele. Selle laevafirmaga saab sõita isegi Antarktikasse, aga sinna näiteks alla 5-aastaseid lapsi ei lubata ja mõnes kohas ei lubata alla 12-aastaseid lapsi laevast väljuda. Puha turvalisuse huvides.
Selline kruiis jääks ilmselt eluks ajaks meelde nii endale kui ka rahakotile .
Kui rääkida hindadest üleüldiselt, siis minu arvates ei ole seal oluliselt kallim elu kui Eestis ja näiteks Norra majutusasutused küsivad vähem raha kui Saaremaa turismitalud ja hotellid suvisel ajal.



Reis jätkus Hammerfesti külastusega. See on Euroopa kõige põhjapoolseim linn. Linnatänavad olid täis jääkaru jälgi (tõsi - värvituna), sest jääkaru on selle linna sümboliks.


Hammerfestist veel niipalju, et seal on teinud oma suure avastuse Friedrich Georg Wilhelm Struve.
Panen siia lõigu wikipediast (keda huvitab), sest mina seda juttu ümberjutustada ei oska.
Struve geodeetiline kaar on Friedrich Georg Wilhelm Struve eestvõtmisel aastatel 1816–1855 Maa kuju ja suuruse mõõtmiseks rajatud triangulatsiooniahel, mis ulatub Põhja-Jäämere äärest Musta mere äärde. Kaare pikkus on 2820 km. Loomise ajal ja veel rohkem kui sajand hiljem oli see pikim mõõdetud meridiaanikaar. See läbib praeguse Norra, Rootsi, Soome, Venemaa, Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Moldova ja Ukraina territooriumi.
Kaare moodustanud võrgustik koosnes 258 põhikolmnurgast ja 265 peamisest mõõdupunktist. Algsetest triangulatsioonipunktidest on teadaolevalt säilinud 34; neist neli on Norras, neli Rootsis, kuus Soomes, kaks Venemaal, kolm Eestis, kaks Lätis, kolm Leedus, viis Valgevenes, üks Moldovas ja neli Ukrainas.
Alates 2005. aastast kuulub Struve geodeetiline kaar UNESCO maailmapärandi nimistusse.




Järgmine linn oli Alta. Altas avastati 1972 aastal hulganisti (umbes 5000) kaljujoonist. Usutavasti on neid seal veelgi, peidetud samblike ja kõdukihi alla. Jooniste vanuseks hinnatakse 2500-6200 aastat! Mõelge ometi, milline väärtus on sellisel leiul. Hõlbustamaks kaljujooniste vaatamist, on need värvitud ookerpunaseks. Arvatakse, et need on kunagi sellised olnudki, sest samas piirkonnas leitud koopajoonised on samuti värvitud ookrikarva.
Kaljujoonistega samas kohas on väga korralik interaktiivne muuseum, mis tutvustab maadeavastamise- ja ilmavaatluse ajalugu, saamide ajalugu jne.










Kui googeldada Alta kaljujoonised, saab veel selle teema kohta lisa lugeda.
Selle linnaga Norra külastus lõppes. Tegime veel mõned söögi-ja imetluspausid ning olimegi juba Soomes tagasi. Et Ida riikide kollektsiooni veel lisa saada, käisime väikese põikena ka Rootsis kommi ostmas. Üks öö veel Soomes ( Tornio kämping - soovitan! ) ja läbi see reis oligi.

KÕIK ON KORRAS NAGU NORRAS 2.

Eelmise postituse Rovaniemi külastuse juurde tahaks lisada veel vahva kasepaku disaini.



Edasi külastasime Karasjoel Saami Kultuurikeskust. Seal asub ka Saami parlament ja loomulikult suur suveniiripood. Isiklikult meile see keskus muljet ei avaldanud, sest Rovaniemis oli küllalt sarnane ekspositsioon. Aga hea küll, andsime oma panuse (küllaltki krõbeda summa) Saami kultuuri arendamisse. See on öeldud ilma irooniata!






