No nii, nüüd ongi käes see, kui ei loe korralikult juhendit. Igastahes on minu suurprojekt vist kehtetu. Aga nimetan selle ümber äädikakärbeste ennetajaks. Kellele ikka meeldib, kui nad sulle peaaegu suhu lendavad.Septembrikuu "Hubase kodu"suurprojekt sai täna oma õigesse paika. Tegin sellel kuul valmis taaskasutatud materjalidest KOMPOSTERI.
Kõik sai alguse sellest, et silmasin kuskil koduajakirjas sellist kompostikasti, millel olid klaasid, et saaks mulla valmimise protsessi jälgida. See mõte kummitas ja kummitas. Olen elult õppinud, et asjade lahendused tulevad siis, kui selleks on õige aeg.
Eelmisel sügisel meie maja suurehituse käigus võtsime üles köögipõranda ja seal olid just minu jaoks ideaalsed mingi asjaga immutatud põrandalauad. Leidsin ka mingid tappidega lauajupid.
Panin kõrvale.Uue vundamendi valamisest jäid järgi 5x5 prussid.
Nahistasin endale või siis päästsin tulesurmast pliidi all.
Suurim mure olid klaasid. Tavaline aknaklaas oleks liiga õhuke ja habras. Käisin emale muret kurtmas. Ja tema, voilaa, just oli koristanud oma kuurialust ja prügiauto ootele pannud vanad traktoriklaasid.
Vedasin oma autosse, kohe kõik 6 tükki. No, ikka igaks juhuks!
Haagid ja hinged leidsin ema garaaist, ikka kenasti kasutatud ja vanad.
Omastasin endale. On ikka hea, kui keegi on nii alalhoidlik ja paned selliseid asju kõrvale.
Nurkade tugevduseks leidsin oma kuurist lillekastide riputamise metallnurgad.
Erastasin oma projekti jaoks.Kruvid näppasin katuseplaatide panekuks ostetud tagavarast.
Paaril korral palusin küll, et mees mul selle kasti kokku suristaks aga tema arvas, et tema ei jõua kõiki mu ideesid teostada ja et tema peab maja ehitama. OKEI!
Ma olen nii vinge tädi küll, et saan sellise pisiasjaga hakkama. Eks mulgi seda ehitamise praktikat juba vägagi palju.
Teoreetiliselt oli kõik paigas, isegi klaasidega ukse tegemine.
Nooooo jaaa. Kõik läkski libedalt, kuni ukseni ja siis selgus, et see on mu projekti nõrgim lahendus. No jalutasin oma aias ringi ja sõin ühe õuna, sest Newtonile tuli seoses õunaga maakülgetõmbejõu lahendus. Minul veel ei tulnud miskit. Sõin ühe pirni ja lahendus tuli.
Kui asi kokku võtta, siis mõtte ja teoni läks ainult ÜKS AASTA ja valmimiseni ÜKS PÄEV.
Veel jäi autoteeninduse poiste käest tuua vana õli ja naabrinaine tõi oma vana pintsli, sest ta ei suutnud vaadata, et ma uue pintsli selle jubeda haisva tögaga kokku teen.
Kulu oli vaid uued kruvid ja paar meie väikelinna sisest sõitu.
Kasutasin oma isiklike käekeste tööjõudu ja kass oli järelvaatajaks.
Terve nädala seisis see haisev kast mul õue peal ja kuivas. Valmis sai!
Mõned detailid.
Sellest sai küll üks tõeliselt vajalik asi minu aeda.
Aga mis sai üle jäänud klaasidest. Need vedasin kooli. Kevadel alanud taaskasutusprojekti jaoks ikka. Sest minu utsitusel kirjutasime sinna sisse ka komposteri tegemise ja meie tööõpetuse õpsil polnud õigust (ega ta ei punninud vastu ka) vastu hakata. Ikkagi naiste soov.
Ta hoopis käis ja kiitis mu tehnoloogiaimet ja arvas, et nüüd oskab temagi seda valmis teha. Vot siis! Ise olen ka rahul!
Eelmise postituse lugejatele. Need, kes soovivad endale soetada Türi kinda raamatut, võtke minuga privas ühendust. Aitan selles osas, sest kaubandusest seda ei saa. Kui te just Türi Käsitöötuppa (Türi käsitööpood turu juures) ei satu. Sealt on võimalik seda mingi aeg saada.
Väike silmailu. Esiklapse tehtud sõrmus.
Täna ehin oma blogi võõraste aga väärtuslike sulgedega.
Eile oli Türi Käsitöökojas uue raamatukese esitlus ja ka lahtiste uste päev. Sai vaadata keraamikaringi ja vaibakudujate töid.
Trükivalgust nägi raamatukene "Türi kindad ja sukad". Koostaja on Anu Pink ja väljaandja Kesk-Eesti Käsitööselts.
Mõned kindapildid:
Au ja kiitus tegijatele!!!
Minu esiklaps sai sisse kunstiklassi. Nüüd on ta 10K klassi õpilane. Esimene suurem töö kunstitundides.
Kätt ja annet tal on!!!
Pildirohke postitus! Täna meenus, et pole teinud klõpsu oma vinüülitamise meistriteosest. No sai see ka siis tehtud.
Alguses painutasin kolm erineva suurusega vinüülplaati ja värvisin valge akrüüliga.
Kaunistasin salvrätitehnikas, kuldasin ääred ja lakkisin. Pilt jonnib nagi.ee keskkonnas ja ei taha olla õiget pidi aga olgu siis.
Siis kärsatasin ajusid ja leidsin lõpuks lahenduse ja selline see välja tuligi. Imetlusobjekt kolleegidele ja kõigile külalistele.
Paar vinüülikat veel.
Fimost meisterdus. Katsetasin makume gane tehnikat taas.
Sellest junnist sündis see peekrike. Lihvimine on veel tegemata. Tegin pildi kohe pärast ahjust võtmist.
Ühe külje pealt...
ja teise külje pealt.
Üks siledakarvaline tõeline Bastet on karvad turri ajanud
No, mis te tulete minu õue peale laiama!
Ja teine tarkus: parem hilja, kui mitte kunagi. Puhkes õide mu kaunitar.
Septembris jätkus meie koolis kevadel alanud taaskasutusprojekt. Kevadisele vinüülimöllule lisandus sügisene fimo tuuning. Väiksemate loovinimestega kaunistasime purgikaasi. Kasutasime kolme värvi.
Tulemus.
Suuremate loovinimestega tuunisime vanu nuge ja kahvleid. Said täitsa vahvad.
Kõik rullijäägid ladusin mina ühele taldrikule ja sai selline tore seebialus.
Leidsin youtubest jaapani tehnika Mokume gane. See võlus mu ära ja esimene katsetus tuli selline. Ilusti hiljem ka ülipeene liivapaberiga lihvitud ja villase lapiga poleeritud. Ise olen väga rahul.
Päikest sügisesse!
