Ikka ja jälle
MONICA


Mõtlesin küll, et mis ma ikka teada-tuntud Monicat jälle näitan.
Siiski, hea tunne on, kui oma töödest jälg maha jääb - saab ka kauges tulevikus vaadata ja arvet pidada, missuguseid ja kui palju neid salle kootud on...

Salli kudusin ikka oma lemmiklõngast Rowan kidsilk haze´st, värvitooniks seekord terashall Steel.
Varras nr.3

JÄNKUPREILI

See lustakas jänkupreili on heegeldatud
lilleliisi juhendi järgi.










Selge ja hea õpetus tegi heegeldamise lihtsaks. Isegi aega kulus oodatust vähem. Jänku sai nunnu, selline väntsu-kaisukas, saab nii väntsutada kui kaisutada.
Lõngaks valisin täisnaturaalse Rowan wool cotton´i (50% meriino, 50% puuvill), täiteks panin lambavilla. Heegelnõel nr.3.

NB! Palju huvitavat ja õpetlikku infot amigurumi ehk jaapanipärases stiilis mänguasjade valmistamise kohta saab Amigurumikooli lehelt.

VÕITJA SELGUNUD!

Loosiratas võttis üles hoogsad tuurid, keerutas-tiirutas-keerutas... lõpuks peatus ning valis välja võitja nime.






Palju õnne, Ehalill! Loodan, et maavillased sokid pakuvad Sulle palju soojust nii hingele kui jalgadele. Kanna mõnuga!

Kõigile suur tänu osalemast!

LEITUD, ÜLESKORJATUD ja KAASASKANTUD ÕNN

Täna, neli aastat tagasi alustasin oma blogi pidamist. Alustasin äkki ja ilma mõtlemata.
Mõeldes tagasi nelja aasta tagusele alustamishetkele, tundub, nagu oleksain siis leidnud hobuseraua. Ho-bu-se-rau-a! Lamas teine keset ääretut internetiavarust ja sosistas ahvatlevalt: “Võta mind kaasa! Saad õnnelikuks!“
Kas läksin mööda? Ei. Võtsin raua igaks juhuks... et oleks kindlam. Kahekesi on ju lõbusam.
Naeratasin oma hobuserauale ja laususin: „Lähme koos!“ Hobuseraud oli nõus.

Teekonna alguses ning mõne aja möödudes, sai kogetud, kui külm ja raske võib raud kohati olla. Siiski, see ei teinud mind tusaseks ega viinud segadusse. Vibutasib hobuserauda ja viskasin selle tüki maad ettepoole. Toimus esimene ime – blogi sai aastaseks!
Milline heaolutunne! Milline kergendus!

Tuleb järele jõuda. Tuleb kätte saada. Tuleb leida. Seal lamab õnn.
Jõudsin järele, tõstsin üles ja lennutasin veel
teise ja kolmandagi aasta kaugemale.

Iga järgnev vise oli eelmisest pikem, iga järgmine jooks hobuseraua järele oli lühem ja kergem. Hobuseraud lamas alati kindlalt keset teed.

Tõstan ta üles ja lennutan jälle...
Oma õnne ei anna ma käest. Ei nüüd ega ka järgnevatel aastatel.


Hea tava kohaselt tänasest kuni kolmekuningapäevani keerleb ka sellel aastal minu blogi sünnipäevaloos.
Auhinnaks on seenevärvimustriline sokipaar.
(Loosis osalemissoovist palun anda märku kommentaarides ning ära märkida ka sokipaari sobiv suurus: väiksem_37/38 või suurem_39/40).








Tänan, et saan teiega olla!
Tänan, et olete minuga!



... JA KA KÕIKE MUUD HÄÄD SOOVIDES,
le_.li