Edasi kulges sõit Nordkapi poole.







Väikese põike tegime Trollsundholmi. Seal on meri, päike ja tuul teinud fantastilist koostööd ja voolinud kaljudest kummalised trollid. Tasub vaadata, müstiline ja kaunis koht.








Maastik on seal kivine, samblane, mõned üksikud visad kiviktaimla moodi lillemättad.




Tühjaksnokitud merisiilik, mille söödava sisu nokivad linnud välja ja mittesöödava osa poetavad minusugusele turistile imestamiseks maha.








Külad on imeilusad, külavaheteed kubisevad lammastest, kes seal täiesti omasoodu kolavad.









Mitmed tunnelid, üks neist 7 km, mis kulges lausa mere alt. Sellest paraku ei pääse. Üritasin seda tunnelit läbides mitte mõelda, mitu tonni kive ja vett minu pea kohal kõrgub/laiub ( olen väikestviisi klaustrofoobik).

Seejärel saabusime Keskööpäikese nimelisse ööbimiskohta, mis oli Nordkapist 10 km kaugusel. registreerisime ennast kämpingusse ja suundusime päris keskööpäikest avastama.
Jõudsime Nordkappi orienteeruvalt 23.00. Rahvast oli nagu murdu (ja see on leebelt öeldud), sest tõotas tulla imelise ja selge päikesega öö. Meie majutuskoha perenaise jutust saime aru, et taolist ilma oodatakse nagu imet, sest keskmiselt on juulikuus 4 ideaalset ilma.
Jah, siit ka soovitus: kui planeerite maikuus endale Nordkapi reisi, siis valige kindlasti üks neist neljast imelisest päevast .
No selge see, et meil tohutult vedas! Edasiruttavalt olgu öeldud, et järgmisel päeval peale lõunat hakkas pilvitama. See tähendab seda, et pole mõtet raha raisata ja ülesse tippu ainult pilvi vaatama minna.

Nordkapp oli fantastiline nii oma vaate kui oma karmi looduse poolest. Öeldakse, et kui Islandil metsas ära eksid, tõuse püsti, Nordkapis pole isegi vaja püsti tõusta, sest seal on ainult sammal ja kivid.






Platoo, kus on võimatu eksida...







Vaatasime seal kahte fantastilist loodusfilm ja nautisime keskööpäikest, mis oli küll hetkeks pilve taga peidus, aga seda jõulisemalt ta sealt välja tuli ja pani kogu ilma särama nagu keskpäeval. Huvitaval kombel ei häirinud mind sealne tohutu rahvamass ilmselt sellepärast, et kõik olid tulnud seda erakordset laiuskraadi ja vaadet imetlema ning seda tehti vaikselt ja lummatult.




Imelik on seal kalju serval mõelda, et oled justkui maailma otsas, edasi pole kuskile minna. Siiski, 650 km kaugusel üle mere on veel Teravmäed, põhjanaba ja jääkarud.

Pärast südaööd suundusime allpool olevasse väikesesse kalurikülla Skarsvägi. Päike ju paistis ja aju ei tahtnud kuidagi registreerida uneprogrammi. Külake magas, aga mitte põhjapõdrad ja matkavad turistid.




Magama saime alles kell 3.
Hommikul oli meil seal selline ilm...



... enamasti ei saa siin Eestiski kell 8 sellises riietuses õue astuda, aga et nii põhjas...
Härra Karamelli hommikune mäkketõus (ja pärast ka laskumine), 10 kilomeetri kaugusel Nordkapist.

KÕIK ON KORRAS NAGU NORRAS 1

NB! Reisikiri!

Peale eelmise aasta Poola reisi leppisime kokku, et järgmisel ehk sellel suvel sõidame Põhja-Norrasse. Mai alguses kinnitasime marsruudi ja broneerisime öömajad. Norra kämpingud ja hotellid ei võta ettemaksu, jõuad kohale - siis maksad. Vähemalt meie poolt bronnitud öömajadega oli nii. Tagantjärele mõeldes tundub see üpriski mõistlik, sest arvestades sealse looduse - mägede ja kiirelt vahelduvate ilmastikuoludega, ei pruugi õhtuks planeeritud peatuskohta jõudagi.

