Lisaks eelmisele postitusele

Imeilus komplektike. Kust on pärit karbil olevad pildid?
27 Veeb 2009 - 23:05
Kommenteerib LaanteLaps Külasta teda Blog

Pildid on pärit haldjateemaliselt decoupage-paberilt, mille soetasin Roosi-ärist.

KINGITUS PISIKESELE PIIGALE

Kui ühes seltskonnas
kõik rääkijad ühe korraga vaiki jäävad,
siis sel silmapilgul
vististe üks inimene sündis.
(Ambla vanarahvatarkus)

Meie heade tuttavate perre sündis väike ilmakodanik. Kingituseks saab pisike tirts sellise komplekti:





Valge lõng: Titan Wool Winner (100% merino)
Kirju lõng: Novita Sorbet (62% akrüül, 32% polüamiid)
Kokku kulus lõnga:

TULESÜÜTEROOSID
Olen vist üks vähestest, kes siiani pole süüteroose teinud (meil ju keskküte). Siiski sain ka sellel alal käe valgeks ning minu esimesed süüteroosid rändavad Otepääle kaminatule algatuseks.

MITMEFUNKTSIOONILINE SALL
Sall on effektne. Mantli peal mitu tiiru ümber kaela keeratuna jätab sall karusnahast krae mulje. Samuti on teda mõnus kanda lihtsalt pikana pluuside ja polode peal. Võib ka õlasallina kasutada. Ülimalt šiki mulje jätab ta aga boana vonklemas piduliku õhtukleidi peal.
Lõng CAN-CAN. Salli kudusin 5 tokist lõngast (kaalulangus 245g).



PS! Täna püüdsin päikese kinni. Päikeselaigus on lapiteki esimesed ruudud.

HUULEPULGAVÄRVI KARBIKE.

Vilditud karbikeste tegemine on ikka mõnus tegevus küll! Kes pole teinud, soovitan kindlasti järgi proovida. Suurimad tänusõnad Lincale selle idee väljapakkumise ja asjaliku õpetuse eest!
Kaldun isegi kahtlustama, et tänu selle projekti menule on kaubanduses villalooride värvivalik tunduvalt kahanenud. Kindla tahtega läksin eelmise nädala alguses poodi villa ostma, kuid minu soovitud värve lettidelt ei olnud . Sain teada, et kaupa on juurde tellitud. Nädala lõpus läksin taas ringile. Kahjuks polnud uus kaup veel kohale saabunud ja villalooride värvivalik oli veelgi kasisemaks jäänud. Olin lahkumas, kuid siiski välisukse juures keerasin ringi ja läksin tagasi riiulite juurde. Pikalt seisin riiulite ees ja vaagivalt vaatasin villatuustidele otsa. Võtsin ühe kätte – ei, see pole see... Võtsin teise kätte – see ei lähe mitte... Võtsin kolmanda, neljanda – ikka sama lugu. Lõpuks jäi silm pidama alumise riiuli taganurgas olevale väikesele vanaroosakale villatutsule – oot-oot juba hakkab lubama! Jõudsin äratundmisele, et see ju minu huulepulgavärv ja sellest tuleb minu huulepulkade karbike. Vot selline lugu seekord.

2 in 1
ARHAILINE TIKAND JA PIHULOOMAD

Veidi ajas tagasi... 7.veebruaril käisin Tartumaa isetegijate kokkusaaminel, teemaks: arhailine tikand ja juhendajaks: Keson. Kokkusaamisest on rohkem juttu ja pilte Sapsi ja Silpsolpsu blogides.
Arhailine tikand oli minu jaoks tume maa. Aga nähes blogides, milliseid vahvaid tulemusi on saadud seda tikandit kasutades ja kokkusaamisel kuuldust-nähtust, olen ma sellest täitsa sillas!
Christi Küti ´´Pihuloomad´´ on väga inspireeriv raamat ja tundub, et selles olevad pihuloomakesed on kasvavas tempos populaarsust kogumas. Nii ka minu esimesed arhailised tikandid on talletatud pihulooma-karukestesse.


