Kui olin väike, ei olnud mul ühtegi "päris" beebinukku. Mõnedel mu lasteaiakaaslastel olid - sellised pehmemast plastmassist käte-jalgade ja pehme kõhukesega. Igatsesin endale väga üht sellist. Tädi lastelt sain ühe pisut peetud Kaltsu-Triinu, millise tädi oma tütardele kunagi sinepikarva sukkpükstest, näo ja käelabade toorikutest ise valmistas. Triinu oli tore nukk. Sellega sai sageli arsti mängitud ja vesivärvidest sulatatud erivärvilisi "ravimeid" tuharatesse süstitud. Triinu kannatas alati kõik ära. Eks ta tagument kord-korralt aina värvilisemaks läks, aga seda armsam ta oli.
Siis õmbles ema mulle ühe Pärtli. Minu enda vanadest sipukatest. Pärtel oli päris beebi mõõtu. Ema tikkis Pärtlile silmad ja vägeva naerusuu, millest üks "hammas" paistis. Mäletan Pärtlit hästi. Hiljem lõikasin Pärtlilt jala otsast ära (kui jube mõelda), et sellele nöör otsa siduda ja endale mikrofon teha. Olid ikka ajad! Praegu on lastel kõik vidinad - mikrofonist (mis ilmselt ka vilgub ja teeb kõikvõimalikke hääli) beebinukkude, nende kõhukottide, turvahällide ja kogu varustuseni poest saada.
Imelik, aga kaltsunukkude järele on ka täna nõudlus. Ja lapsed tõesti armastavad neid! Vähemasti väikesed küll! Olen mõned kaltsunukud teinud ja nüüd telliti minu käest mõned. Kaltsunuku tegemine on aeganõudev (no mütsikese heegeldamisega võrreldes igatahes), aga töö on vahva. Ja nad on alati väga eriilmelised!

Minu viimatised lõbusad näkid on siin:




Minu arvates tulid nukud natuke minu enda nägu. Imelik, eks?!

-----------

Põnev kanuumatk ongi peetud. Kolme päevaga mõlatasime läbi 66 kilomeetrit Jägala jõge, mis oli oodatust märksa mitmekesisem ja põnevam. Ilm oli suurepärane ning selle suve retk läks igati korda. Grillisime haugi, viskasime nalja ja käisime indiaanlaste kombel ise meisterdatud saunas. Nüüd oleme tuttavad Valgejõe, Ahja, Võhandu, Põltsamaa ja Jägala jõega (Valgejõel oleme käinud 3 korda).



Oli väga tore nädalavahetus! Nüüd tagasi (käsi)tööle!!!