Reisi alustasime laevasõiduga Tallinn-Helsingi, sealt edasi Rovaniemi, kus oli ka meie esimene öömaja. Tee peal tegime mõne üksiku peatuse. Üks neist oli Pyhajärvi. Ütlen ette ära, et minu kõige kaugem sihtpunkt Soomes on olnud Lahti. Seetõttu me selles Vaskikello nimelises tankla-restoran-muuseumis peatusimegi.










Tegemist on pronksist kirikukellade muljetavaldava kollektsiooniga Saksamaalt, Austriast ja `Sveitsist, mida lahkelt kõigile külastajatele eksponeeritakse. Tasub vaadata.


Rovaniemi jõudsime kell 21.00. Märkusena olgu öeldud, et selles Borealise nimelises külalistemajas polnud küll hinna ja kvaliteedi suhe paigas (viimane oli päris nigel). Aga olgu, ega me sinna elama kolinud ja ühe öö kannatas magada küll.

Hommikul suundusime Jõulumaale. Ilmselt on pooled eestlased seal oma lastega käinud ega leia siit reisikirjast midagi uut ega põnevat. Neile, kes käinud ei ole, julgen soovitada hoopis suvehommikust külaskäiku Jõuluvana juurde. Jah, ta võtab külastajaid vastu ka suvel! Temperatuur näitas kell 9 hommikul 20 kraadi ja nii me üle polaarjoone astusime. Ei mingeid jopesid, tutimütse, hangesid ega ... rahvamasse.



Külastasime postkontorit ja saatsime heale sõbrale kaardi. Laps sai ennast pildistada rõõmsameelse postitädiga ja toppida oma pead kõikvõimalike kujude peaaukudesse.



Loomulikult käisime ka Jõuluvana juures. Ei mingit järjekorda, mistõttu Jõuluvanal oli aega laialt käes ja ajasime veidi juttugi. Lahkusime sealt viie ilusa fotopostkaardi võrra rikkamana ja 35 euro võrra vaesemana. Selge on see, et Rovaniemi linna, Jõulumaad ja polaarjoont ekspluateeritakse maksimaalselt. Aga miks mitte, kui asukoht on nii atraktiivne. Mulle jättis see kompleks vahva mulje, väikesed lapsed saavad seal ilmselt kogeda toredaid hetki. Kui teil on lutist võõrutamise periood - sõitke Rovaniemi! Kindlasti tekib lapsel hasart oma lutt sinna kasti postitada. Ärge ainult järgmisest poest uut asemele ostke .




Kuigi jah, eks kõigist atraktsioonidest osavõtmine talvisel ajal on ilmselt paras põnts rahakotile. Aga Jõuluvana juures käite ju üks kord elus, eksole? Ülejäänud korrad käib tema (Jõuluvana) teie juures kodus . Mulle tundub, et Muumimaa jääb samasse hinnaklassi (seal olen käinud) ja ilmselt ka meie Lottemaa (seal pole käinud, aga kuuldavasti sama).


Jõulumaal olles külastasime ka väikest väljapanekut saamide elust. Nende aidad, milles hoiti kala, liha ja kindlasti veel igasugu kraami mida metsloomad ei tohtinud kätte saada, näevad esmapilgul välja nagu multifilmidest nähtud nõiamajad.



Aida talad tehti ümberkeeratud puu juurikast ja ait istutati sinna peale. Kuna ma ei tunne põhjalikult seda kultuuri, siis antagu mulle palun andeks, kui mõne terminiga puusse panen.







...ja siis nägimegi....




Järgmises osas jõuame Norramaale.

jätkuvalt näituselainel .

