Kord küsis üks tuttav minult nõu õmblusmasina soetamise küsimuses. "Noh, selline tavaline võiks olla. Et vahel mõni padjapüür kokku õmmelda," ütles ta. Nii on mulle tundunud, et lina, padja- või tekikatte kokkuvuristamine on need kõige "tavalisemad õmblustööd". Olen voodipesu ikka õmmelnud, aga midagi erilist ei ole ma ses õmblustöös näinud. On aga voodipesu, mida eriliseks pean. Näiteks uue ilmakodaniku armsasse punutud korvhälli minev flanellist ja broderiipitsist roosa unelm koos servapolsterdustega. Tegin ühe sellise. Teki õmblesin ka - kasutasin maksimaalselt villast vatiini, puuvillast kangast ja teppisin pealt südamlikult läbi. Ja ühe pitsiga lina samuti. Et seda kärru või lihtsalt tegelustekile alla panna. Ülejäägist sai uue ilmakodaniku natuke suurem õde oma nukuvoodile riided. Nii tunneb temagi ennast tähtsa ja tubli emmena:
Eriliseks võib pidada ka eriliste emade soovitud voodipesu lastele - midagi, mis oleks lapse voodis lasteaias olles. Siis, kui ema kaitvat pilku saatmas ei ole. Nende komplektide õmblemiseks kasutasin toredate lasteaiapoiste päris oma ja tuttavat tekikotti, millest Puhh ja tema sõbrad välja lõigatud said. Tegelikult on nende komplektide juures uudne see, et ka lina on tegelikult "tekikott" - ka lina sees on tekk. Kaht erimõõdulist "tekki" saab nööpidega ühendada, et laste tuduajal tekid päriselt pealt ei kaoks. Tegu on seega pisut nagu magamiskoti moodi komplektidega:
Loodan väga, et neist voodiriietest leiavad lasteaiapoisid pisutki kodust tuge ja lohutust. Et uni oleks hea ja põnevad päevad mööduksid kodusemalt. Komplektid pakkisin samateemalistesse voodriga kottidesse. Et kangas maksimaalselt ära kasutada. Ja kottidega on hea oma tuduriideid koju pessu viia:
Kange tahtmine tuli endalegi üks uus "tavaline voodipesukomplekt" õmmelda
