SININE
ja sini-must-valge

Pisemat sorti rätik (pikkus 125 ja kõrgus 68cm) näidiseks Rowan fine lace lõngasriiulisse. Taaskord ääresatsiga ja taaskord kootud ühest tokist lõngast. Eelmine näidis osteti ära.





***************

Tänase pidupäeva puhul on hea ära mainida ühe sini-must-valge kaelakee valmimise lugu.
Minu endine töökaaslane Margot, kes juba pikka aega elab ja töötab Inglismaal, soovis saada ilusat Eesti lipu märki. Selleks, et seda rinnas kanda ja uhkusega oma päritolu kõigile näidata (eriti Londoni olümpiamängude ajal). Saatsingi talle trikoloori märgid, ühe glasuuriga kaetud südamekujulise ja teise tikitud lipuga ümmarguse. Ümbrikusse panin ka kõrvarõngad sinise jadeiidi, musta oonüksi ja valge türkiisi kooslusest. Igaks juhuks - kui märki rinda ei pane, siis kõrvarõngad võiksid kõrvas rippuda küll.
Koheselt tuli ka kaelakee soov. Kaelaehe valmis samadest materjalidest, nagu kõrvarõngadki, sini-must-valgetest poolvääriskividest.





Aga miks veel punane süda, tekib küsimus? Punane marmorist süda sai lisatud selleks, sest tean, et Margotile on Eesti endiselt kallis ja oma kodumaad kannab ta alati oma südames kaasas (PS! Margot on isegi oma ämma „eesti-usku“ suutnud pöörata; näit. Proua Ämm olevat olnud olümpiamängudel päris nõutu, kuna ei suutnud ta otsustada, kellele kaasa elada, kas inglastele või eestlastele???).
Tervitused Sulle, Margot, udusesse Londonisse!

SÕBRAPÄEVA KARUKESED





Tõsiselt tõsine sõbrapäevamõmmi on heegeldatud Laura Sillari õpetuse järgi. Karupreilipreili valmimisel oli abiks lilleliisi jänku heegeldamise juhend, ainult et mina kohandasin jänese karuks.


Karused kallistused sõbrapäeva puhul!

PIHUD TÄIS ROOSE
ja süda täis rõõmu ning hing täis rahulolu

Üks hetk möödunud jõuluajast, üks ootamatu üllatus, üks suurepärane raamat...

Nädal enne jõulupühi oli minu Isakaru töövisiidil Riias. Päev, nagu päev ikka, tavaline, argine ja hilisõhtuni pikaleveniv.
Kell käis tublit kesköötundi, aga kaasa ei olnud ikka veel koju jõudnud. Telefonikõne: „Kõik on korras! Just ületasin riigipiiri. Päev oli edukas. Tagaismel on isiklikult sulle Uldise ja Ilze poolt saadetud kingitus, suur ja paks kindaraamat.“ Kõne lõpp...
Magamaminek asendus ootamisega ja sokikudumisega.
Lõpuks võtmeklõps lukuaugus ning minu ja kassi kiired sammud välisukse juurde.
...
Süda hüppas rõõmust, kui oma kingitust nägin. Rahulolu täitis hinge, kui trükivärvilõhnalist raamatut sirvisin. Olen südamest tänulik Isakaru heale kolleegile ja muhedale peretuttavale Uldisele ja tema kenale kaasale Ilzele
(Ilze and Uldis, I thank You with all my heart for the great book! Paldies!).

Maruta Grasmane raamatus „Latvieša cimdi“ on pea 200 kindakirjamustrit. Sellise hulga suurepäraste mustrite seast on raske valida, millised need esimesed ja just need õiged peaksid olema.

Minu esimene valik langes Kurzeme roosilistele, kinnastele, mis täidavad pihud roosidega (natuke mõjutas valikut ka see, et antud mustris oli suhteliselt vähe, ainult 20 silma vardal).

ROOSILINE ESMASPÄEV

Oli üks esmaspäev, mitte sinine, nagu tavaliselt on kombeks öelda ja sageli kipub ka nii olema, vaid sootuks roosiline.
Päev sai roosiliseks sellest, et tegelesin ühe tellimuse täitmisega: segakoori naistele roosid rinda ja meestele roosinupud kuuerevääri nööpauku. Kuna laulukoori sümboolika värvideks on kollane ja roheline, siis soovituslikult pidin ka samu värve rinnakaunistuste juures kasutama. Seda arvesse võttes saigi sopranitele kollased ja altidele rohelised roosid tehtud (või oli see vastupidi?). Meeste roosinupukesi täiendasin hiljem pisikeste lipsukestega (kollane lipsuke tenoritele ja roheline bassidele).
Samasugune roosiline nädalapäev on veel tulemas, sest hetkeseisuga pole kõigil kooriliikmetel roosi rinda panna.

Iga roos ise sordist...





Õied on märgvilditud meriinovillast ja hiljem kõvemaks tärgeldatud.