Nii olen ma oma blogis "mõtteterana" kirjutanud. Algusest peale. Täna soovin tuua Teieni mõned aegadetagused tööd, millede eksponeerimiseks andis tõuke minu ema juures aset leidnud "akvarelliöö". Akvarelliöö oli öö, mil mina, minu ema ja minu suurepärane tädi ei saanud magama enne kella kolme öösel, kuna hädasti oli tarvis akvarellidega mängida. Meil, kahe põlvkonna vahvatel naistel, oli ülimalt rõõmus öömaalimine - üks minu viimase aja vaieldamatult kõige vahvam kogemus. Just nende kahe naise - ema ja tädi tõttu. Mul on tohutult vedanud! Akvarelle ei ole ma juba aastaid puudutanud. Nii et ärge pange pahaks:
Aga AEG, millest ma alustasin... Leidsin nimelt ema juurest hulga töid, milled tegin aastaid tagasi. Ema on neid säilitanud. Mis on maruvahva. Neid töid vaatates tundub, et see kõik oli alles eile. Siis, kui ma veel pliiatsit-pintslit heegelnõelast või õmblusmasinast tähtsamaks pidasin. Aga kalendrisse vaadates mõistsin ühtäkki, et see kõik oli juba pool minuelu tagasi. Näitan teile ka, millega ma vanasti tegelesin. Enne Isetegijat:
Olen proovinud tavalist guassvärvi:
Enamasti joonistasin sigrimigrikuid. Peenikese tintenpeniga. Vahel spoonile:
Ja 13-aastasena näiteks võtsin ette, ja sigrimigritasin A1 formaadis paberit. Pliiatsitega:
Vahel proovisin ka natüürmorti. Üks poolik näide enam kui 10 aasta tagusest ajast:
Kirjutasin ka. Laisulega. Aga neid töid tuleks skännida, mitte pildistada. Muidu jäävad tähed varesejalad.
Miks ma neid vanu asju Teiega jagan? Sest mõistsin neid vanu joonistusi vaadates, et me elame kangesti ruttu oma elu. Noh, et aeg tõepoolest jookseb sõrmede vahelt. Ja mul on sõnulseletamatult hea meel, et siin on seltskond, kes seda aega püüda mõistab. Värvidesse ja mustritesse, kaelussallidesse ja pitslinikuisse... ja see on SUPER!!! Ma ei tea, kas olen hakanud tõesti üleöö vanaks saama, aga just viimasel ajal märkan Teie töödes neid imepisikesi detaile, mis muudavad eseme ajalooliseks. Selline reaalsuste-vaheline tunne on lihtsalt
Ei oskagi seletada. Elu on natuke nagu film Ah jaa, kui Te olete keskmisest lühem inimene (nagu mina) ja teete mõned püksid lühemaks, siis ärge Te püksisääri minema visake! Neist saab lapse päevikule või oma lemmikraamatule kaaned meisterdada:
Head soovides
Kelly