LUPIINIROHELISED

Kui Maireh, Tintsik ja mina looduses lõngavärvimaterjali jahtimas olime, sattusime kena lupiinipõllu peale. Janunemas lupiinirohelise lõnga järgi, asusime usinasti hundiuba korjama. Teadjamad, targemad ja katsetamisaldid inimesed nagu Tintsik ja Maireh, täitsid oma korvid nii lehtede kui õitega. Mina toetusin kindlalt raamatutarkusele ja piirdusin ainult lehtede korjamisega, sest Marketta Klemola taimedega värvimise raamatus ei mainitud pooltki sõna lupiiniõitest.

Muide, kotitäis minukorjatud lehti sattus ei kellegi teadmata mängleva kergusega Maireh´i majapidamise värvikööki. Heastamas tekkinud segadusi, pistis Maireh värvileeme sisse ka minu jaoks ühe tubli vihi lõnga. Olin ülitänulik, mul üks tegemine vähem ja kena heleroheline lõng olemas!
Nägin ka lõnga, mille Maireh oli lupiiniõitega värvinud, selline külm sinakasroheline, nii ahvatlev, nii isutav... Mõistsin, millene viga oli hundioa õied korjamata jätta.

Egas midagi, uuesti metsa! Seekord kalli kaasaga. Nii tore oli, kui iga natukese aja takka lähenes Isakaru sinistvärvi lillekimbuga...“Palun, lilled sulle!“

Lupiinirohelised toonid (peitsitud vaskvitrioliga, keras olev lõng on eelpeitsitud määrjajääga ning selle värvis Maireh):



lehtedega värvitud


õitega värvitud

HAPU POOLEST PARAS

ehk järg eelmisele postitusele.





Ilusa hallikasrohelise värvi sai lõng rabarberivarte ja -lehtede keeduleemest. Peitsiks raudvitriol. Soovitud tulemus oli koheselt käes. Piirdusingi ainult ühe keedusega. Kahju oli esimest värvivett ära visata (oleks ju võinud värvimist jätkata...), kuid rabarberirohelise heledamaid toone ma ei tahtnud ja järge ootasid lupiinid...

SELLE SUVE KOLLASED

Asi sai alguse sellest, kui Laima, lahke tütarlaps, kotitäie rabarberit mulle tõi. Sellest jagus nii potti kisselliks kui patta lõngavärvileemeks. Hapu poolest paras rabarber andis suurepärase tulemuse, et...ei jäänud mina sügist ja seeni ootama, vaid moosisin Tintsiku ja Tintsik moosis Maireh´i suvevärve korjama.



Ja nii see värvimise hooaeg alguse saigi....

Kronoloogilist järjestust eirates (hapu poolest paras rabarber tuleb hiljem) sai esmalt pildile jäädvustatud selle suve kollased:



kuldkollane kollasest karikakrast



õrnkollane piibelehe lehtedest





säravkollane karikakrast ja piibelehest



Peitsiks maarjajää.

Järgneb...

KUDUVABA PÄEV

Ega ma palju ei eksi, kui väidan, et kahe käe sõrmedel võin kokku lugeda selle aasta päevad, mil ma vardaid kätte pole võtnud. Olen väga palju kudunud. Nii väga ja nii palju, et suisa paksendid kipuvad sõrmeotstesse tulema (nii, nagu kidrameestel, kes pidevalt kitarrikeeli sõrmitsevad).
Aga kuduvabu päevi tuleb ka ette. Siis ma vardaid kätte ei võta. Siis ma tegelen millegi muuga.
Näiteks...
... lasen käte vahelt läbi valge türkiisi (mitte ehe, vaid sünteetiline, aga ikkagi tore) erinevad kujud ja vormid ning sean need eheteks kokku. Suvel päris kena teisi kanda.















Mida ma kuduvabadel päevadel veel teen, sellest ehk mõnes järgnevas postituses.