Karupere


Karuema lahke silma all


Karulaane jenka

Linnuke kirja projekti:

Ole viisakas kõikide vastu,
kuid sõbrusta vähestega;
ja proovi neid väheseid hoolikalt,
enne kui kingid neile oma usalduse.

Tõeline sõprus on taim, mis aeglaselt kasvab.
Ta peab läbi tegema katsumusi
ja vastu pidama saatuselööke,
enne kui on õigustanud kandma seda nimetust.
(G.Washington)

TOREDAT SÕBRAPÄEVA TEILE KÕIGILE!

Paljude tegemiste seas leidub õnneks veidi aega ka pärlite jaoks

Peab paika väide, et kui midagi kõigest hingest ihaldad, siis selle ka saad.

Alati, kui blogidesse oli välja pandud vilditud karbikesi, imetlesin ma neid suure huviga ja hinges tekkis soov neid omada või veel parem: ise teha. Kahjuks olid mu teadmised igasugusest viltimiselt täielik NULL. Loogiline, et kui teadmised ja kogemused puuduvad, siis oleks võinud ju algust teha lihtsama asjaga, näiteks seepide viltimisega (MariMarikese asjalik õpetus). Mina olin siiski palju maiam, tahtsin karpi! Peast jooksis läbi mõte minna Tartu Rahvaülikooli viltimiskursustele. Aga oi õnne!!! - nüüd ju Tartu Roosi Käsitööäri olemas ja õpitoa nimekirjas ka vilditud karpide tegemine. Otsekohe panin end kirja ja Eria kogenud juhenduse tulemusena valmiski minu esimene (ja kindlasti mitte viimane!) vilditud toode.



Karbikese tegemine ei sujunud üldsegi lihtsalt. Juba esimeses tunnis mõtlesin, et viltimine pole minu ala ja enam ma sellega ei tegele. Kui vorm (kasutasin palli) oli villalooriga kaetud ja veevanni rännanud, siis tundus mulle, et minu 20cm läbimõõduga pall on imekomel tennisepalli suuruseks kahanenud. Teistel tegijatel oli villakiht ilusti ümer karbi või palli, minul lotendas ta vägagi igas suunas. Pidin palju seepi kulutama ja ränka vaeva nägema, et pall omandaks oma enise suuruse või õigemini, et vill tihedalt ümber palli jääks. Aega võttis ja see õnnestus. Sellega lõppes esimene õpitund. Teine tagasilöök oli kodus, kui palli pesumasinast välja võtsin. Esiteks oli mängupall tühjaks läinud ja teiseks tundus mulle, et nn. karbi voodrikiht ja pealmine kiht ei olnud omavahel haakunud/viltunud, vaid olid teineteisest lahti. Mõtlesin, et siin lõppebki minu viltimise kogemus. Siiski ei tahtnud asja pooleli jätta ja ega enam hullemaks minna ka ei saa... Panin palli uuesti kõiki pesumasina tsükleid läbima. Seekord oli tulemus minu arvates igati rahuldav: vill oli ühtlaselt ümber palli kõvaks viltunud ja kahe kihi asemel tundus olevat üks. Oma mõõtmetelt oli pall sutike väiksemaks kahanenun. Patsutasin veidi loppis palli enam-vähem ümmarguseks ja panin kuivama. Sellises staadiumis valminud produktiga läksin Roosi Ärisse teise tundi, kus oli teemaks karbi kaunistamine. Kaane lahtilõikamisel selgus, et palli tühjenemise põhjusel ei olnud vooder ühtlane, vaid kurruline, nagu aju ning valge voodrikiht oli roosakaks värvunud. Asusin lõppviimistlust tegema. Lõikeservad töötlesin üle viltimisnõelaga, servadesse tikkisin seemnehelmed, küljele paeltikandis roosid ja nupuks panin effektse nööbi.
Selline oli minu läbitud kadalipp.



Viltimise vallast on mu järgmiseks sooviks saada/teha sussid, võttes eeskujuks Sussimemme võrratud tööd. Oh, mul on pikk-pikk tee enne läbi käia, kui ma sellise tasemeni jõuan. Paen vist ikka seebitegemise peal oma oskusi lihvima ja harjutama. Mine tea - äkki õnnestub!
Sellegi poolest jään väite juurde - kui midagi kõigest hingest ihaldad, siis selle ka saad!

