LUPIINIROHELISED

Kui Maireh, Tintsik ja mina looduses lõngavärvimaterjali jahtimas olime, sattusime kena lupiinipõllu peale. Janunemas lupiinirohelise lõnga järgi, asusime usinasti hundiuba korjama. Teadjamad, targemad ja katsetamisaldid inimesed nagu Tintsik ja Maireh, täitsid oma korvid nii lehtede kui õitega. Mina toetusin kindlalt raamatutarkusele ja piirdusin ainult lehtede korjamisega, sest Marketta Klemola taimedega värvimise raamatus ei mainitud pooltki sõna lupiiniõitest.

Muide, kotitäis minukorjatud lehti sattus ei kellegi teadmata mängleva kergusega Maireh´i majapidamise värvikööki. Heastamas tekkinud segadusi, pistis Maireh värvileeme sisse ka minu jaoks ühe tubli vihi lõnga. Olin ülitänulik, mul üks tegemine vähem ja kena heleroheline lõng olemas!
Nägin ka lõnga, mille Maireh oli lupiiniõitega värvinud, selline külm sinakasroheline, nii ahvatlev, nii isutav... Mõistsin, millene viga oli hundioa õied korjamata jätta.

Egas midagi, uuesti metsa! Seekord kalli kaasaga. Nii tore oli, kui iga natukese aja takka lähenes Isakaru sinistvärvi lillekimbuga...“Palun, lilled sulle!“

Lupiinirohelised toonid (peitsitud vaskvitrioliga, keras olev lõng on eelpeitsitud määrjajääga ning selle värvis Maireh):



lehtedega värvitud


õitega värvitud