TOREDAD NÄITUSED PUHKE- ja PIDUPÄEVADEKS.

Esimene on Kumus.
Romantiline ja edumeelne. Stalinistlik impressionism Baltimaade maalikunstis 1940.–1950. aastatel.

Mulle väga meeldis, natuke naljakas oli ka. Kuigi näituse tutvustuses on öeldud, et selle perioodi maalid on paatoslikud, teatraalsed ja võltsid, on tegelikult tegemist toreda kunstivooluga, mida tol ajal viljeldi. Ärgem unustagem ka seda, et need pildid tõid selle ajastu kunstnikele leiva lauale.
Seega, see kõik on kunstiajalugu .


Minu lemmikpilt sellelt näituselt.




Tegemist on suurte maalidega ja mõnede puhul ka rikkalike massistseenidega , nagu see...




ja see...





selline ajaränne .






Teine näitus samast ajastust, on eksponeeritud Tallinna Õpetajate Majas (Raekoja plats 14 ) Siima `Skopi plakat . Seekord tutvustatakse tema, kui plakatikunstniku töid. Näitus on veel kuu lõpuni avatud ja tasub samuti vaatamist. Olgu öeldud, et selle näituse külastamine on täiesti tasuta.

Näitus on tore veel sellepoolest, et seal saab näha kavandeid ja pooleliolevaid töid. Mulle väga meeldib, kui lastakse piiluda tööde valmimise köögipoolele.





ja jälle see optimism . no miksmitte.






Kahtlemata oli Siima `Skop väga andekas ja mitmekülgne kunstnik. Üks minu lemmikutest.

P.s. Tegelikult ma ikka koon ka, kahjuks aeglaselt .

JÕULUPIDU PAPAGOIDE JA KONDASEGA.
(Puhtalt näitusehuvilistele!)





Meie käsitööseltsi "Apteekrikapp" (kes teavad, need teavad) jõulupidu toimus nagu alati, Viljandis.
Jõulupeole eelnev kultuuriprogramm koosnes Vana-Võidu mõisas papagoide vaatamisest ja Viljandis Kondase keskuse külastamisest.

Vana-Võidu mõisa restaureerimise käigus väljakoorunud ootamatust leiust, saab lugeda siin.

Meie käisime seda kõike oma silmaga vaatamas. Uskumatult kaunid ja haprad seinamaalid. Kahju, tõeliselt kahju, et need omal ajal paksu värvikihi alla peideti. Sama uskumatu oli ka nende ilmsiks tulemine.



ja veel üks...




Uurimised jätkuvad ja loodame, et sealt tuleb veelgi muistset toredust päevavalgele.

Teine külaskäik oli Kondase Keskusesse. Kes ei tea, siis Paul Kondas oli/on üks eesti tuntuim naivist, kes elas aastatel 1900-1985. Temanimelises muuseumis on hetkel avatud kolm näitust.
Üks nendest on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia visuaaltehnoloogiate õppekava juubelinäitus. Meil tõeliselt vedas, sest Mare Hunt (ka ise kunstnik) tegi meile põhjaliku ekskursiooni.
See lae all rippuv daam ongi tema ise .



igasugu pisidetailideni viimistletud nukukesi




Mina polnud Kondase Keskuses käinud ja kuulasin huviga ka lugusid Paul Kondase maalide tagamaadest.
Siin siis mõned nendest:

Kirgliku kalamehena unistas temagi täiuslikust saagist.




Inimene polnud selle maali tegemise aegu veel Kuule lennanud (mina isiklikult ei usu, et seal üldse käidi), aga maali tegevus toimub Kuul, kus astronaudid kohtuvad õnnetute maisiinimestega. No Hrustsov tahtis ju igale poole maisi külvata, loomulikult ka Kuule.





Kolmas näitus on Kaido Rätsepa koomiksilaadsed kristlikud punkpildid. Jap, ka need on toredad.





Inspireerituna Kondase maasikasööjatest...



Head uut aastat