Ja ikka TEEME KOOS linnuke kirja:

MAGUSAD LUSIKAD
Leian, et kõik käsitsi tehtu on haruldane ja hinnatud (iseenesest mõistetavalt pole vaja seda väidet ISETEGIJATELE tõestada!). Isetehtud maiustuste, kodulikööride, hoidiste ja muude usinate ja oskajate poolt valmistatud kingitused on ainulaadsed . Hindan omaloomingut väga ja tunnen siirast rõõmu nende saamisel ja andmisel. Sest, "mis on parim kingitus, mille sa oled saanud? Või õigemini, mis on parim kingitus, mille sa oled ise teinud? Võib-olla tuleb sulle meelde, et mõlemal juhul oli parim kingitus see, mis on seotud kinkija südamesoojusega – see, milles oli osa kinkijast endast" (Wanda Fulton).

Lustlikud, suu veidi muigele ajavad ja ka head tuju tekitavad MAGUSAD LUSIKAD on igati sobilik kingitus sõbrapäevaks. Idee on küll vana, aga toimib siiani. (Esimest korda tegin neid aastal 1997, kui noorem tütar 1.klassis käis – sooviks oli klassikaaslastele midagi toredat sõbrapäevaks viia. Asi toimis ja tagasiside oli vägagi positiivne).



Kindlast on ka sõpru, kelle toimetamisega käib kaasas suur kohvi- või kakaokruus. Neile kulub igati ära nädalajagu või isegi rohkem šokolaadiga glasuuritud suuremaid lusikaid, mis mitu magusat hetke pakuks ja ka tuju paremaks teeks.



Kelleni see idee pole veel jõudnud (12 aastat sõbrapäevadel ringluses olla on küllaltki pikk aeg), siis magusate lusikate tegemine käib nii: vaja on suuremaid plastlusikaid (loomulikult võivad olla ka terasest lusikad), tumedat šokolaadi ja kaunistamiseks valget šokolaadi . 25 lusika tegemiseks kulus mul 300g tumedat ja 100g valget šokolaadi.
Sulata tume šokolaad veevannis. Kasta lusikalabad ühekaupa vedelasse šokolaadi . lase üleliigne glasuur ära tilkuda, aseta lusikas küpsetuspaberile veidi tarduma. Kata lusikaid 2-3... korda tumeda šokolaadiga . Kui kõik lusikad on glasuuritud, pane nad 30 minutiks külmkappi lõplikult tarduma. (Vahepeal tahkunud šokolaad sulata uuesti veevannis või mikros)
Tükelda valge šokolaad, pane tükid kondiitrikotti või kilekotti ja seejärel veevanni sulama. Võta jahtunud lusikad külmkapist ja kaunista .
Pane jällegi 30 minutiks külmkappi, seejärel paki iga lusikas tsellofaani või kilesse ja seo paelaga kinni. Hoia jahedas kohas mitte üle 2 nädala, pikemal säilitamisel hakkab glasuur tuhmuma.
Üllata oma sõpra ühe väikese magusa lusikaga!

TAAS PÄRLITEEMADEL

Surfates interneti ääretutes avarustes, leidsin kauni kee nimega Viktoria. Kuna õpetus oli juures, tegin oma Viktoria.

TELLISKIVIMUSTER, mida Ameerika pärismaalaste järgi tuntakse ka KOMANTŠIDE mustrina.

´´Helmesehete entsüklopeediast´´ leidsin selle tehnika kohta õpetuse.


Varem pole ma telliskivimustrit kasutanud, nüüd siis minu esimene katsetus kõrvarõngaste näol:





Kasutasin ´´Rayher´´ 2,6mm seemnehelmeid ja 0,16mm tamiili.
Kahjuks olid valged helmed küllaltki ebaühtlased, seega kõrvarõngaste ääred ei kannata kriitikat. Siiski leian, et esimese korra kohta: ´´pole paha´´